Kiviõlist Tartu kaudu Narva

Tartu ülikooli Narva kolledži uue juhi Kristina Kallase suur eesmärk on, et üliõpilased eesti keele hästi selgeks saaksid. „Venekeelsete koolide õpilaste eesti keele oskusega tuleb põhjalikult tegelda. 60/40 suhe ei ole oma eesmärki täitnud,” kinnitab ta. Foto: Ago Gaškov

„On oluline, et õpetajad usaldaksid Eesti riiki, kuid tundub, et Ida-Virumaal on palju vene õpetajaid, kes usaldavad ühte teist riiki,” väidab politoloog, pagulasprobleemi ekspert ja Kiviõli tüdruk Kristina Kallas, kes hakkas 31. augustil juhtima Tartu ülikooli Narva kolledžit.

Pärast seda, kui endine direktor Katri Raik hiliskevadel ametikohta vahetas, otsis ülikool oma suurima kolledži juhti üsna kaua.

Ajame juttu Kristina kodus Tartus. Ülejõel asuva maja tagaaed peaks Narva maantee ühikate üheksandalt korruselt kätte paistma ja ülikooli peahooneni jõuab noor inimene umbes seitsme minutiga. Aeg-ajalt potsatavad alla küpsed suveõunad. Tartu on vaikne. Umbes sel ajal, kui Kristina ülikoolis ajalugu õppis, hakkas Jäääär laulma Tartust kui väiksest puust linnast. Tartu on tõepoolest väike puust linn, mis sest, et suurem osa maju on kivist, klaasist ja betoonist. „Puust” tähendab pigem sooja ja kodust, eestipärast. Narva on suur ja kivist, kodune ehk vaid põlisnarvalasele, aga ometi ühendab neid kahte linna see, et mõlemal on oma võlu. Ühel hetkel ei lase kumbki sind enam lahti.

Kolledži uuel juhil tuleb hakata jagama elu Tartu ja Narva vahel. See tähendab, et esmaspäeva hommikul istub ta autosse ja sõidab 180 kilomeetrit. Nädala lõpus sama. Sõit võtab umbes kaks ja pool tundi.

Tartu ja Narva võiksid olla enam-vähem samal arengutasemel, aga ei ole. Narval on oma veidrused ja on narvalase maailm. Kiviõlis ja Jaroslavlis lapsepõlve veetnuna, Tartus ja Budapestis ülikoolis käinuna, Poola suuruselt kolmandas linnas Lodzis elanuna ning viimase aasta jooksul korduvalt Ida-Ukraina rindelähedastes linnades käinuna ei tohiks Narva Kristinale kultuurišokki tekitada.

Narva kolledž on palju rohkem kui lihtsalt rahvusülikooli allüksus. Ta asub piirilinnas, paigas, kus Eesti riik peab ennast senisest rohkem näitama. Kristina Kallas näeb kolledži osa selles, et Narvas kantakse edasi rahvusriigi kõige tähtsamat komponenti – haridust. „Haridust tuleb anda selles võtmes, et inimesed suudaksid meie rahvusriigis tegutseda. Seega on paratamatu, et Narva kolledž on osa riigi näost piirilinnas. Katri Raik on teinud suure töö, sest kolledž on rahvusriigi kehand Narvas. Kolledži roll kohaliku haritlaskonna arendajana on oluline ja seda tuleb jätkata,” ütleb ta. Eesti keele kinnistamine Narvas on Kristina sõnul väga tähtis ja riik peaks selles osas palju rohkem tegema, kui praeguseks tehtud.

Unistus Narva eesti keele majast

Kristina Kallas kandideeris riigikokku sotsiaaldemokraatide nimekirjas, aga erakonda ei kuulu. Kolledž tegeleb keele- ja lõimumispoliitikaga. Nendes valdkondades toetab Kristina sotsiaaldemokraatide vaateid. „Näiteks neid, mille pärast endine haridusminister Jevgeni Ossinovski eestlaste käest väga palju riielda sai. Sai seepärast, et nendesse ettepanekutesse ei süvenetud. Põhimõte oli ju selles, et venekeelsete koolide õpilaste eesti keele oskusega tuleb põhjalikult tegelda. 60/40 suhe ei ole oma eesmärki täitnud. Eesti keele oskus B2-tasemel ei ole keskkooli lõpus piisav, vajalik on C1- (see on kõrgtase, väga lähedane emakeeleoskusele – A. G.), humanitaaraladel ei ole kõrgkoolis võimalik B2-keeleoskusega õppida,” selgitab Kallas. Et kolledži üliõpilased eesti keele hästi selgeks saaksid, on selle uue juhi üks olulisi eesmärke. „See on igavene töö, mis ei lõpe kunagi,” muheleb ta. Et see lihtsamaks läheks, on Narva vaja eesti keele maja – keskust, kus korraldatakse keelekursusi vastavalt inimese vajadustele, õpioskustele ja keeletajule. Eeskuju on Brüsselis asuv flaami keele maja. Eesti keele majast rääkides läheb Kristina suisa põlema. See on Suur Idee. Miks mitte taastada selleks mõni vanalinna hoone. Kristina valdab vene ja inglise keelt sama vabalt kui eesti keelt, aga vene keele baasil on ta saanud selgeks poola keele ja saab hakkama ka ukraina keeles. Ta teab omast käest, kuidas keeleoskus elus aitab.

