Teaduskoostööfestival: õigel ajal õiges kohas

TTÜ ja TÜ korraldasid 14. oktoobril Mektory keskuses ettevõtete ja ülikoolide koostööfestivali „Õigel ajal õiges kohas”. Ettevõtjad saabusid kohale uusi arendusideid saama. Osales üle 500 inimese, rohkem kui 330 ettevõtte ja organisatsiooni esindajad, 170 teadlast Tartust ja Tallinnast.

Festival toimus esimest korda, järgmisel aastal saa­dak­se kokku Tartus. Loo­de­ta­vasti on siis maaülikoolgi oma lipuga väljas ja osaleb ka Tallinna ülikool.

Ettekannetest jäidki kõlama märksõnad „koostöö” ja „koostöövõrgustik”: Tartu ja Tallinna koostöö ning ettevõtluse ja ülikoolide koostöövõrgustik, mis toob praktilist kasu Eesti ühiskonnale.

Seestpoolt suurem kui väljast

TTÜ innovatsiooni- ja ettevõtluskeskus Mektory ongi väidetavalt seest suurem kui väljastpoolt näha. Ka haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi sõnul on ta otsekui särav kivi meie innovatsioonistrateegias – üks väheseid, mis tehnoloogia vallas välja paistab, muutes teadust majanduse mootoriks. Ministri kinnitusel on riik investeerinud ülikoolidesse ja teadus­asutustesse päris palju. Strateegiline eesmärk on kasutada seda materiaalset ja vaimset vara koostöös majandusega. Seda püütakse ka motiveerida, et teha rakendusuuringuid ja tootearendust riigi toel, jagades nii teadmisi kui ka taristut ettevõtjatega.

TTÜ prorektor Tea Varrak nimetas festivali omamoodi tehnoloogiasiirde messiks, ülikoolide ja ettevõtete uuenduslikuks sõpruskohtumiseks, eesmärk on anda koostööle uus hoog. TÜ arendusprorektori Erik Puura sõnul on festivali järel kavas luua ülikoolide koostöövõrgustik, mille tulemusena piisab ettevõtjatel oma soovi saatmisest ühte kontaktpunkti.

Nõudlikeks ja tarkadeks tellijateks

Ettevõtlusminister Liisa Oviir viitas oma sisutihedas ülesastumises Kersti Kaljulaidi ütlusele riigikogus peetud kõnes konverentsil „Teadus kui majanduse mootor”, et Euroopa Liit investeeris Eesti teadustaristusse selleks, et integreerida meid konkurentsivõimelise osana Euroopa teadus-kõrgharidusmaastikule. Lisades omalt poolt, et investeeringud tehti ka vähendamaks Eesti majanduse mahajäämust Euroopast ehk selleks, et meie ettevõtted muutuksid teadusmahukateks: „Eesti ettevõtjaid, Eesti majandust ei kõneta kahjuks endiselt veel väga koostöö kodumaise teadus- ja arendussektoriga. Ettevõtte­välised teadus-arenduskulutused on marginaalsed, võrreldes sellega, mida ollakse valmis ettevõttesisesele teadusarendusele kulutama. Ettevõtete jaoks on uuenduslike tegevuste pingereas koostöö ülikoolidega üsna taga. Vaid kolm protsenti tehnoloogiliselt innovaatilistest ettevõtetest hindab ülikoole kõige väärtuslikumaks koostööpartneriks. Kui meedia vahendusel on olnud kuulda mõne ettevõtte väga heast koostööst mõne ülikooliga, siis innovatsiooniuuringute tulemuste valguses tuleb pigem öelda, et see on erand. Eraldi väljakutse peitub asjaolus, et 90% ettevõtete teadus-arenduse kulutustest teeb ära kuskil 70 ettevõtet. Seda arvu on vaja jõuliselt suurendada.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium näeb oma ühe põhikohustusena otsida ja leida võimalusi, et muuta meie ettevõtted ülikoolidele ja teadus-arendussektorile nõudlikeks ja tarkadeks tellijateks,” ütles ettevõtlusminister. Eestis on kõrgel tasemel teadus-arendustegevust võimaldav keskkond, kuid ettevõtjad ei kasuta selle hüvesid oma toodete ja teenuste arenduses. Ministeeriumis on muuhulgas seatud eesmärgiks teha Eestis riigist ka tellija. Et riik muutuks tõukefondidest toetuste jagamise asemel ettevõtete aktiivseks innovatsioonipartneriks.

