Loodusainete õppimisel on kõige tähtsam vahetu kontakt loodusega
Linda Metsaorg 19. mail Eesti vabaõhumuuseumis, kus Tallinna koolide looduse tundmise võistlus toimus tänavu juba 32. korda. Legendaarne looduspedagoog on loodusharidust edendanud juba kauem kui pool sajandit. Foto: Tiina Vapper
Legendaarse looduspedagoogi Linda Metsaoru tegemistest võiks kirjutada lausa raamatu. Ta on Eesti looduskaitseseltsi asutajaliige ja Eesti ornitoloogiaühingu auliige. Ta on aastaid olnud Tallinna noorte loodusmaja direktor ning pikka aega Tallinna 3. keskkooli bioloogia süvaõppega klasside praktikaõpetaja – viinud oma õpilastega läbi arvukalt loodusretki ja -laagreid, juhendanud õpilasuurimusi, koordineerinud loodusprogramme. Ta tähistas tänavu 80. sünnipäeva, ent tegutseb endiselt energiliselt mitmel alal: veab kodukohas Turbaneemes Eru lahe rannarahva seltsi ning on sinna rajanud kolm looduse õpperada, osaleb aktiivselt Läänemere projektis ja Tallinna linnuklubi tegemistes ning korraldab juba aastaid Tallinna koolidele looduse tundmise võistlust.
Kuidas tutvustada linnalastele loodust
Kohtusime Linda Metsaoruga 19. mail Tallinnas Eesti vabaõhumuuseumis, kus pealinna koolinoored võistlesid tänavu looduse tundmises juba 32. korda, kusjuures vahele pole jäänud ühtki aastat! Just vabaõhumuuseumi territooriumil asubki suurem osa Rocca al Mare kolme kilomeetri pikkusest loodusrajast, mille rajasid 1984. aastal Linda Metsaoru juhendamisel tema bioloogia süvaõppega klasside õpilased, kes valisid marsruudid, koostasid radade kirjeldused ja olid ise ka matkajuhid.
Tänavu oli võistlema tulnud 21 võistkonda, igaühes viis võistlejat, kokku 105 õpilast. Linda Metsaoru sõnul on olnud aastaid, mil õpilasi on olnud ligi 200. Traditsiooniliselt toimub üritus looduskaitsekuul, mille teemaks on sel aastal „Eesti loodus – oma või võõras”. Kõigepealt jagunesid võistlejad viide gruppi ja käisid koos matkajuhtidega matkaradadel loodustarkusi omandamas. Seejärel toimus viktoriin, kus oli küsimusi nii Eestis esinevate võõrliikide kui ka merekultuuri aasta ning aasta looma ja linnu kohta. Võistlejate teadmised pandi proovile ka taimede-puude-põõsaste ja linnuhäälte tundmises.
Võistluse lõpuks selgus, kes sõidavad preemiareisile Lahemaa rahvusparki. Need on Sirje Tekko ja Maie Väli õpilased Tallinna prantsuse lütseumist, Tiiu Uibo õpilased Tallinna 21. koolist ning Helina Reino õpilased Gustav Adolfi gümnaasiumist. „Kipub olema nii, et osa võtavad ning edukad on ühed ja samad koolid. Peame mõtlema, kuidas innustada teisigi koole sellest võistlusest osa võtma, linnalapsed puutuvad ju loodusega üha vähem kokku,” tõdeb Linda Metsaorg.
Praktikasuved Paatsalu laidudel
Linda Metsaorg ise sai loodushuvi kaasa kodust. „Olen sündinud-kasvanud Saarde vallas Nigula raba ääres ja oma esimesed teadmised loodusest sain lapsena karjas käies. Pärast Kilingi-Nõmme keskkooli lõpetamist, kus mul olid head õpetajad ja kust eriti eredalt on meelde jäänud meie kooliaed, tulin Tallinna pedagoogilisse instituuti loodusainete õpetajaks õppima. Jõudsin Tallinna 20. keskkoolis õpetaja olla viis aastat, 1961. aastal kutsuti mind Tallinna noorte loodusesõprade keskmaja direktoriks, kus töötasin 16 aastat. Loodusmaja asus Tõnismäel ja oli väga populaarne, meil oli oma aiand, õunaaed ja palju ringe, kus käis 1500 last. Eriti köitis lapsi loomakasvatuse ring, loodusmajas elasid ju nutriad, küülikud, merisead, ahv, sokk ja isegi karu. Palju käidi akvaristika, meteoroloogia, aianduse ja loodussõprade ringis. 1972. aastal algatas zooloogia-botaanika instituudi teadlane Sven Onno Väinamere piirkonnas ulatusliku kajakaliste uurimisoperatsiooni „Larus” ja kutsus mind koos ornitoloogiaringi õpilastega Paatsalu laidudel lindude rõngastamises osalema.”
