Hundiseaduste aegu
Verivalus raamat „Minu nimi on Marytė” kirjeldab Ida-Preisimaa sõjaaegsete kodutute orbude elu, hundilaste, nagu kutsuti neid Leedus. Sest hundiseaduste järgi käis tollal nii nende kui ka kogu ühiskonna elu. Kirjeldab muu hulgas laste endi silme läbi, võikalt ja veenvalt, aga parasjagu pieteeditundeliselt. Kirjeldab inimesi, kes neid aitasid, ja neid, kes seda ei teinud.
Kui mullu avastasin leedu kirjanduse Ruta Sepetyse teosega „Hallaaegade algus”, ei teadnud ma, et aasta hiljem hakkan kaugemaid lõunanaabreid – neid, kes seni on tundunud nii keelelt, kultuurilt kui asukohalt küllaltki eemalseisvad – aina rohkem austama. Veel enam – tundma, et meid ühendab minevikukogemuste ja -mälestuste kaudu palju tugevam niit, kui me tavapäevil tajuda oskame. Oma valus kipume vahel unustama, et siinsamas lähedal (ja kahtlemata kaugemalgi) on inimesi, kes on elanud läbi samasuguseid õudusi.
„Nälg ja külm alistavad inimesed, nad murduvad, neist saavad otsekui tühjad metallmehhanismid, mis midagi ei oota, midagi ei karda ja millegi üle ei imesta. Aeg tiksub aeglaselt ja ühtlaselt, liigutused muutuvad mehaaniliseks, nagu ka mõtted.” (Lk 139.)
Sõda on ühtmoodi kohutav kõikjal. Nälg on ühtmoodi kohutav kõikjal. Leib on ühtmoodi maitsega kõigi näljaste jaoks. Ja surm ei küsi rahvusest. Aga mitte ühtmoodi haaravalt ei ole võimalik sellest kirjutada. Nõnda, et tahaks häbenematult kõva häälega nutta. Nõnda, et lugeja omaenese kehas tunneb, mida tähendab külm ja mis on nälg. Nõnda, et tulvavoona kerkib lein ja austus esivanemate vastu, nende vastu, kes selle aja üle elasid, kes toitsid ja katsid oma lapsed, sageli iseenese elu hinnaga.
„Oh, kui praegu oleks leiba võiga. Ütleme, hiigelsuur käär. Või kasvõi väike käär. Või pool kääru. Jumal hoidku, kas siis kunagi ei saa enam olema leiba võiga.” (Lk 64.)
Leedu kirjanduses (kui nende kahe eesti keelde tõlgitud teose puhul võib üldistada) on ühtaegu kirglikku paatost ja teravvalusat realismi – säärast kibedat kirjanduslikkust, mida eesti omas naljalt ei kohta – võib-olla ei julgeta, võib-olla tajutakse, et põhjamaine skeptitsism seda ei tunnustaks, vähemalt mitte omade seas. Aga väliskirjanduse puhul annavad need säärase mõistmise, et tekib lootus – kui ühendaksime kõik need kurnatud käed ja vaevatud väed – äkki suudaksime ühiselt vastu seista sellele suurele hallile, mis meid, eldoraadost unistavaid erakuid, muidu enda alla matta ähvardab. Kui miski võiks praegu arutult vaenu kiskuvaid, üksteist süüdistavaid ja kahtlustavaid inimesi lepitada, võiks see olla sellisest raamatust tulvav emotsioon – tänulikkus, et meile on antud elada siin ja praegu, mitte 70 aastat tagasi. Mõtteselitus, et mitte selleks ei elanud me esivanemad selliseis tingimusis, et meie praegu nõnda kiskleksime. Nad ei oleks uhked, kui näeksid, kuidas me oma riiki alt, mitte eest veame, oskamata hinnata seda, mis meil on. Neil võiks olla häbi meie praeguste „probleemide” pärast.
