Võrdne kohtlemine Tartu ülikoolis – kuidas jõuda sõnadest tegudeni?

10. juuni 2016 Aro Velmet ajaloolane - 11 kommentaari

Aro Velmet

Mõne nädala eest võttis üks Tartu ülikooli juhtiv loodusteadlane sõna kohaliku poliitiku avalikul sotsiaalmeedia seinal. Teemaks oli naistevastase vägivalla vastane Istanbuli konventsioon. See on dokument, millele Eesti 2014. aastal alla kirjutas, mis on praegu riigikogus ratifitseerimisel ning mis tegeleb probleemiga, mida on kogenud iga kolmas Eesti naine.

TÜ professor kommenteeris seda dokumenti järgmiselt: „Võtame asja nüüd emotsioonideta ja objektiivselt. Täiesti nõus, et meeste vägivald naiste vastu tuleb keelata. See aga tähendab meeste evolutsiooniliselt kujunenud eelise (füüsiline tugevus) kasutamise piiramist. /…/ Lihtsalt nii, et ühe poole eeliseid piiratakse, ilma et teine pool sammu vastu astub, ei saa. Ei saa loodusseaduste vastu.”

Seina omanik küsis täpsustamiseks: „Ma nüüd ei saa aru, see meessoo ­„eelis”, millest juttu, on vägivalla kasutamine? Kohutav ebaõiglus, kui jõudu kasutada ei saa?” Professor vastas: „Ebaõiglus jah, kui samal ajal teise sugupoole evolutsioonilisi kohastumusi samuti ei kärbita.”

See mõttevahetus tekitas sotsiaalmeedias väikese tormi, jahmatades teadlasi nii TÜ-s kui ka mujal. Sõna võtsid filosoofid, kes juhtisid tähelepanu loogikavigadele õppejõu sõnavõtus, psühholoogid ja arstid, kes lükkasid ümber teadlase väite „loodusseadusliku” põhjenduse, ning ühiskonnateadlased, kes selgitasid, miks ka parima tahtmise juures ei saa ühiskondlikke käitumisnorme üksnes looduslikele seaduspäradele taandada.

Oli ka inimesi, kes võtsid sõna professori kaitseks, lugedes tema sõnavõttu kui vaimsele vägivallale tähelepanu juhtimist, kuid ka kaitsjad nõustusid lõpuks, et Istanbuli konventsiooni kritiseerimine oli ebaõnnestunud samm.

Kiri ülikooli juhtidele

Terves hulgas inimestes (nende hulka kuulub ka allakirjutanu) tekitas see juhtum ebameeldiva kokkukõla teiste viimastel kuudel Tartust tulnud lugudega. Lugu sellest, kuidas Tartu ülikooli ühika all kõrtsis võib tumedama nahavärviga teadlast peksasaamisega ähvardada. Lugu sellest, kuidas armeenlasest doktorandile olid ülikoolis teistsugused nõuded kui teistele. Lugu sellest, kuidas mustanahalist tudengit loobiti kividega. Eraviisilistes vestlustes kirjeldati, kuidas üks õppejõud teatas, et WHO seksuaalvägivalla definitsiooni järgselt on ju kõik mehed naiste suhtes vägivaldsed, ning kuidas loengutes võib kuulda märkuseid naistudengite kehaosade kohta.

Need kõik on võrdse kohtlemise probleemid, kus inimesed kannatavad selle pärast, et nad juhtuvad kuuluma mingisse ajalooliselt nõrgemasse ühiskonnagruppi. Sellised juhtumid on lubamatud igas demokraatlikus ühiskonnas, aga need on topeltlubamatud ülikoolis, mis peaks olema vaba mõtte kants, kus inimesi väärtustatakse ja loevad ideed, mitte aga nende esitajate nahavärv või sugu.