„Teised pidasid mind muidugi venelaseks …”

„Oluline on, et õpetajad usaldaksid Eesti riiki,” jätkab Kallas. „Mulle tundub, et Ida-Virumaal usaldavad paljud vene õpetajad ühte teist riiki. Neil on selle riigiga ajalooline ja kultuuriline side. Seda ei tohi halvustada ega neilt ära võtta. Samas – poliitiline usaldus peab olema Eesti riigi vastu. Kuidas seda tekitada, on iseküsimus. Oluline on, et need inimesed ei tunneks ennast kõrvale lükatuna,” mõtiskleb Kallas. Narva kolledži üks ülesanne on tudengitele Eesti riigi jaoks oluline selgeks teha. „See ei ole lihtne. Olen integratsiooni teemaga väga palju kokku puutunud. Tean, kui paganama raske see on, aga me ei saa ju püssi nurka visata,” räägib Kallas.

Kiviõlis üles kasvanud Kristina Kallas tunneb eestlaste ja venelaste suhteid, eriti piiripealsetel aladel, nagu seda on Ida-Virumaa. Ta on meenutanud, et Kiviõlist Tartusse sattumine oli kultuurišokk. „Ma olen sellest palju rääkinud. Kultuurišokk tuli sellest, et Tartu oli niivõrd monokultuurne, kõik inimesed mõtlesid ühtemoodi. Mingeid vastuolusid ei olnud. Ida-Virumaal oli 1990. alguses kõik pulbitsev, noatera peal. Kiviõlis oli rahvusgruppide vahel kaklusi regulaarselt. Või mis rahvusgruppide vahel. Venelased andsid eestlastele tavaliselt peksa, sest meid oli niivõrd vähe. Eestlaste ja venelaste suhted olid teravad. Siis tulin Tartusse, kus seda probleemi ei olnud. Tähendab, pole venelasi ja pole ka probleemi. Minus tekitas see suisa hirmu – teil pole kunagi olnud ühtki venelasest sõpra. Eestlaste ja venelaste suhete üle arutleti teoreetiliselt, tsiteerides Ivan Oravat. Mina ei osanud peast Ivan Oravat tsiteerida. Teised pidasid mind muidugi venelaseks. Ivan Orav on tore küll, aga see ei aita probleeme lahendada,” meenutab Kallas.

Me pole enam kaevikutes

See, mis oli üle kahekümne aasta tagasi, hakkab meelest minema. Kristina Kallase meelest on lõimumine Eestis olnud edukas. Ideaalvarianti ei saavutata kuskil ega kunagi, sest demok­raatlikus ühiskonnas ongi inimestel erinevad arvamused ja vaatenurgad. „Ei saa olla, et kõik on nagu sebrad – ühtemoodi valgete ja mustade triipudega. Ühiskond on hoopis teistsugune kui 1993. aastal, mil võeti vastu välismaalaste seadus. Eesti oli siis polariseerunud, inimesed olid valmis võitlema lõpuni. Suurte gruppide vahel ei olnud mingitki dialoogi. Praegu ei ole Eestis sellist olukorda, kus ühiskonna suurte rühmituste vahel puudub dialoog. Jah, meil on marginaliseerunud grupid, kes üksteisega ei räägi, aga ühiskond tervikuna ei ole kaevikutes,” võrdleb Kallas Eesti vabariigi vahetuid taasiseseisvumisjärgseid aastaid praeguse ajaga. Konflikt ja vastuolud on muidugi, aga mitte nii sügavad kui 1990-ndate alguses.

Kristina Kallas on seni juhtinud Balti uuringute instituuti. See valitsusväline organisatsioon loodi 1996. aastal selleks, et olulised poliitilised otsused tehtaks teadmiste põhjal, mitte poliitiliste mängude tulemusel. „Selleks oli vaja koolitada analüütikuid, kes oskaksid anda valitsusele otsuste tegemiseks lähtedokumente. Lõimumispoliitikas oleme aktiivselt osalenud aastast 2007. Majandusarengu, klastrite arenguga tegelevad minu kolleegid. Arvan, et need uuringud jätkuvad.”

Kellele kuulub Krimm?

