Kuidas aidata düsleksiaga lapsi?
Hiljuti peeti Eestis ettelugemispäeva. Möödunud nädal oli paljudes Põhjamaa riikide koolides ja raamatukogudes pühendatud Põhjamaa kirjanduse ettelugemisele. Ei tea aga paljud õpetajadki, et ettelugemine ei ole pelgalt lõbu ja meelelahutus, vaid näiteks düslektikutele õppimisel kõigiti kasulik abivahend.
Mis üleüldse on düsleksia, küsivad tõenäoliselt paljud nüüd oma mõttes. Ja õigustatult. Sest Eesti haridussüsteemis sellest pealtnäha palju ei räägita. Ometi on hulk erialainimesi, kes selle pärast muretseb ja teemaga sügavuti tegeleb.
Paljud neist kogunesid oktoobris Tallinna ülikooli rahvusvahelisele konverentsile „Düsleksiaga laste vanemate toetamine”, kuulama teiste riikide ning meie endagi kogemusi. Näiteks Eha Kondratjev ja Ene Mägi Tallinna ülikoolist on teinud vastavasisulise uuringu düslektikute vanemate seas. Tulemused on natuke murettekitavad, sest neist võib välja lugeda, et koolides sellest häirest palju ei teata. Pigem kaldutakse seal arvama, et laps on lihtsalt laisk või loll.
Tegelikult on düsleksia lugemishäire, mille puhul laps loeb vigaselt, aeglaselt, tähti ja silpe vahele jättes või juurde lisades, vahel suisa tagurpidi, ei saa loetust aru ja/või mäleta seda hiljem. Tavaliselt ilmneb düsleksia algklassides, vahel saadakse sellele jaole ka lasteaias.
Abiks alles koolivahetus
Eriti murettekitavalt kõlas esitletud tulemuste puhul see, et küsitletud lapsevanematest kaheksa nentis: probleemi ilmnemise puhul oli abiks alles koolivahetus ning puudub tugigrupp, kust nõu saada, pigem tuleb ise olla õpetajatele õpetajaks.
Seda tõdes ka düsleksiaga maadleva Mihkli ema Signe, kes konverentsil oma kogemusi jagas. „Olen olnud väga üksi,” ütles ta, kõneldes, kuidas lasteaia logopeed pidas teda alguses tüütuks lapsevanemaks, kes tahab last eliitkooli panna ning kuidas kooli logopeedini oli klassijuhataja kaudu jõudnud eelarvamus, et tegu on lihtsalt laisa lapsega.
„Ükskõik, kui palju me õpime – laps läheb kooli ja saab ikka vaevalt kolme. Keegi ei taha ju niimoodi õppida, see ei motiveeri kedagi,” kõneles Signe, kes läks teise klassi lapsega lõpuks psühhiaatri juurde. „Esimest korda ei pidanud ma kellelegi midagi tõestama. Saime tõendi ja koolis läks oluliselt kergemaks,” nentis ema.
Probleemid tekkisid taas 4. klassis, kui tuli uus õpetaja, kes Signe sõnul lapse kirjandi koos vigadega klassis ette luges. Poisteklassis seepeale düslektikule enam asu ei antud ning otsida tuli uus kool. Praeguseks õpib Mihkel klassis, kus on kümmekond last, olles seal ainus poiss. Ja õpib viitele. „Tal hakkab tekkima tahtmine ise õppida,” on ema rõõmus ning lootusrikas.
Võti on varajases märkamises
Signe sõnul on võti selle mure puhul üsna alguses, varajases märkamises ja diagnoosimises. „Eelmises koolis läks sellega ehk liiga kaua, saime jaole alles siis, kui probleemid juba tekkinud olid,” rääkis ta.
Ja lisas: „Minu sõnum on, et võib-olla on lapsevanemate kõrval vaja tõsta ka õpetajate teadlikkust. Lapsevanemad on erineva taustaga. Mina olen raamatukogutöötaja, aga kui insener või autojuht ei ole düsleksiast kuulnudki, siis õpetaja võiks seda teada. Suurt tuge on vaja ka logopeedidelt.”
