Kust tuleb kurjus?

4. märts 2016 MAARJA TINN Tallinna 32. keskkooli ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja - 3 kommentaari

László Nemesi „Sauli poeg”, mis pälvis Oscari, ei ole järjekordne holokaustifilm selle tavapärases mõttes – puudub kangelaslikkus ning dramaatiline hea ja kurja võitlus, millest nõrguks kulminatsioonina välja üheselt mõistetav moraal. Seega on see film, mida võiks klassiga kinno vaatama minna õpetaja, keda ei heiduta õpilaste hilisem küsimuste laviin.

„Sauli poeg” sobib ühteaegu nii inimsusevastaste kuritegude teema sissejuhatuseks kui ka refleksiooniks, kuna annab lahkesti kätte mitmeid võimalusi hilisemaks tunnitööks, näiteks toetab ekraanilt nähtu dialoogi tekkimist. Üks võimalus on viia läbi (õpetaja juhitud) diskussiooni, teisalt sobib film suurepäraselt arutluse kirjutamiseks või paaristööna ajalooliste küsimuste esitamise ja neile vastamise oskuse harjutamiseks.

Raputav on juba filmi pildikeel – vaataja näeb kõike viisil, nagu ta oleks Sauli külge köidetud, ja see paine muutub kiiresti rusuvaks nii visuaalselt kui ka emotsionaalselt. Kangelaslikkuse puudumine teeb filmis ruumi inimlikkusele; olgugi et täielikku taluvuspiiri ületavas reaalsuses, on see inimlikkus ometi nii argine, andes tunnistust sellest, et inimene on oma haprast füüsilisest vormist sõltumatult vaimselt tugev. Ja ajalugu on andnud inimsoole selle tugevuse demonstreerimiseks rohkem võimalusi, kui tarvis oleks. Juba ainuüksi selle poolest sobib film huvitavaks empaatiaülesandeks õpilastele – me ei tohi asetada õpilast kunagi ohvri kingadesse, seda ei juhtu ka siin, talle jääb piisav distants, kuna õpilane saadab Sauli sündmustes, mitte ei muutu temaks.

Filmis rullub lahti seekordne kurjuse toimemehhanism – Auschwitzi Sonderkommando liikmed oma sunnikohust täitmas. Film suunab tähelepanu detailidele, kõik muu on olemas tunnetuslikult, kuskil foonil, ja selles mõttes on vaataja perspektiiv sarnane Sonderkommando liikme omaga – surudes kõrvale, vaateväljast eemale, nii silmanurka kui vähegi võimalik kõik aset leidnud võikused. Muul moel ei olekski selline eksistents võimalik. Ka selle poolest sobib filmi õppeprotsessi – peategelasteks ei ole vägivald ja võikused, vaid inimene.

Sonderkommando oli natsirežiimi üks väärastunumaid tööriistu – surmaproletariaat, kellelt tööga gaasikambrites oli riisutud viimnegi väärikus, ent – nagu me näeme – mitte inimlikkus; ehk suur osa sellest, aga siiski mitte kõik. Selle, kes me oleme, on teinud meist minevik, kuid me kohtume filmis inimestega, kellel ei ole enam minevikku – see, mis oli, ei loe – ja samas ei ole neil enam ka tulevikku. Surmatööline Saul asub seega eksistentsiaalses piirsituatsioonis, mis pani nii mõnegi õpilase mõtlema sellele, mis saab inimesest või ka ühiskonnast, kui puudub minevik. See on ajalooõpetajale hea võimalus selgitada õpilastele, kuidas, minevikku mõtestades konstrueerime oma identiteeti ja mineviku röövimise või selle unustamise tagajärjel kaotame end ja langeme mõttetusse ehk sinna, kus millelgi ei ole tähendust.

Õpilasi „Sauli poeg” kõnetas – esimesed küsimused tulid kohe pärast filmi, järgmised õhtul postkasti ja järgmisel päeval juba hulgi. Säärane küsimuste paljusus rõõmustab – küsimuste olemasolu tähendab teadupärast huvi olemasolu ja just huvi on õpilastes kõige raskem äratada. Õpitakse, selle tavapärases tähenduses, ka ilma huvita, kohusetundest, sunnist või millestki muust, aga huvi olemasolu on mõtlemis- ja arutlusvõime tekkimise olulisim eeldus.

Küsimustele vastamine osutus keeruliseks mitmel põhjusel. Esiteks õpilaste huvi detailide vastu – õpilased hakkavad kinni mõnest nähtud pisiasjast ja soovivad sellest rohkem teada. Üldiselt oskab vast iga ajalooõpetaja neile küsimustele vastata ja kui mõni jääbki esialgu vastuseta, saab vastuse üheskoos, kasvõi eksprompt tunnitööna, välja uurida. Teiseks on film tohutu emotsionaalse laenguga, seetõttu tuleks õpetajal mõelda, kuidas saadud annust tunnis maandada.

Keerulised olid õpilaste küsimused, mis puudutasid vastutust: kes vastutab tehtu eest? Sotsiaalainete õpetaja üks eesmärk on suunata õpilasi ühiskonna liikmetena langetama teadlikke otsuseid, millega kaasneb vastutus. Seetõttu on loomulik, et õpilased soovivad teada, milliseid valikuid langetades jõuti sedavõrd grotesksete tagajärgedeni. Õpilane tahab oma teadmisi sellest, mis olnud, tervikuks siduda – siin on määrav õpetaja roll. Film andis õpilastele uusi teadmisi, teadmised aga kujundavad meie väärtushinnanguid ja viimased omakorda käitumist ehk teisisõnu – teadmistel on käivitav jõud. Et eraldiseisvatest teadmistest saaks tervik, on vaja need sisuga täita. Üks võimalus on õppida mõisteid analüüsi kaudu – teha mõistekaarte. Käsitleda võib mitmeid kontsepte, näiteks humanism, demokraatia, inimsusevastased kuriteod. Süstemaatilise lähenemise asemel võib valida ka loomingulisema tee, mis toetab uute teadmiste kinnistumist igaühele omases võtmes.