Sestap saatsidki 38 akadeemilises maailmas tegutsevat kodanikku rahvusülikooli juhtidele kirja, milles paluti võrdse kohtlemise küsimust tõsiselt võtta ning pakuti oma abi olukorrast ülevaate loomisel ja pädevate institutsioonide loomisel. Üks asi on deklareerida sallidega sallivust, aga mõttelisest solidaarsusest on verbaalse või füüsilise ahistamise vastu vähe abi. Liiga sageli on Eestis võrdse kohtlemisega tegelemine justkui tüütu kohustus, mis tuleb ära teha selleks, et arengukavasse linnuke saada või et Brüsselisse saadetav aruanne täidetud saaks.

Inimesed, kes seetõttu kannatavad, on aga meie endi, Eesti inimesed; teadmised, mis jäävad loomata, on meie endi ühiskondlik vara. Seda, et TÜ võiks seista julgemalt kogu oma akadeemilise pere huvide eest, tundsid teadlased, kelle hulgas oli füüsikuid, arste, psühholooge, filosoofe, filolooge, geneetikuid ja politolooge, kellest paljudel oli erialaseid kogemusi võrdse kohtlemise edendamisega ning kes tegid karjääri kohtades, nagu Cambridge’i ülikool, Massachusettsi tehnoloogiainstituut, CERN, Stanford, Aalto ülikool, ning loomulikult Tartu ülikoolis eneses.

Ülikooli vastus tekitas kirja autorites kahetisi tundeid. Positiivse üllatusena selgus, et ülikool on juba astumas formaalseid samme võrdse kohtlemise edendamiseks: „Alates 1. jaanuarist 2016 viidi ülikooli töökorda sisse otsesõnaline kohustus järgida võrdse kohtlemise põhimõtet, tagada töötajate kaitse diskrimineerimise eest.” Ülikool valmistab ette käsiraamatut, mis seletab lahti võrdse kohtlemise põhimõtted ning reguleerib probleemide lahendamise korda; sügissemestrist hakatakse läbi viima ka koolitusi ülikooli juhtidele, õppejõududele ning töötajatele.

Ka õpetamise heade tavade teemalises arutelus plaanitakse silmas pidada võrdset kohtlemist. Need on konkreetsed sammud, mis kattusid suurel määral pöördumises väljapakututega. Nüüd tuleb loota, et nende elluviimine on tõepoolest ülikooli jaoks prioriteet.

Formaalsusest praktikani

Seda lootust on aga raske toita, kui liha selle kondi ümber, mille TÜ järamiseks välja pakkus, on nõnda vähe. Istanbuli konventsiooni puudutava postituse asjus nentis ülikool, et nad austavad „oma töötajate õigust avaldada isiklikke seisukohti sotsiaalmeedias või muudes avalikes ja mitteavalikes kanalites”. Ükski pöördumise autoritest ei soovi kehtestada tsensuuri, aga nagu kaitsevägi pidi reageerima oma teavituskeskuse ülema rassistlikule sõnavõtule, nii peab ka ülikool sellistes olukordades kinnitama, et akadeemilise pere naisliikmed võivad tunda ennast turvaliselt, isegi kui ülikooli juhtivtöötaja nimetab meestepoolse vägivalla keelamist ebaõigluseks.

Kui ülikool ei mõista, miks sellised väljaütlemised võivad tekitada ülikooli töötajate ja tudengite seas küsimusi, kas nende õigused on ikka kaitstud, siis tuleb juhtkonnal empaatiaga rohkem vaeva näha.

Pöördumises toodi ka välja, et ülikoolisisene tagasiside ei ole hästi organiseeritud, kuna puudub sõltumatu institutsioon, kes olukorda hindaks – sageli peab diskrimineerimiseteemalisi kaebusi läbi vaatama sama õppejõud, kelle pärast kaebus esitati.

