Keda häirib aktiivsus- ja tähelepanuhäire?

4. märts 2016 SIRJE PÄRISMAA - 6 kommentaari

„ÕPETAJA PEAB SUUTMA EMOTSIONAALSELT TOIME TULLA, MITTE ISIKLIKULT SOLVUMA, KUI LAPS SÕIMAB VÕI LOOBIB TA PIHTA ASJU. VÕIB KASUTADA LIHTSAID NIPPE: TEHA OLULISEM ÄRA TUNNI ALGUL JA JAGADA ÜLESANDED JUPPIDEKS,” ANNAB AKTIIVSUS- JA TÄHELEPANUHÄIREGA LASTEGA TÖÖKS NÕU TÜ ERIPEDAGOOGIKA PROFESSOR EVELYN KIIVE.

Millised on teaduse viimased uudised aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) uurimisel?

ATH on traditsiooniliselt olnud laste ja noorte probleem, aga viimasel ajal on hakatud rohkem tähelepanu pöörama just täiskasvanute ATH-le. Kui varem arvati, et ATH sümptomid peavad ilmnema enne 7. eluaastat, siis nüüd on piiri nihutatud 12. eluaastani ja ka täiskasvanueas saab seda diagnoosida.

Häire põhjusi uurides pööravad teadlased tähelepanu bioloogilistele eeldustele, pärilikkuse ja keskkonna koosmõjudele. On leitud geenivariante, mis koos ebasoodsa keskkonnaga tõstavad ATH-sümptomite väljakujunemise riski. Geenid üksi ei tekita seisundeid.

Millised on ATH-põhjused täiskasvanutel?

Enamasti on sümptomid ilmnenud juba lapsel, kuid ATH-d pole diagnoositud. Vanasti peeti seda õpetamatusest ja kasvatamatusest tingitud seisundiks. Said sildi külge, et oled paha laps, vanemad pole piisavalt kasvatanud. Tänapäeval teame, et see on häire, millel on orgaaniline taust ja mis tuleneb otseselt aju töö erisustest – ajupiirkondadest, mis vastutavad tähelepanu, mälu ja kõigi kognitiivsete funktsioonide eest.

Kui inimene ei tule enam koduse ja tööeluga toime, tuleb psühhiaatrilt abi otsida. Selle all ei pea kannatama.

Oma inauguratsiooniloengu pealkirjastasite „Keda häirib aktiivsus- ja tähelepanuhäire?”. Keda see siis häirib?

Paar aastat tagasi kirjutasin ühte kogumikku: „ATH all kannatav laps.” Selle peale küsis toimetaja, miks ma arvan, et ta üldse kannatab. Nagu Pipi tedretäppide puhul. Tegelikult on häiritud kõik: laps, õpetaja, vanemad. Laps saab pidevalt tagasisidet, et ta on rumal ega saa koolitööga hakkama, segab teisi. Teda süüdistatakse, ei mõisteta ja ta jäetakse kõrvale.

Vanemaid tabab tihti ühiskonna kriitika – kuidas sa ei tule oma lapse kasvatamisega toime! Nad on pidevalt väsinud, tunnevad jõuetust. Kui rakendavadki lapse peal õpetatut, ei mõju see kohe. Peredes, kus kasvab ATH-ga laps, on rohkem stressi, lahutusi.

Kui õpetajal on klassis üle ühe ATH-lapse, tekivad raskused. Samal ajal võib klassis olla ka teisi HEV-lapsi. Õpetaja ressursid on piiratud. Tuleb mõelda, kuidas emotsionaalselt toime tulla, et mitte isiklikult solvuda, kui ATH-ga laps loobib su pihta asju, ütleb halvasti, sõimab. Ta ei tee seda soovist haiget teha, tema käitumisviis on tingitud impulsi kontrolli puudumisest. Õpetaja peab jääma neutraalseks, tal peab jaguma energiat, et mitte läbi põleda.

Kuidas saada hakkama? Osal õpetajatest on head nipid. Eripedagoogid valdavad neid ja saavad anda nõu.

Mida soovitate?

Näiteks tuleks ülesandeid jupikaupa seletada, teha need väiksemateks osadeks. Kui laps ühe osaga hakkama saab, anda kohe tagasisidet. ATH-ga lapsed ei suuda järjest pikka aega keskenduda, tahavad kohe saada tulemust. Oodates kaotavad motivatsiooni ja tuju midagi teha. Laps peab tajuma õpetajaga kontakti, silmsidet.

Olulisemad asjad tasub ära teha tunni esimeses osas, vahepeal teha liikumispause. ATH-ga lapsed väsivad ruttu, aga saavad jõu tagasi, kui on end kogunud. Nad ei pea õppima rohkem, vaid teistmoodi tingimustes.

