Mereharidus Tallinna tehnikaülikoolist

25. apr. 2014 Karl Kello - 1 Kommentaar

Üritades heita veidi kohatut nalja, siis omal ajal oleks öeldud, et merekool ühineb rauakooliga. Mis sellest johtub?

Kaugesõidukapten Rein Raudsalu, Eesti mereakadeemia laevandusteaduskonna dekaani kt: „Keegi ei oska praegu öelda, mis oleks parem: kas ühineda TTÜ-ga või ei. Kui jääda samasugusele näljapajukile, nagu haridusministeerium on meid suutnud hoida viimased aastad, siis ilmselgelt on ühinemine parem. Tehnikaülikool saab ligi kümme miljonit eurot selle eest, et võtab meid oma hõlma alla. Kust see raha nüüd leitakse? See on see raha, mis meil on aastate jooksul saamata jäänud. Võib-olla tuleb nüüd sellest mingit kasu. Meil ei ole küll erilist muret, et me ei suudaks inimesi õpetada, aga tundub siiski, et tehnikaülikool ei ole täiel määral aru saanud, mida tähendab tõsiasi, et mereharidus allub rahvusvahelisele leppele (ÜRO rahvusvahelise mereorganisatsiooni (IMO) hallatav meremeeste väljaõppe diplomeerimise ja vahiteenistuse aluste konventsioon) ja et mereakadeemiat kureerib valitsuse tasandil veeteede amet. Aga küll sellega ära harjutakse. See nostalgia on võib-olla ainult minu südames, et mereriigis kaob haridusmaastikult spetsiaalne mereõppeasutus.”

Seoses ühinemisega tuleb veeteede ametile saata õppekava uuesti kooskõlastamiseks. Mereakadeemiast saadakse haridusdiplom, ameti annab veeteede amet koos töödiplomiga, mida tunnustatakse kogu maailmas. Kõigi programmide õppesisu ja metoodika peavad vastama konventsiooni nõuetele. See jätab jälje kogu kooli tegevusele. Hiljuti Londonis toimunud IMO meresõidu ohutuse komitee väljaõppe ja vahiteenistuse aluste alamkomitee assambleel (seal on Rein Raudsalu Eesti delegatsiooni koosseisus osalenud aastaid) rõhutati, et vähemalt laevaohvitseride õpetamine peaks olema režiimne. Tuleb õpetada inimesi käsku täitma ja käsku andma, mõistma sedagi, et vahiteenistus on möödapääsmatu, sellest päästab ainult surm.

Esimene rünnak konventsiooni vastu

Rein Raudsalu sõnul pole mereakadeemias režiimsuse vallas praegu kahjuks midagi peale vormiriietuse, söögi ja rinnanimesiltide. Ka see teatud määral muidugi mobiliseerib, kasvatab korrektsust, annab aimu distsipliinist ja käsuliinidest. Omal ajal aga, kui haridusministeerium veel mereakadeemia asjusse nii ei sekkunud, kehtestati kadettide kodukord. Seda püütakse õppeasutuses säilitada.

RR: Paneb imestama, et gümnaasiumist tulnud ei ole midagi kuulnud sellest, et õpetaja klassi tulles peaks püsti tõusma; et vanema inimesega peaks rääkima seistes. Ma ei kujuta laevas ette ohvitseri, kes jääb istuma, kui kapten tuleb tema kajutisse. Ta tõstetaks järgmises sadamas kaldale. Harjutame kombed sisse. Õpivad ära, isegi meeldib. Aga veel parem oleks, kui oleks ühiselamu, kus kõik koos elaksid. See poleks kasarm, aga seal oleks teatud kord. Nimetasime tulevasi laevaohvitsere kadettideks, kuid haridusministeerium leidis, et see ei kõlba: kadetid on üksnes tulevased sõjaväeohvitserid. Kadetistaatus võeti ära, nüüd on nad meresõidu ohutuse seaduse alusel õppivad üliõpilased. See oli otsekui esimene rünnak konventsiooni vastu, mida ministeerium kaks aastat tagasi ette võttis. Hakati järjestikku rektoreid vahetama, põhjuseks võis olla ka rektorite endi nõrkus, aga ega meil palju valida olnud, rektoriks oli näiteks ka ministri määratud inimene. Nõuti uut põhimäärust: kadette teil enam ei ole, on üliõpilased ja kõrgkool.

Kas sellel suhtumise muutumisel võis olla mingi kaugem eesmärk?