Seega – kui eesmärk on ka viia ellu strateegia 2014–2020 eesmärke, peame koondama kõigi osaliste jõupingutused palju konkreetsemalt ja sisulisemalt eelkõige ettevõtjate võimekuse parandamisele, et teha tulemuslikku koostööd teadus-arendusasutustega. Kui me seda ei saavuta, siis oleme sunnitud tõdema, et viimase aastakümne jooksul EL-i tõukefondidest tehtud mahukad investeeringud siseriiklikku teadusarenduse süsteemi pole täitnud oma eesmärki ning selle ülalpidamine pikas perspektiivis ei ole jätkusuutlik. Üksnes juhul, kui ettevõtjad osalevad selles süsteemis intensiivselt, saame olla veendunud, et ka välise toetuseta on meie teadus ja -arendus ja kõrgharidus kvaliteetne ning partneritele väärtuslik,” kinnitas Liisa Oviir lõpetuseks.

TTÜ rektori Jaak Aaviksoo järgi ei ole tõenäoliselt õige arusaam, et teadlased töötavad ülikoolides, ettevõtjad ettevõtetes ja insenerid konstrueerimisbüroodes: „Enamik maailma teadlasi ja insenere töötab ettevõtluses, neid on sinna väga vaja ja seepärast on kummaline, et me ei taju teadus-arendustegevusena seda, mida on Eestis tehtud või tehakse näiteks Skype’is või nüüdses Microsoftis. Maailma välja murdnud ettevõtmised on kasvanud üles teadus-arendustöö tulemusena.” Ei oska me sellest ei statistikaametile ega teinekord ka ülikoolides või Toompea koridorides aru anda.

Kõigepealt targad haritud inimesed

See, millega ülikool ühiskonda teenib, on kõigepealt targad, haritud inimesed, sedastas TÜ rektor Volli Kalm. Kindlasti on võimalusi ettevõtetega koostööd teha suurusjärgus rohkem kui praegu. „Aga ärgem unustagem seda,” pani ta kuulajatele südamele, „mida ka statistika kinnitab: igasugused arendused, tehnoloogilised lahendused, ühesõnaga see praktiline asi, mida ülikoolid saavad anda ettevõtetele, tuleb absoluutses enamuses tippakadeemiliste inimeste käest. On vaja teadust, siis tuleb ka selle rakendus.”

Eesti majanduse kõige suurem väljakutse

Eesti majanduse kõige suurem väljakutse on EAS-i juhi Hanno Tombergi sõnul see, et meie ettevõtjad jõuaksid oma toodetega lähemale lõpptarbijale, et saaks küsida suuremat hinda. Ja lisas teatud määral enesekriitiliselt: „Kui ma olen varem öelnud, et teadlased peaksid aktiivsed olema, siis täna ütlen vastupidi: ettevõtjad peaksid aktiivsed olema. Statistikaametile antud numbrid ütlevad, et Eestis tegeleb teadus-arendustegevusega vähem kui kolmsada ettevõtet. Kõik andmed ei ole muidugi sisse kantud, aga kui see number oleks ka kaks korda suurem (eksportivaid ettevõtjaid on Eestis orienteeruvalt 15 000) – moodustaks see kuussada vaid neli protsenti, ja seda on väga vähe.”

Rääkides ettevõtjast kui teadus- ja arendustegevuse edendajast, sõnas 4Energia juhatuse esimees Martin Kruus, et ettevõtjad peaksid midagi ette võtma, vaja on toota suuremat lisaväärtust. Teadlane peab minema mitte ainult ettevõtja, vaid ka kliendi juurde. Ettevõtja n-ö ametlik ülesanne meie ühiskonnas on pakkuda tasu eest kaupu või teenuseid – ei sõnagi teadus-arendustegevusest. TAN-i riiklikud eesmärgid on meil ambitsioonikad – ja utoopilised. Riigikogu ja valitsuse kinnitatud dokumentides sätestatut saavutada ei ole võimalik.

—

Mis toimus

• Koostööfestivali 15 teematoas tutvustati väljapaistvaid teadustegusid, edulugusid ja idufirmasid, sh näiteks teaduse kaasamist tarkade otsuste kujundamiseks, proaktiivtehnoloogiate rakendusi ja ise lahtipakkivaid elamuid rasketes tingimustes ehk nn Marsi maja, pilve­põhist 3D-printimist ja korduvkasutusega pesuvahendit.

• Bike-ID TTÜ Startup Inkubaatori start-up: arendas jalgratta registri ja turvamärgistuse. Euroopas varastatakse üle 3,5 miljoni ratta aastas ehk kuus jalgratast minutis. Jalgratta registreerimine vähendab varguseriski ning suurendab võimalust ratas tagasi saada.