Konverentsil, mille korraldas LLP Grundtvigi projekt „Empowering Parents for Support their Children with Dyslexia” koostöös Eesti lugemisühingu ja Tallinna ülikooliga, tõdeti pisut murelikult, et kuigi düslektikutele ettelugemisest võib nende õppetöös palju abi olla, ei taha Eesti õpetajad seda omaks võtta, pigem peetakse õpilastele ettelugemist mingiks pühaduseteotuseks. Logopeed Liina Velner lugemisühingust nentis, et kuigi düsleksia on meditsiiniline probleem, on selle ravi pedagoogiline.
Itaaliast saabunud külalised kõnelesid, et nende riigis on düslektikutele abiks nii kirjutamine, audioraamatud kui ka lugemispliiats. Soomes kasutatakse skännerit, mis kirjutatu kõneks skaneerib. Eestis on teadjatel pakkuda lugematul hulgal hääliku- ja lugemismänge, mis ei hõlma pelgalt tekstimassi kokkuveerimist, vaid harivad huvitavalt, motiveerides lapsi kuulama ning häälikuid mõistma ja ära tundma. Neid tutvustas konverentsil põnevalt lasteaiaõpetaja Anneli Laamann ning näiteid paljudest neist võib leida Eesti lugemisühingu kodulehelt (www.lugemisyhing.ee).
Kui Eesti traditsioonis eristatakse lugemishäiret ehk düsleksiat ja kirjutamishäiret ehk düsgraafiat, siis Mihkli näide tõestab, et sageli on neid raske eristada või kaasneb ühega ka teine. Inglise keeleruumis käsitletaksegi ka kirjutamishäireid düsleksia avaldumisena, seega oleks kasulik vaadata pilti laiemalt.
Nii et kui õpilane ei suuda teksti kokku lugeda või kirjutab „imelikult”, ei tasu teda alati tembeldada laisaks. Probleem võib olla hoopis sügavamal, lausa ajukoores, mille sisse me keegi ei näe. Aga mitte koduses kasvatuses või keskkonnas, nagu varem on arvatud. Just sinna, aju suunda liiguvad teaduslike uuringute tulemused, kinnitasid ka Mägi ja Kondratjev.
Ka nende sõnul on murdepunkt esimeses klassis, kus lapsel võib tekkida arusaam, et ta on teistest erinev. „Ise lugemisraskusi kogenud vanemad sageli eitavad või on frustreeritud, elades oma mure lapse peal uuesti läbi ja välja,” rõhutasid uuringu läbiviinud veel üht aspekti, miks just õpetaja märkamine ja abi tarvilik on. Nentides, et uuringust ilmnes mitmel korral arvamus, et ühiskond kooli näol ei ole säärases olukorras piisavalt valmis koostööks. „Vanemad ei tunne end lapse hariduse puhul meeskonnaliikmena. Nad kas ootavad koolilt enam või võtavad endale liiga suure vastutuse ja tunnevad süüd,” ütlesid uurijad.
Düslektikuid ning nende vanemaid ja õpetajaid võiks lohutada aga teadmine, et Wikipedia põhjal on düsleksia all kannatanud näiteks sellised kuulsused nagu Hans Christian Andersen, Thomas Edison, Pablo Picasso, George Washington, Steve Jobs ja Jamie Oliver.
Ka on kindlasti lohutav teadmine, et konverentsi korraldajatel on kevadeks valmimas vanematele nõuandekogumik.
—
Düsleksia ehk vaeglugemine
on spetsiifiline lugemishäire, mille puhul inimese lugemisoskus on sobiva õpetuse, normaalse intellekti ja sotsiokultuuriliste võimaluste juures oluliselt nõrgem, kui võiks eeldada tema muude võimete põhjal.
Allikas: internet
Tere.
Suurepärane, et düsleksiale tähelepanu pööratakse. Eestikeelset materjali on vähevõitu. Alati rõhutatakse, et oluline on häire varakult avastada ja diagnoosida. Aga edasi?!?
Kuhu pöörduda? Kes aitaks, seletaks, annaks nõu? Lapsevanemana toetun enamasti ka goolile. Koolil pole teadmisi, aega, vahendeid, spetsialiste ega vist ka tahtmist.
Kui juba artikkel kirjutada, võiks ka viidata, kuhu abivajaja saaks pöörduda. Oleks kohe praktiline pool ka.
Väga ootan nõuande kogumikku. Mida varem, seda parem.
Jõudu!