RR: Võimalik, et juba siis tekkis TTÜ-ga ühinemise mõte. Ministeeriumi silmis oleme siiski pidevalt olnud peksupoisid. Võib-olla alles mõni aasta tagasi saadi seal teada, et on konventsioon, millest peame juhinduma, et meie diplomeid üldse tunnustataks. See on küll vana kulunud näide, aga oma nimelühendi EMA pidime muutma EMERA-ks, sest kui haridusministeerium leidis − see oli veel krooni ajal −, et võiks mereakadeemiale eraldada mõnikümmend miljonit krooni, kandis ministeeriumi ametnik lühendit EMA nähes selle summa südamerahuga Eesti muusikaakadeemiale. Ja midagi ei juhtunud, keegi ei saanud karistada. Muusikaakadeemia plaksutas käsi, mereakadeemia jäi rahast ilma. Nii palju siis Eesti mereakadeemia tuntusest ministeeriumi seinte vahel. Vastastikune mittemõistmine või midagi sarnast. Pearahasüsteemi tingimustes oli laevajuhtide pearahakoefitsient neli, kõrgem kui mõnes teises kohas, aga võrreldes näiteks lennuakadeemia 18-nega on vahe ikkagi tuntav.

Rein Raudsalu, lõpetanud Leningradi Makarovi-nim mereakadeemia 1962. 22 aastat Eesti merelaevanduses tüürimees ja kapten, järgmised 20 aastat Muuga sadama kapten, seejärel Eesti mereakadeemia õppejõud. Õppejõu kogustaaži enam kui kakskümmend aastat.

Rein Raudsalu, lõpetanud Leningradi Makarovi-nim mereakadeemia 1962. 22 aastat Eesti merelaevanduses tüürimees ja kapten, järgmised 20 aastat Muuga sadama kapten, seejärel Eesti mereakadeemia õppejõud. Õppejõu kogustaaži enam kui kakskümmend aastat.

Ühendamise üks põhjusi oli, et meil on liiga vähe üliõpilasi. Samas, lennuakadeemias on kolm korda vähem üliõpilasi ja ometi said nad uue hoone ning püsivad senini. Öeldakse, et Eestil ei olevat laevu. Ma arvan, et isegi praegu veel on Eestil rohkem laevu kui lennukeid ja igas laevameeskonnas tunduvalt rohkem inimesi kui ühes lennukimeeskonnas, nii et see ei ole asi, millele tugineda. Valitsus on aastaid merendusest mööda käinud, arvates, et laevad ainult reostavad merd. Samas esimesel Eesti Vabariigil oli üks Euroopa suurimaid laevastikke.

Võhiku jaoks tekib jah küsimus, et kui meil ei ole laevu, milleks siis koolitada väljamaa laevaomanike jaoks meremehi. See pole siiski päriselt võrreldav Soome jaoks arstide/õdede koolitamisega. Meremees toob oma traditsiooniliselt kõrge palga koju ja pere on tal siin. Käib poiss mõnel välismaa laeval praktikal ja saab nelja kuu eest suurema palga kui professor aastaga. Sõites neli aastat merd, ükskõik mis lipu all, on oma haridus Eesti riigile kinni makstud. See ju on teadmise eksport.

Ühinemisproblemaatikat

RR: Firma esindaja, kes tegeleb mehitamisega, ütles hiljuti, et laevaomanik, saades mingi meremehe andmed, vaatab, et ahhaa, Eesti mereakadeemia, tuntud-teada õppeasutus, tublid ohvitserid. Tallinna tehnikaülikooli paberid võib ta aga kergesti kõrvale tõsta. Võtab aastaid, et teadvustada TTÜ-d kui mereõppeasutust, või ei jõuagi see kunagi kohale. See võib probleemiks saada. Loodame, et ei saa. Samas võib seotus tuntud ja hinnatud ülikooliga ka kasuks tulla. Merendusringkondade suhtumine selgub mõne aja pärast.

Meie majas on mitu kaugsõidukaptenist õppejõudu. Ühinemisleppes öeldakse, et akadeemiline personal on meil liiga vana. See paneb imestama, sest vanu professoreid peetakse igal pool kuldvaraks. Igaühel ei hakka kuuekümneselt katus sõitma. Seesama konventsioon ütleb: kui anname hariduse, mis võimaldab inimesel ainult oma praktilisi kogemusi täiendades saada kapteniks, peab teda koolis õpetama kapten. Et saada kapteniks, tuli minul 11 aastat kõikuval laevasillal seistes merd sõita. Et olla võimeline õpetama, selleks olin veel järgmised kümme aastat merel. Selle aja istus teine mees soojas toas ja kirjutas doktoritööd. Meil ei ole akadeemilist kraadi ega saa kunagi olema, sest töö ei võimalda. Aga kui me ei oleks kaptenid, võib juhtuda, et meie diplomeid ei tunnustata, sest veeteede amet tahab iga õppeaine taga näha inimest ja tema tausta.

