Mõisakool on tugev Eesti kaubamärk

Muinsuskaitseameti andmetel tegutsevad pea kolmandikus mõisahoonetest haridusasutused. Eestis on säilinud pool tuhat mõisa pea­hoonet, millest 69-s tegutsevad koolid. Norra riik on toetanud viimase kümne aasta jooksul siinseid mõisakoole ligi 12 miljoni euroga, mille abil on saanud uue näo ja sisu üle kümne mõisas tegutseva kooli.

Vääna mõisakoolis leidis 13. novembril aset Euroopa majanduspiirkonna (EMP) mõisakoolide programmi lõpukonverents ja mõisakooli taasavamine. Konverentsil tutvustati kolm aastat väldanud EMP mõisakoolide programmi tegevust restaureerimistöödest kuni mõisakesksete õppematerjalide loomiseni.

Vääna mõisakool on üks neljateistkümnest mõisakoolist, mis on alates 2004. aastast restaureeritud.

Kultuuriministeeriumi Euroopa ma­jan­duspiirkonna mõisakoolide prog­ram­mijuhi Riin Alatalu sõnul hoiab mõisakool Eesti küla elus. „Kui tugev põllumajanduse traditsioon Eestis läbi lõigati ja suurem osa inimestest põllumajanduses töö kaotas, jäi kool selleks kapitaliks, mis hoiab küla elus,” selgitas Alatalu, kelle hinnangul on olnud kool Eesti mõisatele viimase saja aastat jooksul parim peremees. Ta lisas, et ka lapsed on koolimaju hästi hoidnud. Pealegi on olnud mõisad õpilastele hea õpikeskkond, mõisate restaureerimine aga ehitajatele hea kool.

„Mõisakool on tugev kaubamärk,” rõhutas Alatalu.

Tema sõnu kinnitas Tõstamaa keskkooli projektijuht Liina Käär: „Kui ise Tõstamaa koolis käisin, oli mõis kool, aga nüüdseks on saanud see mõisakooliks, mille ümber on koondunud tugev kogukond,” nentis ta. „Peale kooli on mõisast kujunenud ka kultuurikeskus. See on meie mõisakooli identiteedi alus, mis teeb meid eriliseks maakooliks.”

Tartu ülikooli eetikakeskuse koolitaja ja kriitilise sõbra tiitlit kandva Kristi Raava aga tuletas meelde tõsiasja, et loss võib olla inimestele – nii õpilastele kui ka õpetajatele – tõeline võlu, aga kui seal valitseb halb õhkkond, siis ka tondiloss.

Vääna mõisakooli tõllakuuris toimunud konverentsil jäi küll kõlama sõnum, et keegi ei sulge maa- ja mõisakoole peale iseendi. Riin Alatalu tunnistas siiski, et võimsates ajaloolistes hoonetes asuvaid väikeseid koole ei suuda muinsuskaitse üksi ülal pidada.

Norrakad tulid appi

Eesti mõisakoolide restaureerimist ja suuremat kasutust on alates 2004. aastast toetanud Norra Kuningriik ligi 12 miljoni euroga. „Norral on hea meel, et on saanud aidata kaasa Eesti mõisakoolide restaureerimisele ja suuremale kasutusele,” ütles Norra suursaadik Dagfinn Sørli pidulikul üritusel Väänas.

Olustveres tegutseb igasugu meistrikodasid, ka klaasikoda.

Haridus- ja teadusministeeriumi ellu kutsutud algatus Huvitav Kool peegeldab ühiskonna ootusi haridusele ning soove teha Eesti koolid huvitavaks. Regionaalsed Huvitava Kooli mõttekojad on innustanud koole ja kogukondi koostööle huvitava kooli nimel.

Riin Alatalu sõnul on kooli kõrval oluline ka väärtusliku pärandi säilimine. „Elu on näidanud, et kool on mõisahoone jaoks üks parimaid ja jätkusuutlikumaid kasutusi,” selgitas ta.

Läinud sajandi viimastel aastatel asuti Eesti mitme ametkonna koostöös ette valmistama tegevuskava mõisakoolide väärtustamiseks. 2001. aastal käivituski kultuuriministeeriumi ja muinsuskaitseameti vedamisel mõisakoolide riiklik programm. Programmist on toetatud kümneid mõisakoole väiksemate ja veidi suuremate summadega nii uurimistööks, eritingimuste koostamiseks kui ka restaureerimiseks.

Riiklik huvi ja tähelepanu, ennekõike aga programmi silmatorkavad ja tunnustust väärivad tulemused olid eelduseks, et Norra ja Euroopa majanduspiirkonna finantsmehhanismi kultuuripärandi korrastamiseks eraldatud raha on juba kahel järjestikusel perioodil (2004–2009 ja 2009–2014) suunatud mõisakoolidele. Programmi eesmärk on ennekõike ajalooliste mõisahoonete multifunktsioonilise kasutamise toetamine ning laste õpi- ja arengukeskkonna parendamine.

