Veel paar sõna ETIS-est

30. mai 2014 Mait Talts TTÜ õppejõud - Kommenteeri artiklit

Igaüks, kes on puutunud mingil tasemel kokku teadustegevusega, teab, kui keeruline on hinnata selle sisulist kvaliteeti, eriti kui tegu on mingi väga spetsiifilise ja põhimõtteliselt võõra valdkonnaga. Seega pole midagi imelikku asjaolus, et teadustegevuse taseme hindamisel on pöördutud formaalsete (kuid eelduslikult sisulisega poolega siiski korreleeruvate) kriteeriumide poole. Teadustöö väärtusest peaks sel puhul „kõnelema” eelkõige tema avaldamiskoht või vähemalt olema see teatavas ühemõttelises suhtes töö enda kvaliteediga. Seejuures lähtutakse eeldusest, et eksisteerivad säärased kõrgel tasemel ning igas mõttes ranged teadusajakirjad ja kirjastused, mis rakendavad kvaliteedikontrolli enam-vähem 100% efektiivsusega, ning ka „teise astme ekspertsüsteemid” andmebaasihaldajate näol, kes „kahtlasi ”ajakirju oma andmebaasidesse ei võta.

Eesti teadusinfo süsteem ETIS (http://www.etis.ee) on ehitatud üles just seesugustest kaalutlustest lähtuvalt. Teisalt kavandati töö selle süsteemiga juba algusest peale n-ö detsentraliseerituna. Ülikoolide õppejõud, doktorandid ja teised teadustegevuses osalejad peaksid ise oma eluloolised andmed ja publikatsioonid sisse kandma ja määrama publikatsioonide klassifikaatori, misjärel vaatavad selle üle esmalt struktuuriüksuste administraatorid, seejärel kõrgkooli keskne ETIS-e administraator. Paraku pole paljud teadlasteks kvalifitseeritavad inimesed ise olnud võimelised oma publikatsioone ETIS-esse kandma ja see on jäänud struktuuriüksuste administraatoriteks määratute hooleks.

Süsteemile iseloomulik detsentraliseeritus on olnud ka üks põhjus, mis on võimaldanud klassifikatsioonide määratlemisel ETIS-es ilmneda küllaltki kõrgel suvalisuse astmel. Sellest poleks ju midagi, kui nendest klassifikaatoriindeksitest ei sõltuks inimsaatused, nende valimine või mittevalimine akadeemilistele töökohtadele. Asja „köögipoolelt” (st ETIS-e administreerimise seisukohalt) vaadeldes võin oletada, et praktika, mille kohaselt üks või teine professor läheneb akadeemilises hierarhias madalal positsioonil asuvale ETIS-e administraatorile nõudmisega, et tema see või teine artikkel peab saama just sellise ETIS-e klassifikaatori, pole ilmselt väga harv nähtus. Küllaltki sageli nõutakse mõne artikli klassifikaatoriks 3.1 ja seda põhjendusega, et „see konkreetne (artikli üllitanud) kirjastus on kunagi olnud 3.1 nimekirjas” (vahepeal tekitati seoses üleminekuga uuele 3.1 nimestikule mõningane segadus).

Teiseks pole päris selge, kus kulgevad mitme kategooria vahel piirid. Ainsad üheselt määratletud, st konkreetsetel ajahetkedel „selgelt piiritletud hulkadel” põhinevad kategooriad on 1.1, 3.1 ja 5.1 (artikkel või konverentsiettekanne kas on või ei ole Thomson Reuters ISI Web of Knowledge’is; kas on või ei ole vastavas „kõrgetasemeliste” kirjastuste nimekirjas), aga seegi kehtib vaid konkreetsel ja tagantjärele raskestimääratletaval ajahetkel. Näiteks ajalookultuuri ajakiri Tuna on alates 2011. aastast ETIS-es 1.1 taseme ajakiri, enne seda 1.2 taseme ajakiri (tänu kuuluvusele teise alternatiivsesse ERIH-i andmebaasi) ja ilmuma hakkamisel 1.3 taseme ajakiri. Niisamuti on ajas muutuv olnud 3.1 kirjastuste nimekiri, mistõttu tagantjärele on keeruline öelda, kas üks või teine kirjastus oli näiteks 2011. aastal 3.1 kirjastuste nimekirjas või mitte, varasemast asjast kõnelemata.

Ka muu on tõlgendamise küsimus. Sageli saan kõrgema taseme administraatoritelt, kelle poole ekspertarvamuse saamiseks pöördun, hinnanguid stiilis „kaldub 1.2 poole” või „on pigem 1.3”. Selget demarkeerivat veelahet nende kahe kategooria vahel ju pole, ometi teevad ülikoolid õppejõude ametisse valides või doktoritöid kaitsmisele lubades ranget vahet (1.2 on arvestatav, 1.3 mitte). Ka ajakirja väidetavat eelretsenseeritavust ja selle kvaliteedikontrolli enda kvaliteeti on absoluutse kindlusega võimatu kindlaks teha. Juhtumeid, mille puhul on teadlikult täielikku jama kokku kirjutatud ja see eksperimentaalselt mõnele näiliselt soliidsele eelretsenseeritavale (ka Thomson Reutersi andmebaasis kajastatud) teadusajakirjale „maha müüdud”, on piisavalt. Kuid ka „ausate kavatsustega” kirjutatud ning 1.1 ajakirjades avaldatud artiklite puhul on tase teinekord küsitav, nagu näitas kas või Laine Randjärve juhtum.

Thomson Reuters on eraettevõte ning nagu ühele tõsisele eraettevõttele kohane, teeb ta üldjuhul seda, mida tahab. Nii muudetakse aeg-ajalt reegleid ja praktikat. Mingil perioodil võib nende andmebaasidesse pääsemine osutuda üsnagi lihtsaks, siis aga muutub see üleöö märgatavalt keerulisemaks. Ja muidugi on neil ka õigus üht või teist ajakirja oma andmebaasidest välja arvata. Nad reserveerivad endale sellise õiguse, kui üks või teine ajakiri pole olnud nende arvates piisavalt rahvusvaheline või kõrge tsiteeritavusega. Säärane saatus on tabanud ka mõnd Eestis välja antavat teadusajakirja, mille puhul pole teinekord isegi väljaandjaid väljaarvamise faktist informeeritud, põhjuste äratoomisest kõnelemata. Ka see õõnestab ju omal kombel usaldust süsteemi vastu.

Kuid palju olulisem probleem on see, millele juhtis kunagi tähelepanu Enn Kasak, väites, et suur osa tänapäeval tõsiteaduse nime all pakutavast on tegelikult pseudoteadus. Akadeemiline kaader peab enda töölpüsimise kindlustamiseks produtseerima teadusartikleid ja muidugi saabuvad ka projektide tähtajad. Uuringud võivad olla veel pooleli, kuid aruande jaoks on „tulemusi” vaja, seda enam, et enamasti pidid teadlased juba projekti raha taotledes oskama ette näha oma projekti „eeldatavaid tulemusi”. Nii juhtubki sageli, et sellisel puhul pannakse kokku mingid poolikut materjali sisaldavad artiklid, et need viimsel hetkel kusagil (eeldatavasti ikkagi „õiges” ajakirjas) avaldada.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!