Eestit külastas äsja üks siinse aadlisuguvõsa järel­tulija ja põgusal ringsõidul oma kunagistes mõisates põikasime sisse ka Muuga mõisa. Kena silt tee peal juhatas – Muuga mõis, hoone isegi tee pealt näha.

Parunivõsu (pere asutas Harjumaal kunagi 46 külakooli) ise tundis huvi, kuidas Carl Timoleon von Neffi projekteeritud ja ehitatud mõis säilinud on (Neff elas ka ise selles hoones). Mõisa sissepääsu juures olev tahvel meenutas Muuga esimest külakooli (mis muidugi mõisahoones ei olnud), pargis oli monument Eduard Vildele (kelle nime hoones paiknev kool praegu kannab), kes sealkandis 150 aastat tagasi sündis, ning hoone tagaküljel mälestustahvel seal koolis aastatel 1944–1960 töötanud Emil Langile. Vähendamata kuidagi meile paraku tundmatu Langi tähtsust, otsisime mingitki märki Neffi enda kohta, tulutult. Parunite järeltulija (varjamatu estofiil) küsis üsna õigustatult, kas maailmakunstis üsna hästi tuntud Neffil meie kultuuriloos kohta polegi ja tema panus äramärkimist ei väärigi. Samas möönis ta, et saab aru, kui saksteviha rahval ikka veel sees on …

Eks ta prioriteetide küsimus ole. Uudistasin siis eri ametkondadest, kelle asi võiks olla mingigi tähis Neffi kohta üles panna, ja selgus, et sellist ametkonda meil polegi. EAS-il puudub rahastamiseks „võimekus” turismiatraktsioonide realt, kultuuriministeeriumi vastavas osakonnas vastav praktika, kui just valitsuse otsust taga ei ole. Soovitati PRIA poole pöörduda ja, oh imet – see eeskätt põllumajandusele suunatud amet oli ainuke, kes asjast innustus ja võimalusi uurima lubas hakata.

Aga muidu – kultuurrehepapluse ja sellega kaasneva piiratuse kadu võiks meie maa oluliselt atraktiivsemaks muuta, meile endile kõigepealt.