Ühte kooli mahub nii käsitöö kui ka põllumajandus.

EMP esimese rahastusprogrammi kaudu saadi toetust 9,35 miljonit eurot, millele lisandus kooliomanike 15-protsendiline kaasrahastus. Selle perioodi jooksul said värske ilme järgmised koolid: Kiltsi, Koigi, Laupa, Olustvere, Puurmani, Rogosi (Ruusmäe), Suure-Kõpu, Vasta, Väätsa ja Lahmuse.

EMP teisel programmiperioodil oli raha vähem – 4,5 miljonit eurot. Sellest 3,1 miljonit jagati Vääna, Hiiu-Suuremõisa, Koeru ja Illuka restaureerimistöödeks. Riin Alatalu tõdes, et huvilisi oli nii palju, et tervelt 11 taotlejat jäi seekord rahata. „Uus programm ei tegelenud siiski ainult koolide restaureerimise ja remondiga, vaid keskendus üha aktuaalsemaks muutuvale jätkusuutlikkuse tagamisele,” täpsustas Alatalu. „Pole ju mõtet häärberit remontida, kui lastega pered minema kolivad.”

Eesti mõisakoolide ajalugu ulatub 1920. aastatesse, mil endistes mõisahoonetes avati enam kui 200 kooli. Sel oli väga suur mõju ka hariduspoliitikale, sest mõisahoonete abil parandati 222 kooli olukorda. Viimase saja aasta jooksul on kool olnud vähemalt 298 mõisas.

Mõisakoolidel on oluline koht Eesti Vabariigi koolivõrgu arendamisel ja traditsioonide loomisel. Mõisakoolid on ka hea näide sellest, kuidas riik on leidnud sobiva kasutuse tühjaks jäänud hoonetele.

Mõis innustab ettevõtlust

Peale mõisakoolide restaureerimise tegeleb programm mõisate kasutuse jätkusuutlikkuse tagamisega. Programmi kaudu õpetatakse mõisates tegutsejaid arendama väike­ettevõtlust, kultuuriturismi, koolitusi ning kõike muud, mis hoiab mõisa kohaliku elu keskusena.

Trepikoja seintel kooruvad välja eri ajastute kihid.

„Mitte ainult mõisakoolid, vaid suur osa maakoolidest töötab ajaloolistes hoonetes, mille hoidmine ei ole mitte ainult kohaliku kogukonna, vaid laiemalt ühiskonna asi,” nentis Alatalu. „Seetõttu oleme programmis otsinud võimalusi, kuidas leida väikese õpilaste arvuga koolimajadele täiendavaid kasutusvõimalusi.”

2014. a talvel viidi läbi koolitus nimega „Mõisakoolide arendamine avatud külastuskeskusteks”, milles osalesid pooled mõisakoolid.

670 000 euro peale kuulutati välja taotlusvoor nn arendustegevusteks. Iga koolimõis sai ise selgitada välja oma vajadused ja võimalused ning leida niši, mida edendada. Kokku otsustati toetada 14 kogukonda. Projektid olid suunatud mitte lihtsalt koolile, vaid ka kohalikele elanikele, õpetajatele ja lapsevanematele.

VAU, Vodja ja teised

Häid näiteid multifunktsionaalsetest mõisakoolidest võib tuua üle Eesti. Näiteks asutati 2009. aastal Järvamaal Paide lähedal MTÜ VAU (Vodja Avatud Uksed), mille eesmärk on toetada mitmekülgselt Vodja kooli tööd ja arengut. Aastate jooksul on korraldatud kontserte ja muid üritusi, samuti väljasõite Vodja kooliperele.

Nüüdseks on VAU töötanud välja kontseptsiooni, et Vodja kool võiks olla rohkem avatud ka kogukonnale ja teistele koolidele – nii sündiski VAU kooli mõte, mida võib iseloomustada tehtega: VAU hobukool + VAU loovuskool + VAU muusikakool = VAU kool. Rocca al Mare kooli Vodja individuaalõppekeskus avati 2005. a septembris.

Vääna mõisa tall-tõllakuur on saanud uue hingamise, peahoone on säilitanud hoolsalt ajaloolised jooned.

„Unistused muudavad maailma!” rõhutas mõisa perenaine, MTÜ VAU arendusspetsialist Annika Crasta MTÜ egiidi. Tema sõnul sobib Vodja kool neile õpilastele, kes tahavad tavalisest rohkem tähelepanu ja väikesemat seltskonda. Praegu õpib koolis 29 last, sama palju on seal õpetajaid, klassis on 3−6 õpilast, lapsi käib kohal üle Eesti ja kohapeal on õpilaskodu. Säilinud on oma kooliaed, mis polegi nõukaajale ainuomane pärand.

Kooli tõmbenumber on hobused. 2014. aastal renoveeriti tall, nüüdseks on soetatud mitu hobust, rajamisel on koplid ja karjamaad. Eesmärk on pakkuda kohapeal hipoteraapiat. Selgituseks, hipo- ehk ratsutamis­teraapia on ravimeetod, mis aitab suhtlemisraskustega lastel ja täiskasvanutel ühiskonnas kohaneda.