„Pagulastega sattusin tegelema aastal 2011, kui siseministeerium tellis Eesti pagulaste vastuvõtu süsteemi analüüsi. Oli vaja saada selgeks, kas süsteem vastab Euroopa Liidu pagulasdirektiividele. Leidsime, et toona ei vastanud. Tollal oli Eesti riik paari punkti suhtes silmad kinni pigistanud, nüüd on need asjad lahendatud,” räägib Kallas. Tollal Illuka vallas asunud pagulaskeskuse elanikega suheldes tekkis tal varjupaigataotlejatega tihe kontakt ja keskuse elanikud hakkasid talt abi küsima. Tollal ei olnud Eestis ka pagulaste tugisüsteemi. „Kes kellelgi sabast kinni sai, seda aidati. Aitasin üht ja teist ning jäingi aitama,” iseloomustab Kallas toonast olukorda.

Kui algas Ukraina kriis, oli ukrainlaste abistamine senise pagulasabi loomulik jätk. MTÜ Eesti Pagulasabi juhina on Kristina Kallas mitu korda Ida-Ukrainas käinud ja teab, mis seal toimub. Sellega seoses tulevad meelde ühe inimese vastused küsimustele „Kellele kuulub Krimm?” ja „Kas Ukrainas on sõda?”. Kallas vastab: „Krimm kuulub Ukrainale ja on annekteeritud ning Ukrainas on sõda.” Ukraina abistamisest tuleb tal nüüd, kolledži direktorina tagasi tõmbuda. „Ukraina inimesed ja nende püüd oma riiki ehitada on mulle südamesse läinud. Mul on raske sellest loobuda, aga pean, sest Narva kõrvalt ei jõua ma Ukrainaga tegelda,” tõdeb Kristina Kallas. Donbassi olukorrast rääkides ei taha ta enam otsida süüdlast, vaid peab tähtsaks, et sõda võimalikult kähku lõpeks. „Seal toimuv on õudne. Loodan väga, et kõik osalised, kellel on relvad käes ja vähegi võimu see konflikt lõpetada, seda teevad. Kannatavad lapsed, vanurid ja teised tsiviilisikud,” räägib ta ning leiab, et Eesti riik saab abistada kas või sellega, et aitab kõige rohkem kannatanud inimestel talve üle elada. „Eelmine talv oli väga karm ja arvan, et veel karmim ootab ees. Veetorustikke ja elektriliine ei ole keegi parandanud. Sõjategevus intensiivistub. Ei ole vett ega kütet, aga seal elavad ka lapsed.”

Uue direktori esimene tööpäev oli 31. augustil. Keskpäeval oli avaaktus, enne mida kohtus Kristina töötajatega. Ülikooli juhtkonnast on Kristina Kallas seni kohtunud rektor Volli Kalmu ja õppeprorektor Mart Noormaga. „Sellest inimesest tulvab ideid ja arvan, et koostöö tuleb fantastiline. Oleme arutanud, kas on võimalik Narva kolledži õppekavva viia kohustuslik Tartu semester. See aitaks eesti keele oskust arendada,” loodab Kallas. Tartu semester laiendaks Narva tudengi maailmapilti. Narva on väga suletud linn. On narvalased ja ülejäänud maailm. Kolledž võiks Narvat avatumaks muuta.

—

Ei karda olla ebapopulaarne

Kristina Kallas lõpetas Tartu ülikooli 1999. aastal. Kolledži haldusjuht Jaanus Villiko ja Narva muuseumi värske teadusdirektor Ivo Posti astusid ülikooli ajaloo-osakonda koos Kristinaga. Tartlaste hiiliv invasioon Narva on kestnud üle tosina aasta.

Ivo Posti õppis Tartu ülikooli ajaloo-osakonnas kaks aastat, hiljem jätkas õpinguid Heino Elleri nimelises muusikakoolis. „Kristinaga puutusin uuesti kokku hiljem, kui Hollandist Eestisse tagasi tulin. Üürisin Tartus tema käest maja, kuna tema läks abikaasaga Poola. Nii et ta oli minu korteriperenaine. Mul on väga hea meel, et Kristina siia tuli, sest minu meelest on ta siin täiesti õige koha peal. Ta on siitkandist pärit, teab kohalikke olusid ja tema teine hea külg on, et ta on väga konkreetne ja aus. Olen jälginud tema pagulasabiteemalisi sõnavõtte. Ta ei karda välja öelda ka ebapopulaarseid arvamusi, näiteks, et Ida-Ukraina probleemid ei ole ainult Venemaast, vaid ka Ukraina keskvalitsusest tingitud. See, et ta ei karda olla ebapopulaarne, mõjub tema uuel töökohal väga hästi,” iseloomustab Ivo Posti.