Ühinemisel eraldatakse mereakadeemiast kutseõppe osa ning moodustatakse riigi kutseõppeasutus Eesti merekool. Seega mingist kokkuhoiust rääkida ei saa. Ei usu, et uue merekooli loomine ilma rahata võimalik on. Selle kohta öeldakse nii: juriidiliselt lahus, aga füüsiliselt koos. Siiasamasse õuepealsesse majja pidavat ta jääma. Vahetame auditooriume, õppejõude ja õppevahendeid. See „juriidiliselt lahus, füüsiliselt koos” tuletab meelde ühes voodis magamist pärast abielulahutust. Ilmselt luhtub sellega ka seni tehtud töö merekooli lõpetanute õppeaja lühendamiseks mereakadeemias.

Iseseisev töö ja hindamissüsteem

RR: Õppeprotsess on kahepoolne: keda võetakse vastu, kuidas õpetatakse. Siin on mitmeid probleeme ja mitte ainult neid, millest Õpetajate Leheski juttu olnud (07.03; 21.03). Siiski usun, et meie hariduse kvaliteediga on kõik korras, sest meie lõpetajad on hinnas, leidnud tööd peaaegu sajaprotsendiliselt ja 80% neist on merel. Ainuke väga problemaatiline asi − ja see ei ole ilmselt mitte ainult meie teema − on seadusega sisse viidud nõue, et 40−50% ajast peab üliõpilane tegema iseseisvat tööd. Oleme püüdnud iseseisva töö mahtu vähendada nii palju kui vähegi võimalik, sest meie õpetame eriala. Meil on rahvusvaheliselt kinnitatud programm, mis tuleb läbida. Meie üliõpilane ei saa tulla endale ise õppekava koostama.

Kui täita kogu 240 ainepunkti maht, kokku 6240 tundi (arvestades maha 20 ainepunkti praktika eest), tähendab see, et 120 õppenädalal peab iga üliõpilane töötama 48 tundi nädalas. See ei ole reaalne. Teiseks, õppejõud, kes loeb loenguid ja kelle aines tuleb teha iseseisvat tööd, peab ju selle ette valmistama ja kontrollima tulemusi. Kõik see võtab tohutu aja, tunduvalt rohkem kui ühe loengu ettevalmistamine. Aga seda õppejõu tööaja sisse ei loeta. Kõik paistab väga sedamoodi, et tahetakse panna õppejõule vähem auditoorseid tunde: siis on vaja vähem õppejõude ja vähem maksta. Aga keda me petame? Petame riiki, petame rahvusvahelist üldsust ja kõige rohkem petame õpilasi, kes ei saa kätte 240 täit ainepunkti jagu teadmisi.

Tavalises koolis on üks ja kaks negatiivsed hinded, st kaks on rumal ja üks veel rumalam (kui suur on nende teadmatuse vahe?). Meil on üks positiivne hinne, mis tähendab 51% teadmisi. Kes läheb lennukisse, mille roolis istub piloot, kellel on 51% professionaalseid teadmisi? Sama lugu laevaga. Konventsioon ütleb, et teadmiste tase alla 75% ei ole mõeldav. Seisnud ise veerand sajandit laevasillas, tean, mida tähendab väheste teadmistega ohvitser. Eksimuste ahela käivitumiseks piisab vähemastki.

Eesti lipu all: mereriik vs mereäärne riik

Et Eesti lipu all ei ole laevu, ei tähenda, et ei ole Eesti laevu. Eesti laevaomanikel on oma 70 laeva, ainult makse ei maksa nad Eesti riigile. Kõik Euroopa riigid on leidnud seaduslikke võimalusi laevandust toetada, välja arvatud Eesti Vabariik. Väidetavalt on kaubalaevastik EL-is pärast põllumajandust üks põhiline subsideerimise koht. Pikaajaliselt toiminud koalitsioon oli kategooriliselt igasuguste maksuerisuste vastu. Läti lipu alla tulevad laevad vähehaaval tagasi ja ega siis meie n-ö lipulaev Tallink asjata viinud osa laevu Läti lipu alla. Aga ega see, kui kehtestame homme soodustuse, tähenda veel, et laevaomanikud hakkavad kohe laevu Eesti lipu alla tooma. See protsess nii kiiresti paigast ei liigu, kui üldse. Võib-olla ongi rong juba läinud.

Naine laevas

Naiskondadega laevu veel ilmselt ei ole, aga naislaevaohvitsere on küll. Rahvusvahelise mereorganisatsiooni seisukohalt peavad kõik ametid olema nii üles ehitatud, et neid võivad pidada nii mehed kui ka naised. Kas või terve meeskond võib olla naised. Kõigis dokumentides kirjutatakse inglise keeles he or she. Mereakadeemias töötab üks naiskapten, õppetooli juhataja. Isegi kõige sügavamas moslemiriigis Indoneesias on maailma suurima loomaveolaeva kapten naisterahvas. Iga aasta lõpetab mereakadeemia paar-kolm tüdrukut, mitmed on sõitnud kaptenini välja või vähemasti kapteni diplomini. See võiks julgustada kõiki tütarlapsi.