Arvestades üldist teadikkust seksuaalvägivalla kohta, on naiivne arvata, et ainele tagasiside andmise vormis raporteeritaks seksuaalset ahistamist ja seksistlikke märkuseid. Ülikooli vastuses aga nenditi lihtsalt, et „ülikool küsib üliõpilastelt anonüümset tagasisidet regulaarselt juba üle kümne aasta” ning et „kõikidele teadaolevatele kaebustele” reageeritakse.

Teisisõnu: rõhutati, et formaalsed protsessid tagasi­sidestamiseks on olemas, eirates samas argumenti, et praktiliselt ei ole paljud inimesed nende toimimisega rahul. See ei anna kindlust, et uute mehhanismide loomine paremaid sisulisi tulemusi saavutab.

Viimaks ei paistnud ülikooli vastusest välja mingit soovi pöördumise autoritega dialoogi jätkata, olgugi et soovi läbipaistva ja toimiva tegevuse väljatöötamisel abiks olla avaldasid muuhulgas Cambridge’i ülikoolis naistevastast vägivalda uurinud rahvatervise doktor, Eesti seksuaaltervise liidu president, Terve Eesti SA asutaja ja paljud teised, keda võib kahtlemata nimetada Eesti tippspetsialistideks võrdse kohtlemise alal.

Siin võib olla tegu oskamatusega ära kasutada kodanikuühiskonda, mis on halb, või tahtmatusega probleemi tõsiselt võtta, mis on veel halvem. Või siis pöörlevad suure masina hammasrattad aeglaselt ning tuleb lihtsalt veidi kannatlikum olla. Loodetavasti on asi selles.

See, et TÜ koostab käsiraamatut võrdse kohtlemise tagamiseks ja valmistab ette koolitusi, on juba rohkem kui keskmiselt Eesti asutuselt oodata võinuks. Tartu ülikool aga ei ole keskmine Eesti asutus. See on meie rahvusülikool, „akadeemilise vaimsuse keskus ja ühiskonna arengu eestvedaja”, nagu ülikooli enese arengukava deklareerib. Samamoodi ei ole võrdne kohtlemine lihtsalt mingi õnnetu kitsaskoht, see on ajalooliselt juurdunud struktuurne probleem, mida tuleb lahendada aktiivselt, mitte eeldades, et kui ütleme, et ärge diskrimineerige, siis lõpetavad kõik diskrimineerimise. Kollektiivse pöördumisega avaldasime soovi aidata Tartu ülikooli jõuda formaalsetest sammudest toimiva praktikani. See pakkumine on jätkuvalt jõus.


11 kommentaari teemale “Võrdne kohtlemine Tartu ülikoolis – kuidas jõuda sõnadest tegudeni?”

  1. sirje ütleb:

    Juhtivteadlased peaks olema nagu poliitikud, kes oma sõnavõttudega kogu institutsiooni esindavad ja ka vastutavad.
    Mis seal TÜ-s toimub? Sellise vastuse peale eeldaks mitte ainult teaduri vaid ka juhtkonna avalikku vabandust.

  2. R ütleb:

    Lugesin isegi seda tormitekitanud avaldust. Ülikool võib ju austada oma töötajate vabadust sotsiaalmeedias sõna võtta, aga minul tekkis selline küsimus – ülikooli töötajate peamine töövahend peaks olema nende mõistus, aga kui see sünnitab selliseid absurdseid mõttekäike, siis võiks ju eeldada, et see töövahend on rikki läinud ja inimene ei pruugi ka oma töökohustusi adekvaatselt täita.