• MATEC TÜ kõrvalfirma: pakub arendusteenuseid materjalide ja nanotehnoloogia vallas. Koostöö Euroopa kosmoseagentuuriga äärmuslikesse tingimustesse sobiva määrdeaine väljatöötamiseks.

—

Kas taome teadlased atradeks?

Teadus- ja arendusnõukogu tellitud raportis toodud konkreetsed soovitused on Eestile pikaajalises vaates kasulikud ja hädavajalikud, kuigi kohati valulised ega ole kindlasti väga kergesti elluviidavad. (Liisa Oviir, ettevõtlusminister; Mektory, 14.10.2015)

Mõni aeg tagasi avaldatud Oki raport pani üsna selgelt ette tihedamat koostööd Eesti majanduse ja akadeemilise kogukonna vahel. Kahjuks on meie hulgas ka inimesi, kes liialt lihtsustatult sellele lähenevad ja kardavad, et on esitatud üleskutse taguda teadlased atradeks. Andku head kolleegid mulle andeks – ei taha keegi teadlasi atradeks taguda: kes soovib, võtame hobuseks, kellel rohkem võimu, traktoriks või veduriks, aga umbes niimoodi võiksid teadlased ka oma tegevusse suhtuda siis, kui selle tegevuse ainukene väljund on trükised, mida maailmas loetakse ja tsiteeritakse. See ei ole mõeldud etteheitena, soovin meie parimatele tippudele igal juhul edu publitseerimisel, tunnustuse leidmisel oma kogukonnas, aga tasuks mõelda, mida me saaksime siin koos ja ühiselt ära teha.” (Jaak Aaviksoo, akadeemik; Mektory, 14.10.2015)

Eesti teaduste akadeemia seisukohtadest TAN-i dokumendi „Eesti ülikoolide, teadusasutuste ja rakenduskõrgkoolide võrgu ja tegevussuundade raport” kohta: Veidi utreerides võib raportist välja lugeda möödunud sajandisse kuuluva kontseptsiooni – „taome teadlased atradeks”. Kohtame ka ettepanekuid, mida on eri moel rakendatud juba pikka aega (nt sõltumatud rahvusvahelised evalvatsioonid, p 2.2 ja 2.3; riiklike programmide käivitamine, p 2.8; tippõppejõudude toomine Eesti ülikoolidesse, p 2.9).

Paljud valdkonnad Eesti teaduses on hoolimata kroonilisest alafinantseerimisest ja inimressursside piiratusest arenenud mõjukaks ja konkurentsivõimeliseks maailmatasemel. See sõnum on raportis kajastatud vaid ühe lausega, seondatult viimaste aastate eurorahastusega.

Ent meie teaduse (teiste riikide taustal) silmapaistvad edulood on samas peegeldus Eestis tehtud varasematest teaduspoliitilistest otsustest ja valikutest, teisisõnu, praegu eksisteeriva kõrghariduse ja teaduse süsteemi toimimisest.

Dubleerimise tähendus on kõrghariduses ja teaduses erinev. Kui haridussüsteemis on dubleerimine sageli ekvivalentne vahendite raiskamisega, siis teadusmaastikul ei ole ette teada, milline meetod või lähenemine annab lõpuks parima tulemuse. See on valdkond, kus turumajanduslik lähenemine ei tohi olla kõikehõlmav.

Väga küsitav on radikaalne muutus kõrghariduse rahastamises – üleminek värskelt juurutatud tasuta kõrghariduse mudelilt koolitus­lepingute süsteemile (ehk tasulisele kõrgharidusele). Selliste muutuste ajaskaala on tavaliselt kümmekond aastat. Kui aga tasuta kõrghariduse mudeli käivitamine on osutunud strateegiliseks veaks, siis tuleb seda ka nõnda avalikult välja öelda.

Eesti teaduste akadeemia peab nn Oki raporti kõige tähtsamaks tulemuseks „terava ja laiapõhjalise diskussiooni tekkimist kõrghariduse ja teaduse üle, mis mõlemad on strateegiliselt olulised Eesti edukuse kindlustamiseks tuleviku järjest konkurentsitihedamaks muutuvas maailmas. Seni on arutelud neis valdkondades piirdunud lokaalsete, vahetut lähiperspektiivi puudutavate aspektidega; ennekõike rahastamise korraldamisega. (8.10.2015)

Karl Kello

Õpetajate Leht