Kakskümmend lendu bioloogiahuvilisi
Foto: Tiina Vapper
Kui Tallinna 3. keskkooli, praegusesse Lilleküla gümnaasiumi loodi bioloogia süvaõppeklassid, läks Linda Metsaorg 1978. aastal sinna bioloogiaklasside praktikumide juhendajaks. „Igale klassile – 9., 10. ja 11.-le – oli ette nähtud üks praktiline õppepäev nädalas,” meenutab Linda Metsaorg. „Talvel käisime rohkem muuseumides ja teadusasutustes, aga olime ka looduses, kuna bioloogia õppimisel ongi vahetu kontakt loodusega kõige tähtsam. Mai lõpust juuni keskpaigani olime igal aastal bioloogiaklasside noortega välilaagris Paatsalus, mis oli väga populaarne praktikakoht.” Linda Metsaoru õpilased on tagantjärele vaimustusega meenutanud tollast laagrielu: sõudepaadiga sõite meresaartele ja kajakapoegade rõngastamist, samuti linnulaulu kuulamisi hommikuti kella nelja-viie paiku ning taimede ja putukate tundmaõppimist, mille kohta tuli hiljem Linda Metsaorule teha eksam. Õpetaja organiseerimis- ja töövõime, entusiasm, eelkõige aga usaldus ja usk oma õpilastesse, tekitas kõigis imetlust.
Kuid Linda Metsaorg ei rännanud oma bioloogiaklassidega üksnes mööda Eestit, vaid käis ka Venemaa tähtsamate kaitsealadega tutvumas. „Üks kindel sõit oli meil alati maipühade ajal Krimmi,” jutustab õpetaja. „Lendasime lennukiga Simferoopolisse, kus meil oli mägedes väljakujunenud marsruut. Igasügisene ettevõtmine oli linnuprojekt mööda Balti riike. Hakkasime Kablist pihta, seejärel käisime ja vaatasime üle Läti linnuvaatlus- ja rõngastuskohad, sealt Leetu Ventės Ragase ornitoloogiajaama Klaipeda lähedal.” Neist käikudest said osa kõik Linda Metsaoru käe all õppinud bioloogiaklassid, kokku 20 lendu. Kui tuli Eesti Vabariik, bioloogiaklassid suleti, alles jäid ainult valikainete tunnid. Varsti pärast seda lahkus Linda Metsaorg koolist, meenutades seda tagantjärele kui erakordset aega. Märkimisväärne on, et väga suur osa tema õpilastest läks õppima looduse, keskkonnakaitse või loodusharidusega seotud erialasid, paljud on kaitsnud teaduskraadi.
Lahemaa rikas loodus-ja kultuuripärand
Edasi tegeles Linda Metsaorg hoogsalt rahvusvahelise koolidele mõeldud Läänemere projektiga (The Baltic Sea Project), juhtides lindude ökoloogia programmi tervelt kümme aastat. Sel ajal elas ta juba Lahemaal Turbaneemes ning organiseeris Lahemaa patrioodina 2005. aastal Eru lahe rannarahva seltsi, mille koosseisu kuulub seitse Eru lahe ümber asuvat küla. Selts on kümne tegutsemisaasta jooksul tutvustanud Pärispea poolsaare loodus- ja kultuuripärandit ja kaasanud sellesse ka kohalikke, mille eest saadi eelmisel aastal Keskkonnakäpa tunnustus. Linda Metsaorg on poolsaarele rajanud ka kolm õpperada: Hara lahe rannalooduse, Pähkneeme luitemänniku ja mereranna ning Mähu otsa ja Purekkari neeme linnuvaatlusraja. 2. juulil tähistatakse Lahemaa külades Lahemaa rahvuspargi 45. sünnipäeva. Samal ajal toimuvad Lahemaal ornitoloogiaühingu suvepäevad. Lähiajal plaanitakse avada ka Vihasoo rannaniidul linnuvaatlustorn.