  3. Peep Leppik ütleb:

    Kallid vaidlejad! Ärgem unustagem, et LOODUSSEADUSED toimivad vaatamata Istanbulis, Brüsselis või Toompeal vastu võetud otsustele. Ka TÜs koostatav käsiraamat ei suuda muuta midagi… Meie õnnetus on selles, et püüame juba paarkümmend aastat KÕLBELISI probleeme lahendada JURIIDILISTE jt. vahenditega – nn heaoluriikide eeskujul. Aga see on eelkõige PEDAGOOGILIS-PSÜHHOLOOGILINE probleem. Kas me tõesti ei märka, et enamikus kodudes, meedias ja koolides on kadunud KASVATUS – “kasvatame” egoistlikke superstaare-karjeriste… Oma pika elu jooksul pole ma varem nagu viimasel aastakümnel kohanud erilist tigedust-vihkamist (koos SILMAKIRJALIKKUSEGA) suhtluses oma rahvuskaaslastegi, mis siis rääkida võõrastest (mida objektiiselt toetavad ju loodusseadused).
    Lähemalt käsitlen probleemi äsja ilmunud brošüüris “KOLLEEGID, MIKS ON…”

  4. Peep Leppik ütleb:

    P.S.
    Ja muidugi tuleks lõpetada see EKSITAV jutt mehe ja naise võrdsusest (PSÜHHOLOOGILISES plaanis). Mehe-naise võrdsus kehtib vaid võrdse palga puhul võrdse töö korral… Loodus on andnud naisel ja mehele täiesti erinevad rollid, millest tulenevad ka nende psüühilised erinevused. Pisut lähemalt neist minu veebiloengu 1.osa lõpus – AVATUD LOENG PEEP LEPPIKULT.
    A propos perevägivalda aitab mõneti mõista see, et mees lööb rusikaga, aga naine virutab SÕNADEGA…

    • sirje ütleb:

      kas arvate, et mehe rusikaga vaimset vägivalda ei kaasne?

      igatahes, võiksite aru saada erinevusest võrdsuse ja ühesugususe vahel. Mees ja naine ei ole ühesugused, aga see ei tee neid vähem võrdseteks. Need on erinevad asjad. Võrdsus on midagi, mis on kehtestatud seadustes. Ja teie ja prof Mänd võitlete just nimelt seaduses ketestatu vastu oma sõnadega, mitte loodusliku mitteühesugususe vastu.

      Igatahes, kui ülikooli tegelastel on vaba voli rääkida mida sülg suhu toob, siis varsti võib vist oodata ka teoreetilist debatti genotsiidist, orjandusest ja lapsetapust. eks ka need on inimajaloos tavalised ja ka evolutsioniliselt põhjendatud.

      tao peaga vastu seina, millised mehed ennast haritlasteks peavad.

      • Peep Leppik ütleb:

        Austatud Sirje!
        Kui loete tähelepanelikult minu kommentaari kell 8.50, siis vast mõistate, et tähtis on probleemile LAHENDUST otsida. Veheldes edasi seadustega, loome (olemegi loonud!) erakordselt SILMAKIRJALIKU ÜHISKONNA… Ja fundamentaalteaduslikke tõdesid “ei too suhu sülg” (need on ju olemas) ning ausad teadlased peavad neid välja ütlema…

        • sirje ütleb:

          Kas olete te ise ikka konkreetse sõnavõtu ja sinna juurde kuuluva originaaldiskussioni läbi lugenud, et seda nii agaralt kaitsete?

          silmakirjalikkus. Eks igaüks vaatab oma mäta otsast. Mina ei näe meeste ja naiste võrdseid õigusi silmakirjalikuna – võrdselt vajalikud on ju mõlemad, hiljuti läksid naised ka IQlt meestst mööda. Erinevused reproduktiivbioloogias ei pane meest ja naist minu silmis ühiskondlikult erinevatele astmetele.
          Kunagi käis ühiskonnas arutelu kas erinevad rahvused ja rassid on võrdsed. Praeguseks on enamik jõudnud konsensusele et on, hoolimata sellest et ka toona (valged mehed!) väitsid selle idee olevat silmakirjaliku ja ühiskonnakahjuliku ja mida kõike.

          ka teise inimese mõnes olukorras tapmine on fundamentaalteaduslik tõde. Ja seda tehti nt selleks et pääseda võimupositsionile. Sooviksin näha tõeotsimist teemal, kas on õige profesoril tappa dekaani, et võimule saada, juhul kui esimene on teisest tugevam. See võiks olla ju samuti teadusemeestele jõukohane tõeotsimine.

