Leelo Tungal: Karistuseta jäänud patutegu
Foto noorest filoloogist Leelost on tehtud pärast Tartu ülikooli lõpuaktust 1972. aasta juunis peahoone ees. Leelo on pildil koos isa ja tädiga.
Lastega on mul alati vedanud – nii ajakirja Hea Laps toimetades, õpetajana töötades kui ka ülikooli ajal pedagoogilist praktikat tehes. Takkajärele on tore meenutada näiteks väikest kammitud-klanitud Ruila koolipoissi Margus Mikomäge, kes düsgraafikust klassivenna kirjutatud sõna „pik sillm” klassitahvlil lugedes siira jahmatusega hüüatas: „Kuule, poiss, kas sa oled loll või?”
Meenuvad kaks esimeses pingis istunud Pirita koolitüdrukut, kelle poole võisid alati pöörduda, kui ülejäänud klass vastata ei osanud. Ühest – Tiia Kerge-Penjamist – sai hiljem pikkadeks aastateks Õpetajate Lehe peatoimetaja, teine – Edith Asveit – pidas samas koolis kaua aega direktori ametit.
Oma vanas koolis, Tallinna 42. keskkoolis (mis praegu kannab Kadrioru saksa gümnaasiumi nime) ülikooli viimase kursuse praktikat tehes kohtusin õblukese linalakast poisiga, kes usaldas mu kätte oma värsikaustiku – ruudulise koolivihiku, mille kaanele trükitud kiri „tetrad” oli kenasti varjatud roosikujulise kleebisega. Romantilise kleebise mõjul arvasin kladet avades sealt leidvat värsse à la „Roos närtsib, marmor puruneb”, kuid võta näpust: abiturient Linnar Priimägi oli lisaks enda nooruslikele värssidele vihikusse kirja pannud oma tõlkeid Goethe, Tjuttševi, Baudelaire’i ja teiste klassikute loomingust!
Muidugi on igas klassis olnud ka parajaid viguriväntu, aga eks minus endas – nagu ehk teisteski – ole ühtaegu pesitsenud nii Joosep Toots (parimatel päevadel), Arno Tali (nukramatel hetkedel) kui ka Tõnisson, kelle pealtnäha ürgrahuliku olemise all peitub ka südant vaevavaid asju.
Senini on hinge peal üks karistuseta jäänud patutegu, millega sain hakkama neljanda kursuse tudengina. Tollal pidime läbi tegema mitu praktikanädalat eri koolides. Pikemalt sai õpetajat mängitud Tartu 8. keskkoolis, mida nüüd tuntakse Forseliuse gümnaasiumi nime all. 11. klassis tunde andes sain juhendajaks legendaarse õpetaja Vello Saage.
Tartu 8. keskkooli teadis tollal iga kirjandushuviline koolialmanahhi „Tipa-tapa” järgi. Lisaks almanahhile ilmutas kool, kus õppisid Mari Vallisoo, Rein Saluri, Mihkel Mutt ja veel paljud meie kultuurimaastikku kujundanud inimesed, Mati Undi esikromaani „Hüvasti, kollane kass”, mis käis rariteedina keskkoolilaste seas käest kätte.
Ei oska enam arvata, millisena ma kuulsat Saaget ette olin kujutanud – ilmselt hiiglasena, kelle pilgus sähvisid välgud ja hääles kõmas kõu. Aga kui õpetajate tuppa astudes kohtusin alla keskmist kasvu kergelt kiilaneva mehega, kes tuli mulle vastu üht jalga liibates (hiljem kuulsin, et tegu oli lastehalvatuse tagajärgedega) ja kõnetas mind häälel, mis meenutas Ferdinand Veike Buratino laulu – jah, siis olin ikka üpris pettunud. Hääletoon, tõsi küll, oli soe ja sõbralik. Ent kui esimeses tutvumistunnis istusin õpilaste seas tagapingis, siis pidin tunnistama, et Saagest sai klassi ees imeline esineja, keda kuulati jäägitu tähelepanuga, nagu oleks igal ta sõnal kulla väärtus.
Muidugi ei saanud minust pooltki nii paeluvat pajatajat, aga tunde ette valmistades istusin ikka kaua Toomel raamatukogus, et leida huvitavat lisamaterjali.
Koolipraktika käis meil ülikoolis õppimise kõrvalt – vahel üle päeva, vahel harvemini. Päris kosutav oli pedagoogitööst vabadel päevadel end tudengina tunda ja kohvikuski käia. Et ülikooli kohvik oli remondis, siis istusime sellal peamiselt Werneris. Ühel ilusal päeval olime sõpradega parajasti mõnusas vestlushoos, kui meie lauast möödus Vello Saage. Ta peatus hetkeks meie juures, teretas mind otse silma sisse vaadates ja läks tagumisse saali malemängijate juurde. See silmavaade jäi mind vaevama, võtsin käekotist märkmiku ja … avastasin tunniplaani vaadates, et sel hommikul pidanuksin olema Ropkas tunde andmas. Tundsin, et läksin näost tulipunaseks. Mida teha: kas minna Saage juurde ja vabandust paluda? Või oleks viisakam mingi hädavale välja mõelda?
Ei julgenud ma minna võõrasse seltskonda asju klaarima, põgenesin oma tudengikambrisse ja põdesin mõttes seni, kuni saabus järgmine praktikapäev. Tunnistasin juhendajale ausalt, et ajasin lihtsalt päevad segi. Tema muigas ja lausus: „Seda ma arvasingi, vabandus on vastu võetud.”
Ei mingit karistust, ei noomimist, ei moraalilugemist, ka mitte praktikahinde alandamist – ja ikkagi (või just seepärast) on see popipäev mul senimaani hinge peal …