„…poleks kunagi uskunud, et inimeste peale langeb osavõtmatus ja imelik, peaaegu orjalik lootusetus, segatud jõuetuse ja leppimisega, sooviga surra, uinuda. Eva nägi ise, kuidas Punaarmee sõdurite saabudes, vägistamiste, röövimiste ja tapatalgute alates läksid inimesed tagasi vaatamata otse Nemunasse, otse musta ja külmalt keerlevasse jõkke. Uputasid end. Perekonniti.” (Lk 48.)
Kui mõelda, et sääraseis tingimusis elasid need, kes veedavad praegu oma eluõhtut, ei ole mingi raskus mõista nende kibestumist, soovi kindla kodu ja turvatunde, vahel vaid hea sõna ja tunnustuse järele.
„Inimesed seisavad liikumatult, tuulest ja külmast kühmus, pressivad üksteisele lähemale nagu lambad – tumedad siluetid aina tumenevas õhtusinas, hääbuva päeva pihtide vahel.” (Lk 13.)
„„Kas see lugu tuleb Tarzanist?” küsis minult täiesti tõsiselt üks haritud inimestest. Selline küsimus vaid tugevdas minu arusaama, et sellest peab rääkima, kirjutama,” ütleb autor selle raamatu järelsõnas.
—
Repressioonid ei küsi kohta ega aega
Malala Youzafzai ja Christina Lamb “Ma olen Malala” (Sinisukk)
See pisut sarnase pealkirjaga raamat „Ma olen Malala” räägib omal moel vaat et pisut sarnase loogi – keerukast lapsepõlvest, takistustest haridusteel ning vallutushimulisest hirmuvalitsusest ja kirjeldamatust kurjusest – olgugi et hoopis teises ajas ja kohas: praeguses Pakistanis Talibani taktikepi all. See raamat kütab tänases Eestis kindlasti kirgi – kahtlemata ei saa haritud inimesed jätta kaasa tundmata raamatu minategelasele, 16-aastasele tütarlapsele, koolijuhi tütrele, kelle pere liberaalsed vaated autokraatidel nii pinnuks silmas olid, et päädisid tüdruku tulistamisega spetsiaalselt selleks peatatud koolibussis. Repressiooniga, millele eelnesid üleüldine kultuuri hävitamine ja hariduse keelamine naistele. Malala ja tema pere elab nüüd pagulastena Inglismaal ega saa oma armastatud kodumaale naasta tõenäoliselt kunagi. Selliseid inimesi mitte aidata – lapsi päästa ja neile haridust anda – tundub patune juba pelgalt mõttetasandil. Samas maalib Malala oma raamatus Swati orus oludest ning õudustest, milleks šiiitide ja sunniitide (esi)võitlejad valmis on, nii ilustamata pildi, et selle eest tahaks silmad kõvasti kinni pigistada ja selles osalejate olemasolu senikaua eitada ja neid enese väikesest vabariigist võimalikult eemal hoida, kuni see kaob, vähemalt iseenese mõtetes. Sellega aga maailma ilmselt ei päästa ega paremaks muuda. Isegi mitte iseenese oma.
—
Repliik
Möödunud pühapäeval, 14. juunil, kui süütasin küünla, küsis mu nelja-aastane poeg, milleks see. Täna on küüditatute mälestuspäev, vastasin. „Aa, nende, kes rongiga kaugele ära viidi,“ teadis ta. Ja lisas: „Aga emme, siis me oleksime ju pidanud minema sinna mälestusristi juurde [kus me märtsiküüditamise aastapäeval küünlaid süütamas käisime – M.K.]!“ Oleksime tõesti, naeratasin, pisarad kurgus, vastu, ja mõtlesin kas kunagi on lootust, et tuleb aeg, kui mõni rist, kirik, laulukaar ühendab ühtlaselt kõiki ja keegi ei taha seda lõhkuda, olgu sõja või sõnaga.