          Minu meelest on hetkel probleemiks see, et ajaloolistel põhjustel kuulatakse ühiskonnas vanu mehi, mõtlemata sellele, et siis, kui see traditsioon tekkis, oli ‘vana ’definitsioon midagi hoopis muud. Ning praeguste vanade elukogemus, eriti eesti kontekstis, ei ole juba seetõttu relevantne, kuna pärineb teisest ühiskonnakorrast.
          Lihtsalt vanuse või positsiooni tõttu ei saa võtta inimese öeldut sulakullana. Nii mõnigi hea positsiooniga vanem mees on vaid teiste poolt üleval hoitav ja lehvitatav lipp. Ning eemalt on raske aru saada, mis hetkel räägib tarkus, millal positsioonist saadud hea enesehinnang, ning millal vanadusega kaasnevasd muutused kognitiivsetes võimetes.
          teadusemehed peaksid seda ometi aru saama.

          Science advances one funeral at a time.
          (Max Planck)

        • sirje ütleb:

          kui ühiskond on huvitatud, et seal oleksid olemas naised, ei jää muud üle, kui ka tunnistada nende võrdsust. Tänapäeva naine on piisavalt tugev, et ära minna ühiskonnast kus mingid tegelased teaduse ja bioloogilise determinismi taha pugedes arutlevad kas on õige naistevastast vägivalda piirata või ei.
          Praegu on täiesti reaalne probleem, et haritud noored naised lahkuvad väikelinnadest ja eestist tervikuna. Sest paraku on olemas lähikonnas riike, kus näitks sarnast naruväärset debatti leheveergudel ei toimu. Sellise debati jätkudes probleem ainult intensiivistub, ülkskõik kui naeruväärseks või silmakirjalikuks te sugude võrdsust peate.

          üks asi on teha mõni faktiviga bioloogias – neid saab uuesti õppida ja teine kord paremini teha. kuid hoopis tõsisem viga on teha viga inimsuhtluses ja suhtumises – see on inimestes nii sügavalt juurdunud, et tagasivõtmine pole harilikult võimalik ning see maine jääb külge alatiseks.
          ja ka ebapolulaarsete ideede esitamiseks on olemas erinevaid kanaleid ja väljendusviise. Antud hetkel tundub, et teaduses ei peeta suhtlusoskusi kuigi oluliseks, paraku on need inimeseks olemise juures pea et olulisemad kui faktiteadmised.

          • anu ütleb:

            Meesterahvaga vaielda ei ole mõtet:) Meestel on väga vähe reaalsustaju ning lihtsatest asjadest arusaamist. Kõige parem taktika on nendega nõustuda ning neid “geniaalsete” ideede eest kiita ning siis teha ikka nii nagu õige ja parem on. Ega mehed sellest aru ju ei saa:)

  5. Jaanus ütleb:

    Mina sooviksin koolidesse 50-50 meesõpetajaid/naisõpetajaid 🙂

  6. D1 ütleb:

    …Meesterahvaga vaielda ei ole mõtet…-tsiteerides A-d. Vahest siiski on. Tavaliselt on häda selles, et naine läheb oma vaidluses laiapiiriliseks aga detailides sügavuti ja täpseks. Mees kipub üldistama kiiremini ega tule naise nõelasilma pugemisega kaasa. Kui naine on väga järjekindel – saab ta ignoreerituks. Nii lihtne see ongi. Kurvem pool on aga lord Byroni tsitaati järgivate meestega, kes õrnemas pooles näevad vaid ühte.
    “Ilusale naisele mõistust anda on sama mis shweitsi kella mett tilgutada” – Lord B.
    Vabandan, et teemast kõrvale kaldusin.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!