Turvaliselt internetis: Ilona Kirst: „Õpetajad, olen teile südamest tänulik“

Ilona Kirst. Foto: erakogu

Mäletan, kuidas juba neljandas klassis hakkas kiusamine end mulle tunda andma. Klassivendadele tegi nalja minu perekonnanimi ja välimus – olin väga kõhn, pikka kasvu ja kahvatu. Mind kutsuti kõikvõimalike surmaga seotud sõnadega. Aja möödudes läksid naljad julmemaks …

Iga sõna ja nali läks mulle väga hinge ja tegi meeletult haiget. Teadsin, et nimi ja välimus on midagi, mida ma mõjutada ei saa. Peagi tekkisid sotsiaalmeediasse juba varikontod ning õelad kommentaarid minu kohta. See oli aeg, mil noore inimese populaarsus väljendus sõprade arvus ja piltidele antud hinnangutes. Minul oli neid vähe ning seetõttu olin justkui teistest klassiõdedest halvem.

Soovisin väga kellegagi tekkinud olukorrast rääkida, kuid kodus mind ei kuulatud ning õpetajaid ma ei usaldanud. Arvasin, et nad käivad õpetajate toas probleemseid õpilasi arvustamas, ning seda ma ei soovinud. Tundsin end üksikuna, nutsin sageli, olin õnnetu katkine hing. Mis sellest, et olin tubli mitmes spordialas ning lõpetasin kooliaastad seitsmenda klassini kiituskirjadega.

Tuli aeg, kus ka mina hakkasin otsima soovitud tähelepanu, muutusin mässumeelseks ja tahtsin kuskile gruppi kuuluda. Tuli esimene armastus, millest kujunes elu kõige valusam ja õpelikum kogemus. Kui armastus otsa sai, avaldati virtuaalmaailma vahendusel kõik minu peamised saladused. Sageli tehti grupivestlusi, kus mind alandati ja naeruvääristati.

Minu ümber oli veel palju inimesi, keda usaldasin, kuid kes mulle siis korduvalt haiget tegid. Seetõttu ei julgenud ma enam kellegagi rääkida ega abi otsida. Hirm jälle haiget saada oli väga suur. Küsisin endalt korduvalt, kas elu on ikka elamist väärt, kui ma olen üksik katkine hing ega oska ennast isegi aidata.

Kooli- ja küberkiusamisse sekkusid minu kehalise kasvatuse õpetaja ja klassijuhataja, kellele ma olen hingepõhjani tänulik. Vaid nende kiire tegutsemine ja elukogemus aitasid ning suunasid mu õigele rajale tagasi.

Lõplikult hakkas küberkiusamine vähenema siis, kui muutsin kõik oma kontod privaatseks ega postitanud iga oma tegemist piltidena sotsiaalmeediasse. Samuti teavitasin aktiivselt administraatoreid ebasobivatest postitustest ning eemaldasin oma kontodelt inimesed, kes mulle haiget olid teinud. Eelkõige aitas küberkiusamise vastu mõttemaailma muutus – sain aru, et numbrid sotsiaalmeedias ei ole tegelikult olulised.

Kiusamine on mind inimesena palju mõjutanud, eelkõige virtuaalmaailmas teadlikumalt käituma. Jagan pilte vaid piiratud kontodel ega lase endale lähedale inimesi, kes minu jaoks väärtust ei loo või kellega ma üldse oma elu jagama ei peaks. Läbides seda keerulist teekonda, tundub võimatu jääda positiivseks ja naeratada, aga just positiivne mõtlemine on see, tänu millele ka kõige keerulisematest väljakutsetest jagu saab. Igas olukorras, igas vanuses. Pärast pikalt kestnud väljakutset usun siiski, et kõik inimesed on head ning tulevad meie ellu alati põhjusega – et midagi õpetada.

Olen õppinud elama teadmisega, et mind on kiusatud. See on mind palju mõjutanud ning aidanud kasvatada paksu naha, et seista vastu ebameeldivustele. Mul on kulunud väga palju tahtejõudu, et sellest üle olla ja lahti lasta. Gümnaasiumi lõppedes tundsin siiski, et sulgesin selle peatüki oma elust.

Kiusamine virtuaalmaailmas on kasvav probleem. Üha väiksematele lastele antakse kätte tahvelarvuti või nutitelefon. Seejuures tuleb olla teadlik võimalikest ohtudest, eriti neil, kes ei oska ennast ise kaitsta. Meie ühiskonnas on liiga palju ükskõikseid inimesi, kes ei näe kitsast ringist kaugemale, kuid ometi paneme selle vastutuse näiteks õpetajatele, kellel on korraga sadu lapsi õpetada.

Sotsiaalkampaania #suurimjulgus on andnud mulle inimesena nii võimaluse ise andestada ja lahti lasta kui ka juhtida nooremate kodanike tähelepanu kasvavale probleemile. Selle kampaania raames tunnen vastutust anda ühiskonnale võimalikult palju seda, mida olen isiklikult kogenud, kuid mille eest oleks piisava info jagamise korral saanud mind kaitsta.

Telia vabatahtliku algatuse programmi YOUNITE kaudu olen pühendanud oma aega ja jõudu sadade laste jaoks, et anda neile edasi võimalikult palju õppetunde ja kogemusi, mida olen elu jooksul saanud ning mis oleksid võinud lõppeda palju kurvemalt. Vabatahtlik töö on mulle tõestanud, et andmise rõõm on suurem kui saamise rõõm. Mida rohkem ma oma aega heategevuseks panustan, seda rohkem sõlmin hinges rahu selle valuga, mida kiusamine mulle põhjustas.

Koolilastele sisendan peamiselt kolme asja.

• Kõik me oleme pealaest jalatallani omamoodi ägedad.
• Kiusaja ei ole alati kõige halvem inimene maailmas, ka tema käitumisel on omad põhjused. Jää alati iseendaks ja vajadusel jaga oma muret inimesega, keda usaldad.
• Kiusamise vastu kiusamisega ei saa. Jaga headust, ole siiras ja aus.

Loe ka:

• Kätlin Konstabel „Vahet pole, kas online või offline – tegude eest pead vastutama ikka“
• Kristina Traks „Viisakat suhtlemist tuleb õppida“
• Maarja Punak „Õpetaja-õpilase suhtlus Facebookis – kas ja kuidas korraldada?“