„Lahemaal on vaatamisväärset palju,” kinnitab Linda Metsaorg, kelle arvates peaksidki õpilased kõigepealt oma kodukanti tundma õppima „Praegu on nii, et ümberkaudsed koolid on kirjutanud projekti ja taotlenud keskkonnainvesteeringute keskuselt raha, et sõita võimalikult kaugele, selle asemel et vaadata enne ringi oma kodu ümbruses. Projektiraha taotlemisel on olnud kõige aktiivsemad lasteaiad, gümnaasiume on üksikuid. Arvan, et lasteaia- ja algklassilastel pole küll mõtet sõita Eesti teise otsa, kui Lahemaa rahvuspark, kus on nii merd kui ka metsa, on alles uurimata ja avastamata.”
Loodusharidus võiks olla süsteemsem
Foto: Tiina Vapper
Praegu ongi ettevalmistamisel Lahemaa koolidele üks suurem üritus, mis on kavandatud septembri algusesse ja kus Linda Metsaorg tahab rakendada sama põhimõtet nagu Tallinna koolide looduse tundmise võistlusel. „Paigutame siia rannalooduse radade infostendide juurde kontrollpostid, kuhu tulevad kohtunikeks kõik Lahemaa loodushariduse pakkujad, igaühel on oma teema. Eesmärk ongi juhtida tähelepanu, et siin on piisavalt põnevat, mida vaadata. Olen alati ka ise valmis nii õpilastele kui ka õpetajatele siinseid loodusradu tutvustama, mulle meeldibki seda teha mitte slaididega auditooriumi ees, vaid vahetult looduses.”
Linda Metsaorg on veendunud, et loodushuvi tuleb tekitada lapsel looduses tegutsemise kaudu koolieas ning palju sõltub õpetajast, kas ja kui palju ta on nõus õpilastega tegelema ja neid loodusesse viima. „Et loodusega sõbraks saada, tuleb kauem ja sagedamini looduses olla. Üks retk metsa või mere äärde jääb loodusega tutvumiseks liiga põgusaks, sellel on rohkem meelelahutuslik roll. Üksikud koolid ehk teevad veel looduslaagreid, kus ollakse looduses pikemat aega, enamik mitte. Seepärast olen mõelnud, et võiksime kokku leppida ja õppekavas klasside kaupa paika panna, milliseid elukooslusi mingis klassis tundma õpitakse ja millistes looduskeskustes seda kõige parem teha oleks. Siin võiks olla kindel süsteem, praegu on see väga juhuslik. Kui loodusharidus nii paika panna, et igal kooliastmel õpib õpilane juurde midagi uut, tekib tal kooli lõpuks terviklik ülevaade.”
Ka leiab Linda Metsaorg, et Eesti võikski tulevikus olla üks rahvuspark. „Seda on teisedki arvanud ja öelnud. Mujal Euroopas on loodust vähe alles jäänud, peamiselt ainult roheribad põldude servades. Meil annaks seda teha küll, sest meil on säilinud palju kaunist loodust.”
Ka staažikas pedagoog ise elab looduskaunis paigas. „Turbaneemes läheb minu krunt otsapidi Eru lahte, kodumaja juurest on mereni 30–40 meetrit. Kuigi olen sündinud metsa ja raba veeres, on minu suured lemmikud meri ja merelinnud.”
Loodushuvi on temalt pärinud ka lapsed ja lapselapsed. Tütar Kaja on bioloog, poeg Jüri suur loodushuviline. Neljast lapselapsest vanim õpib Eesti maaülikoolis keskkonnakaitset, aga kõik nad on olnud vanaemaga väikesest peale loodusradadel kaasas loodust uurimas ja avastamas.