Teadus teeb nokiat

12. märts 2015 Ago Samoson TTÜ tehnomeedikumi juhtivteadur - 1 Kommentaar

Eestlaste kujutlusvõimet ja lootusi kütnud Nokiast on „rahvusvahelistumise” käigus saanud ühtäkki marginaalne ja ebamäärase tulevikuga ettevõte. See sunnib teadus-tehnoloogilisi ideaale põhjalikult üle vaatama. Uuemal, atrade mõõkadeks tagumise ajal, on ka ühte protsenti riigi raha riskantne vanade kommete kohaselt akadeemilisele sektorile anda.

„Heureka” tekib termilise fluktuatsioonina ikka ühe nohiku peas ja ei allu hästi mingile parteipoliitikale ega riiklikele või rahvusvahelistele programmidele kui need ei ole konkreetselt defineeritud ega stabiilselt toetatud. Alahindamata isikliku emotsiooni lisaväärtust teadustöös, täitub maailm samas ka taasavastuste ja dubleerimistega mis kõik nõuavad ressursse. Ideede suurema massi moodustab sealjuures veel „veealune” osa mis pole jõudnud rahastamiseni, isegi mitte taotluse kirjutamiseni. Kogu selle intellektuaalse väärtuse rakendamine on paljuvaieldud teema.

Poliitiliselt korrektne on pidada tegevteadlasi äpudeks kes ei mõista muhvigi oma uurimistöö tulemuste turukaubaks tegemisest. Nii hakatakse riiklikul tasandil koostama loosungeid, toetama siirde-meetmeid ja tekitama vastavaid ametnikke, mis veelgi vähendab teadusele jäävaid võimalusi. Olgu siis eesmärgiks kas „nobeli preemia”, „rahvusvaheline tase” või „nutikas spetsialiseerumine”, teadustöö sisu sellest kellelgi ei muutu. Oma osa segadusse annab ka akadeemiline eliit, valmistades ette korraga nii „süvauuringute” instituuti kui „tippteaduse” keskusi.

Kõige selle tulemusena jääb teaduspõhine ettevõtlus ikkagi termodünaamilise iseorganiseerumise hooleks. Aeg-ajalt jõuame küll ära oodata läbimurdelise korrastumise, aga füüsikast on teada et see toimub ainult suure energeetilise kulutuse hinnaga. Nii võibki lugeda loodusseaduseks tõdemust, et ühe väikeriigi teadlaste entusiastlikud publikatsioonid leiavad rakendamist seal ja ainult seal kus on energia tõmbetsentrid. Omaenda ajutoote hilisemaks tarbimiseks peavad väikeriigid ise veel pealegi maksma.

Märkimisväärselt sarnane on ka väikeriigi teaduspõhise ettevõtte saatus, juhul kui mõni siiski peaks tekkima. Ärastamisest, ülikoolidest ja riigilt saadu toetusel tekkinud firmad müüakse ruttu rikkamale välismaale maha. Sebijatel on piisavalt nutti ja meedial „hea uudise” vajadust selleks et kogu protsess konverteerida oma poliitiliseks renomeeks mis lisaks müügitulule tagab uue administratiivse töökoha. See amet on reeglina üsna tasuv ja lähedal ressursside jaotamisele, propageerides vastava ideoloogia „jätkusuutlikkust”. Heauskliku kodaniku osaks jääb selles mängus kolmekäiguline lambamatt. Kohaseks näiteks ühe väikeriigi puhul on pangandus. Riikliku sõltumatuse algusaastatel juhitakse esimene ja ainus välisarveldusi tegev kommertspank juhtkonna tagatiseta laenudega pankrotti, hoiustajatele võlgu jäänud rahaga asutatakse aga uus ja müüakse see mõnele suuremale naabermaale hiljem maha. Edasi saadab väikeriigi kodanik ka iga kohustusliku makse, riigilõivu või elektriarve pealt juba viis krooni teise riigi kassasse. Tehingu kangelased aga naudivad oma müügitulu, arvamusliidri staatust ja riigiametite/erakondade pakkumisi.

Maalime nüüd analoogse skeemi näiteks tervishoius. Ühele biokeemia professorile ei ole eriline väljakutse hakata üliõpilaste tööjõuga tegema mõnda spetsiifilist vereanalüüsi. Kuna rakenduslik moment on ilmne, annab riik idufirmale lahkesti abi, veelgi enam, toetab isegi mõne naaberriigi turuosa vallutamist. Kui sealsel seadusandjal on olnud oidu oma ühiskonna kaitsmiseks kujuneb see iseenesest donkihhotlik protsess tänuväärseks meedia- või esinemisteemaks. Täiesti ilmselt muutub firma ahvatlevaks investeeringuks väliskapitalile, kuna edasine kasum on garanteeritud kohe mitme riigi haigekassast.