VAU kätkeb endas Annika Crasta sõnul seda, et pakutakse laagreid, koolitusi, teraapilisi programme ka teistele koolidele, sealhulgas riskigrupi lastele.

Vodjast mitte kaugel Koerus lõpetati tänavu Aruküla mõisa peahoone renoveerimine. Selle kindla katuse all tegutsevad Koeru muusikakool ja Koeru keskkooli algklassid. 19. sajandi algul ehitatud hoone on aktiivselt kasutusel igasugu pidulikeks ja esindusüritusteks.

Koerust lõuna pool Olustveres on aga säilinud üks terviklikumaid mõisakomplekse Balti riikides. Seal tegutseb omanäoline õppeasutus, Olustvere teenindus- ja maamajanduskool, kus õppurite arv ulatub 800-ni. Teenindus- ja maamajanduskooli arendusjuhi Marika Šadeiko sõnul on 2008. aastast kompleksi järjepidevalt arendatud: vanadesse maakivihoonetesse on rajatud sepikoda, leivakoda, keraamika- ja klaasikoda, lapikoda, tekstiilikoda, viimasena valmis suvel meekoda, mis tehti ümber vanast kasutuna seisvast meiereist. „Mõte on rajada puutöökoda ja raamatuparandustöökoda,” lisas Šadeiko. „Norra toetuse abil renoveeriti kõigepealt viinakoda ja tall. Hoonete renoveerimisel on lähtutud põhimõttest, et igaühel olgu oma funktsioon.”

—

Jürgen Ligi: Iga kool peab olema huvitav ning eriline

„Vähe on sellest, et Eesti kool pakub väga head haridust, seda pakutavat peab olema ka väga hea vastu võtta. Iga kool peab olema ka huvitav – seda sõnumit püüame algatusega anda. Kogemust sel alal on juba kogunenud, ent seda tuleb pidevalt edendada ja jagada, mistõttu on Huvitaval Koolil ja meie partneritel nõukojast ees suur tööpõld,” rõhutas minister Ligi.

Algatuse Huvitav Kool kutsus ministeerium ellu 2013. aasta lõpus, et innustada kõiki Eesti koole ja kogukondi koostööle huvitava kooli nimel. Nõukoja roll on olla ministeeriumi kriitiliseks partneriks kooli huvitavaks muutmisel.

Praeguseks on algatusel ca 90 partnerkooli igast koolitüübist. Samuti umbes 70 partnerorganisatsiooni vabaühenduste, ettevõtete jt seas. Toimunud on mõttekojad kaheksas maakonnas, millest on osa võtnud rohkem kui 700 kohalikku arvamusliidrit ja eestvedajat. Eraldiseisvalt on koolides ja valdades toimunud enam kui 15 mõttekoda. Teineteise kogemustest on õppinud üle viiekümne kooli.

Algatuse Huvitav Kool koordinaatori Pille Libliku kinnitusel on nii riik kui ka koolid saanud algatuse toel teineteiselt väga head tagasisidet. „Oleme saanud kinnituse, et Eesti koolid tahavad olla kogukonnaga seotud ning õpilasele huvitavad, kuid samuti ülevaate sellest, mis takistab koolidel innovaatiliste lahenduste elluviimist. Koolidele oleme andnud selge sõnumi: ühiskond ja ka ministeerium ei oota õpetajatelt edetabelites ronimist ning lastelt tuupimist, vaid julgust olla uuenduslikud. Oluline on kasvatada õpilases õppimisrõõmu ja huvi uusi teadmisi omandada,” selgitas Liblik.

HTM

—

Milline on maakool 2030?

Vääna mõisakoolis peetud konverentsi lõpuks arutleti avalikult hariduse tuleviku üle maal. Maakooli võimaluste ja raskuste üle Eestis arutlesid riigikogu liige Mailis Reps (vasakult), võrdse kohtlemise volinik Liisa Pakosta, MTÜ Eesti Maakoolide Ühenduse juhatuse liige Tiit Lepp, TLÜ haridustehnoloogia keskuse juhataja Mart Laanpere ja HTM-i üldharidusosakonna asejuhataja Pille Liblik.

Milline on positiivne programm maakoolidele aastaks 2030? Igatahes jõuti üksmeelele, et sellele küsimusele ei saa vastata matemaatiku loogikaga: hea maakool 2030 on suletud maakool. „Nii kaua, kui kuivi rehkendusi tõsiselt võetakse, lähevad asjad allamäge,” teatas mitmenda põlvkonna matemaatik Mart Laanpere. „Mitteratsionaalsed otsused on tihti need, mis viivad elu edasi, aga nende tegemine nõuab teistmoodi usku.”

Tõdeti, et koolide pidamine, säilimine ja arenemine hakkab olema üha enam kogukondade asi.

ÕpL

—

Heiki Raudla