Film tekitas õpilastes peamiselt kolme tüüpi küsimusi: faktiküsimusi, miks-küsimusi ja küsimusi, mis võiks kokku võtta ühe suure küsimusena kurjusest inimlikkuse kõrval või hoopiski sees. Miks-küsimustele on näiliselt lihtne vastata – miks oli Saul seal laagris? Seepärast et Saul oli juut, ei olnud vastus, mis õpilasi rahuldaks. Ja nii, miks-küsimuste kaudu jõudsimegi asja tuumani ehk kurjuse ontoloogiani – milline on kurjuse iseloom, tema olemus ja eksistentsi põhjus. See film loob suurepärased eeldused arutamaks õpilastega kurjuse päritolu üle.

Tavaliselt kunst, sh filmid, lihtsustavad – annavad meile küsimuste vastused lihtsasti kätte, ent see film ei tee seda. Ühtegi vastust me ei saa ja just selle poolest on film aus – kuna ühest vastust ei olegi. Nii jääb õpetajal koos õpilastega vaid tõdeda, et ühesed ja lihtsad vastused on omased äärmusideoloogiatele, see teebki äärmusluse sedavõrd külgetõmbavaks – kui põhjused on hõlpsalt seletatavad, on neid lihtne ka lahendada. Õpilased oskavad tuua näiteid, milliseid lihtsaid lahendusi on ellu viinud 20. sajandi totalitaarsed režiimid, ja nii oskavad nad järeldusena hinnata ka selliste lihtsate lahenduste ja vastuste ohtlikkust.

Inimlikkusega seotud küsimuste osas jäi õpetajana üle vaid tõdeda, et me oleme küll kirjutatud ja kirjutamata normidena kokku leppinud, mis on inimlikkus, millised on sellele omased mõtteviisid ja käitumismustrid, ent samas näeme igal õhtul uudistes, kuidas seda kokkulepet rikutakse, kui leitakse subjektiivselt hea põhjus. See hea põhjus on reeglina teine inimene ja midagi, mis selle inimese olemuses meile ei meeldi, sageli midagi sellist, mida see inimene ise valinud ei ole ja muuta saa.

Ka neid näiteid oskavad õpilased arvukalt tuua. Ja hirmutab see, et need ei olegi näited ajaloost, vaid meie ühiskonnast siin ja praegu. Kuni inimlikkus on sedavõrd relatiivne mõiste, mida oma suva järgi painutada, on meil paraku ka piisavalt ainest, et sedalaadi filme teha. Niisiis, „Sauli poeg” on üks väga hea film, mis võiks paremal juhul üldse mitte olemas olla. Aga ta on, et oma käsutuses olevate vahenditega lõhkuda ignorantsust, mis on teadupärast parim väetis kurjusele.


3 kommentaari teemale “Kust tuleb kurjus?”

  1. Luule ütleb:

    Ignorantsus,-parim väetis kurjusele.
    Ärevusttekitav, aga igati õige lähenemine ajalooliste faktide ja filmide käsitlemisel. Ja otseste hinnangute andmise asemel jõutakse ajaloolise tõe tunnetuseni. Lisan vaid mõned loo lugemisest tekkinud mõtted.
    Kas on ajaloo käsitlusse gümnaasiumis jõudnud nt lahingud Tartu ümbruses, Petserimaal, jm. 1944. a. Sinimäe lahingute filmis ei suutnud vaadata neid veriseid kaadreid.Minule faktina on tunnetatud need sündmused ja noorte kaksikvendadest leegionäride saabumine Sinimägedele. Siiski, mõlemad pääsesid -üks laatsaretti, teine vangi. Kas juhus või filmi faktimaterjal, aga need olid minu onud, lahingutes tulejuhtijad, millest hiljem palju juttu oli.
    Ajalooks ei ole ka saanud Eesti leegionäride lahingutegevus Poola ja Saksamaa pinnal, kus relvavennad kotti võeti ja hukkusid Neuhammeri all või “Tšehhi põrgus”. Pääsesid vaid vähesed, kes põgeneda suutsid. Miks viis nende sõjatee võõrale maale, seegi küsimus on ajaloolate seletada.

  2. Peeter ütleb:

    Selle huvitava ajaloo äravõtmise motiivi juurde lisaksin ühe universaalsena näiva mõtte. Kõik meie tegemised on ühtaegu nii head kui kurjad. Summa on null. Meie ego tahab end kujutada heana ning keeldub nägemast kurja oma tegudes. Tihti õnnestub loodav kurjus hajutada suure ala, pika aja või rahvamassi peale nii, et see jääb allapoole valuläve ning unustatakse. Märkame kurja siis kui oma valulävi ületatakse. Tegude hea poolega on parem lugu, sellel ei paista olevat valulävendile vastavat nähtust.

  3. […] Maarja Tinn @ Õpetajate Leht kirjutab, et see film “sobib ühteaegu nii inimsusevastaste kuritegude teema sissejuhatuseks kui ka refleksiooniks, kuna annab lahkesti kätte mitmeid võimalusi hilisemaks tunnitööks, näiteks toetab ekraanilt nähtu dialoogi tekkimist”, jagades seejuures oma kogemusi tööst õpilastega. […]

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!