Kuidas saab õpetaja vahet teha, millal on tegu hoopis kasvatamatusega?

Kasvatamatuse puhul ilmneb teistsugune käitumine ainult teatud olukordades, aga kui on häire, siis on sümptomid eri olukordades ja kogu aeg: tunnis, vahetunnis, vabal ajal.

Kuidas diagnoos pannakse?

Laps käib psühhiaatri juures, too kogub infot. Lapsele selgitatakse, et see seisund on nagu iga teine haigus, millega on võimalik toime tulla. See pole takistus edasises elus.

On oluline, et ATH avastataks varakult ja sekkutaks kohe. Sageli antakse negatiivset tagasisidet juba lasteaias, see langetab lapse enesehinnangut. Koolis kõik jätkub. Vaja on aga, et lapsel tekiks eneseusk – saan hakkama. Ja et õpetajad-vanemad oleksid ühel nõul ja toetaksid ning nõudmised ja reeglid oleks samad. Lapsel on oluline, et asjad oleksid paigas.

Kas sellest häirest üldse vabaneb kunagi?

Statistikat vaadates selgub, et pooltel juhtudel esineb häire ka täiskasvanueas, pooltel on suudetud see kontrolli alla saada. Võib aga olla, et sümptomid eksisteerivad edasi, aga laps suundub kutsekooli või tööle, kus pole vaimseid väljakutseid, et sümptomid saaksid avalduda.

Oleme uurinud alates aastast 1998 ATH-lapsi ja vaadanud, mis neist on saanud 25-aastaselt. Leidsime, et lapsed, kel on häire sümptomeid rohkem, on 25-aastaselt oluliselt madalama haridustasemega kui nende eakaaslased. Kel oli vähem, need on ülikooli lõpetanud. Kui palusime neil endal raporteerida, milline on nende ATH-sümptomaatika, siis kõrgharidusega inimeste arvates oli neil sümptomeid rohkem. Madalama haridustasemega noored tuvastasid endal sümptomeid vähem. See võib tähendada, et nõudmised iseendale on erinevad. Kõrgharidusega inimesel on vaimset pingutust nõudvad ülesanded.

Töökoha leidmine on ATH-ga noorel raskendatud, paljud töötavad madalatel ametikohtadel. Toimetulekuks on võimalik ära õppida teatud strateegiad.

Kuidas kaasav haridus mõjub?

Kui lapsel on toetav kodu, on teda võimalik ka tavaklassis õpetada. Oleneb, kui palju on kaasuvaid probleeme. Tihtipeale lisanduvad ärevus-, meeleoluhäired, ligi pooltel käitumishäired.

Umbes kolmandikul on õpivilumushäired. Kuidas seda ennetada?

Õpivilumushäired ei tulene sellest, et ATH-ga lapsed oleksid intellektuaalselt vähem võimekad, vaid aju erinevustest. Tuleb jälgida, milles on probleem, kas raskused on arusaamise, seoste leidmise või üldistuse tegemisega. Siis tuleb õpioskusi õpetada.

Raskusi lugemaõppimisel, kirjutamisel, arvutamisel on neil lastel tõesti sagedamini kui teistel. Mõnikord on ka kõne ja keele areng aeglasem, väljendusoskus halvem. Soovitan kaasata tugispetsialiste. Nende laste toetamine on võrgustikutöö.

Kuivõrd vanem tavaliselt ATH olemasolu tunnistab?

ATH on päritav. Umbes 25% tõenäosusega on ka vanemal see olnud. Jaanalinnu tüüpi vanem ütleb, et tema oli samasugune! Aga on ka väga teadlikke vanemaid, kes tunnevad häire varakult ära.

Tavaliselt tahavad vanemad lapsele head. Kui neile selgeks teha, et psüühikahäirete kontekstis on ATH väga tavaline – diagnoositakse 5%-l – ja häire sümptomeid esineb 10–15%-l koolilastest ning selle vastu saab abi, siis on lapsevanemal ka motivatsiooni ja soovi abi vastu võtta. Pigem on probleem selles, et abi on vähe.

On vaja, et igal õpetajal oleksid oskused nende lastega hakkama saamiseks. Õpetajaile on täienduskoolitusi ja õpetajakoolituses õpetatakse nüüd kõigile valmisolekut ja suutlikkust sellega tegelda.

Kas ATH-ga lapsi on varasemast rohkem?

Neid lapsi on olnud igal ajal, aga nüüd diagnoositakse paremini. Kui varem ei osatud kahtlustadagi, et see on häire, ja arvati, et lapsed on erinevad, siis nüüd ollakse teadlikumad.