Euroopa Liidu väikeriigi firmake võib olla ahvatlev investeering ka sellest väljapoole, andes juriidilise sillapea oma toodete sissetoomiseks. Eriti huvitav on ära kasutada lausa priipiletit esindusse mõnes tõelises suurriigis, kuhu sajakordset turu suurendamist peavad väikeriigi ettevõtluse arendajad oma kõige pühamaks kohustuseks. Paraku jääb hiljem väikeriigi osaks ikkagi mitte üks, vaid null protsenti sellest esindusefektist.

Oletame et väikeriik võtab kokku oma viimased (v)arud ja struktuurfondide saba ning rajab tehnoloogia arenduskeskused. Kõigi taskust toetatakse pikki aastaid perspektiivikamaid ettevõtteid ja paremaid teadlasi eesmärgiga luua kasumlikud, majandust toetavad kooslused. Kui selle pika protsessi käigus on juriidiliselt raske või lihtsalt ununeb kaitsta riigi/ühiskonna huve, ei ole ülaltoodu põhjal raske ennustada, mis võib olla nende koosluste edasine saatus. Samamoodi on võimalik ära kantida ka teadusprojektide niigi ülinapid rahad, mida on saanud end teadus-arendusasutusteks registreerinud osaühingud.

Võiks ju loota et ettevõtte äraandmisest või mõne panga põhjalaskmisest saavad edasiseks investeeringuks „esimese miljoni” tublid ja algatusvõimelised ühiskonna liikmed. Aga mis takistab neil sama skeemi rakendamast uuesti või „investeerimast” hoopis kuhugi Kaspia või Musta mere äärde?

Tahaks loota, et tekkiv koalitsioon suudab näha läbi akadeemilise nartsissismi looride ka teaduse tegeliku potentsiaali ja leida selle teostajad. Seni pole mitte ükski poliitik saanud hakkama korraga hariduse ja innovatsiooniga, ilmselt oleks kohane eraldada asjatundliku teaduse-innovatsiooniministri vastutus. Kõnealune üks protsent on eluliselt kõige tähtsam osa „vabast” riigieelarvest üldse ning väärib vastavat tähelepanu. Tõsist vaagimist vajab teaduse-innovatsiooni ja kultuuri-spordi ca 1:3 vahekord, kuna viimase osa ületab ju tunduvalt isegi kaitsekulusid.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Teadus teeb nokiat”

  1. inseneR ütleb:

    #Eestlaste kujutlusvõimet ja lootusi kütnud Nokiast on „rahvusvahelistumise” käigus saanud ühtäkki marginaalne ja ebamäärase tulevikuga ettevõte.#

    Kui NOKIA algseltskond oleks valinud teadusteöö tegemise, siis ei teaks me neist tänapäeval eriti midagi. Oleks olnud 10-20 liikmeline uurimisgrupp, mille liikmed treivad suvalisel teemal artikleid, et garanteerida palgaraha järgmiseks toetusperioodiks.
    NOKIA algseltskond aga arvas, et erialast teadust on maailmas tehtud juba väga palju ja selle baasil on võimalik hakata tootma mobiiltelefone. Kuna mobiiltelefonid osutusid tarbijaile vajalikeks, siis läks tootmine ülesmäge. Esimesed kolm tooteversiooni saadi valmis maailmas juba tehtud erialase teaduse tulemustel. Neljanda korral hakkas vaja mineva ka uut teadusuurimust ning NOKIA tootearendus muutuski akadeemilise teaduse probleemide formeerijaks ja rahastajaks. Saja tipptoodet arendava tootearendaja baasil tekivad väga asised probleemid teadlastele. Palju asisemad, kui ilma tootearenduseta elevandiluust torni akadeemilises vabaduses mediteeriva munapea ajus.
    Teadmistepõhise ühiskonna asemel tootmispõhise ühiskonna valinud Soome on saanud kõrgtehnoloogilised tööstusettevõtted ja nende tehaste tootearendusel baseeruva väga kõrge tasemega teaduse ja hariduse ja muidugi jõukuse.
    Teadmistepõhise ühiskonna valinud Eesti on saanud madaltehnoloogilise tööstuse, milles pole tootearendust, sest see tehakse siinse välismaise omaniku ettevõtte emafirmas välismaal. Teadust tehakse lahus tootmise vajadustest ja seetõttu on teadus vaid kulu. Kuna madaltehnoloogiline tootmine võimaldab Eestis vaid madalat palka maksta, siis teravamad pliiatsid lahkuvad välismaale.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!