USA-s on ATH-ga lapsi üle 11%. Kriteeriumid on neil teistsugused, diagnoos pannakse lihtsamalt välja. Maailmas on keskmine protsent 6,8. Meil on veel kasvuruumi.

ATH-ravimid on efektiivsed. Kasu on suur, kahju pole täheldatud, ravimeid ei peaks kartma. Ideaalis peaks medikamentoosne ravi toimuma koos psühhoteraapiaga ja tegelda tuleks ka sotsiaalsete oskuste parandamisega, tõsta enesehinnangut.

Häirega lastega on palju probleeme, aga neis on ka palju positiivset – nad on väga loovad, uudishimulikud, huumorimeelega. See on asja helgem pool.


6 kommentaari teemale “Keda häirib aktiivsus- ja tähelepanuhäire?”

  1. Madu ütleb:

    “Õpetaja peab jääma neutraalseks, tal peab jaguma energiat, et mitte läbi põleda.” Neid asju, mida õpetaja peab, on väga palju. Õpetaja peaks nagu olema üliinimene. Aga üliinimesi pole olemas. Õpetaja peab olema lihtsalt inimene. Selle juurde kuulubki oskus mitte isiklikult solvuda, kui teine inimene, kes ei ole võimeline enda käitumist reguleerima, sõimab või loobib asju. Selle juurde aga ei saa kuuluda oskus kõike probleeme igas olukorras lahendada, olgugi, et kuskil leitakse, et õpetaja seda peab. Õpetajale peab looma tingimused, et ta saaks oma oskusi rakendada ja siia kuulub tugipersonal, kes aitab hõlmata erisustega inimesi; hallatavas arvus lapsi klassis/rühmas, töökohustuste määraga vastavuses töötasu. Seda peavad omakorda need, kes on vastutama pandud hariduse toimimise eest; need, kes saavad selle eest palka.
    Pole tulemuslik, kui õpetajaid ainult survestatakse üha uute nõudmistega, loomata nõudmiste täitmiseks vajalikke tingimusi. Miks need, kes kirjutavad õpetajale ette, mida kõike nad peavad, ei räägi sellest, mida peaks nad ise tegema, et õpetaja saaks olla oma ülesannete kõrgusel? Miks ei kuule ma, et erivajadusega lapsele peab tagama tugiisiku? Täna see nii ei ole. kõik, kes probleemiga kokku puutunud, teavad, kui pikk on kadalipp, mis läbida tuleb. Miks ei kuule ma, et vajalik on laste arvu vähendamine? Miks kuulen vaid seda, et raha ei ole rühmades/klassides laste arvu vähendamiseks, tugiisikute palkamiseks; õpetajale palgatõusuks; kuulen vaid, et õpetaja aina peab ja peab ja peab … Kui aina ühte õhupalli puhuda, läheb see plaksuga katki ühel hetkel. Kes peab selle palli parandama siis? Mingi peab ei aita tagantjärele enam. Pall või pill on katki puhutud …

  2. Tiia Lister ütleb:

    Ainult üks kommentaar: igal tööl on omad oskused vajalikud ja nõudmised.
    Õpetaja tööks vajalikud oskused on sellised, et ta tuleks hästi toime kõigi koolis olevate ja tema klassis õppivate lastega.
    Neid arendades ja mitte kahjustades.
    Seda annab õppida ja seda õpetab ka see artikkel.

    Loomulikult ei suuda ta seda üksi – ikka koos ja ka koostöös tugimeeskonnaga.
    Aga pidevalt õppimata pole see võimalik ja teiste süüdistamine ei aita.

    Me kõik õpime igal päeval.
    Edu selleks ka kõigile õpetajatele, kellel on klassis keerulised lapsed!

  3. Uss ütleb:

    Õpetaja, kel haridus ja haritus, saab kenasti ja erivajadustega lastega hakkama. Tuleb omandada lihtsalt pedagoogilised oskused ja muud ei midagi.

  4. õpetaja ütleb:

    Ussile: Hea lause: õpetaja saab hakkama. Aga kes samal ajal siis õpetab? Ja kui neid on klassiruumis mitu ja kõigil erinev vajadus? Ja saamegi hakkama, aga kas minu eesmärk on koolis töötada, et hakkama saada?

  5. Urve Uusberg ütleb:

    Palju võib abi olla regulaarsest supervisioonist õpetajale.

  6. õpetaja ütleb:

    Jah! Õpetaja saabki hakkama!! Kas keegi teine ka oskab tunda ,mis on õpetajast välja pigistatud õppetundide lõpuks. Mida tunnevad tundides kaas-õpilased!?

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!