Kui pere on valinud koduõppe

17. okt. 2016 Tiina Vapper toimetaja - 1 Kommentaar
Praegu õpetab Riin Verlin kodus kaht poega, üks neist on koduõppel neljandat ja teine teist aastat. Sügisel ja talvel elatakse linnas, et lapsed saaksid huviringides käia. Foto: Hedda Peet

Praegu õpetab Riin Verlin kodus kaht poega, üks neist on koduõppel neljandat ja teine teist aastat.
Sügisel ja talvel elatakse linnas, et lapsed saaksid huviringides käia. Foto: Hedda Peet

 

Kuigi koduõppele jäänud laste hulk kasvab, ei ole lapsevanemad kuigi varmad sel teemal avalikult rääkima. Ettevaatlikuks teeb vanemaid tõsiasi, et koduõpe on endiselt midagi, mida võõristatakse ja millesse suhtutakse eelarvamusega. Oma kogemusi ja mõtteid oli nõus jagama ema, kellel on ta enda sõnul tublide laste näol tulemus ette näidata.

Riin Verlin on üheksa poja ja ühe tütre ema, kellel on laste kodus õpetamisel 15 aasta pikkune kogemus. Tema kümnest lapsest ei ole kodus õppinud vaid kõige vanem poeg ja kaks nooremat last, nelja-aastased kaksikud, ülejäänud seitse on lühemat või pikemat aega olnud koduõppel.

Laste koduõppele jätmise põhjus oli Riin Verlini sõnul see, et teisel pojal tekkisid kooli minnes tõsised õpiraskused. „Kool ei toetanud last, pigem sai ta pahandada. Mulle endale hakkas samuti tunduma, et pojaga on midagi valesti. Noore ja radikaalse emana sundisin last: õpi kauem ja rohkem, sa pead hakkama saama. Poiss oli suures stressis, kuid õnneks sain ühel hetkel aru, et õpetangi teda põhiliselt ise kodus. Kui sain teada, et koduõpe on seadusega lubatud, tegingi otsuse, mis andis kiiresti häid tulemusi. Samal aastal oleks pidanud kooli minema kolmas poeg, kes jäi samuti koju. Õppisin aasta Tartu Waldorfi seminaris pedagoogikat ning sealtpeale oli koduõpe meie peres asjade loomulik käik.”

Mis on koduõppe eelised

Riin Verlin tunnistab, et tundis alguses suurt vastutust ja hirmu selle ees, kuidas neil minema hakkab, paljud ei kiitnud tema sammu heaks. „Aga peagi nägin, kui lihtne ja loomulik on koduõpe ja kui palju on sellel eeliseid. Lapsed said hommikuti välja magada, neil jäi rohkem aega oma huvialadega tegelda ja sõpradega läbi käia. Peale selle on mulle väga meeldinud oma lapsi õpetada. Põhiaineid õpetasin ise, aga kuna neil kõigil on olnud oma selgelt väljendunud huvialad ning nad on käinud muusikakoolis ja huviringides, on nad saanud palju tuge ka teistelt õpetajatelt.

Sel ajal, kui neli vanemat poega olid koduõppel, pidasime talu ja elasime maal,” jutustab Riin Verlin. „Tööl ma ei käinud, vaid toimetasin talus. Kuna poisslapsed vajavad kindlat struktuuri ja teadmist, mida ja kui palju teeme, oli õppimise aeg kindlalt paigas – kolm-neli tundi igal hommikul tegelesime õppetööga. Normaalne 7–10-aastane poiss on väga liikuv, tal on raske 45 minutit järjest paigal püsida. Meie tunnid nägid välja nii, et vahepeal kõhutasid nad põrandal, ronisid ringi või oli neil midagi käte vahel. Võib ette kujutada, millise jõu või isegi vägivallaga oleks pidanud neid sundima klassis rahulikult istuma. Sain aru, mida nad töösse süvenemiseks vajavad, mis neid motiveerib ja inspireerib, kui kaua nad on nõus pingutama ja kustmaalt tekib tüdimus. Poiste õpetamine peaks kindlasti olema teistmoodi kui tüdrukute oma või vähemalt väga paindlik. Suurem osa poistest tuleb siiski koolisüsteemis toime, kes ei tule, kukuvad koolist välja.”

Seda, et lapsed õppida ei tahtnud, ei juhtunud ema sõnul kordagi. „Kindlasti aitas kindlakskujunenud rütm. Ja alati oli võimalik kokku leppida, et neid asju õpime hiljem, täna tegeleme muude teemadega. Kõige keerulisem polegi mitte õppimine, vaid harjutamine. See, kui oskuse süvendamiseks ja kinnistamiseks tuleb teha pikka aega korduvalt üht ja sama asja, nõuab tahet. Kuna minu laste seas on olnud andekaid, vähem andekaid ja õpiraskustega lapsi, võin öelda, et koduõppe suurim eelis ongi see, et igale lapsele saab läheneda just nii, nagu on tema jaoks parim.”

Uue põlvkonna lapsevanemad

Sellele, et koduõppe lapsed ei saa piisavalt suhelda, vaidleb Riin Verlin vastu. „Kuigi väidetakse, et kool on lisaks õppimisele ka sotsialiseerumise koht, leian, et need asjad ei pea kattuma. Võib õppida kodus ja suhelda muul ajal. Mu pojad ei ole kasvanud isolatsioonis, nad kõik on avatud ja head suhtlejad. Nad on saanud suhelda vendadega, sõpradega, trennikaslastega, lihtsalt see on olnud õppimisest lahus. Sageli rõhutatakse, et kool annab sotsiaalse tugevuse. Minu arvates sõltub see lapsest. Nii koolis kui ka kodus õppivate laste seas on vaikseid ja endassetõmbunuid.”

Praegu on Verlinite peres koduõppel kaks poega, üks neljandat, teine teist aastat. Mõlemad on õpilastena kirjas Rakvere Vanalinna koolis. „Kooli tagasi­sidet ja kõrvalpilku on kindlasti vaja, eriti kui on tunda usaldust ja huvi laste tegemiste ja edasijõudmise vastu,” leiab Riin Verlin.

Ema usub, et koduõppele jäävad ka kaks nooremat last, kes on praegu neljased, aga juba õpivad kahe suurema venna kõrvalt, joonistavad, maalivad, loevad koos nendega salme. „Ma ei näe põhjust neid kooli panna, välja arvatud siis, kui nad seda ise tahavad.”

Mis võib olla põhjus, et üha rohkem vanemaid otsustab koduõppe kasuks? „Ehk on üks põhjus see, et lapsevanemateks on saanud uus põlvkond, kellele teeb muret liiga tugevalt võimu võttev infoühiskond ning kes tahaksid looduslähedaste väärtuste juurde tagasi pöörduda. Õhus on seegi küsimus, mida ja kuidas me praegusel ajal üldse peaksime oma lastele õpetama. Haridussüsteem on mingisse punkti pidama jäänud ja kuigi seda pidevalt reformitakse, on see nagu fassaadi värvimine, sisu muutub üsna vähe. Praegu luuakse ka palju alternatiivkoole. Veel viis aastat tagasi peeti neid eluvõõraste koolideks, kuid nüüd on klassid täis ja avatakse paralleelklasse. Ilmselt vajame haridussüsteemis muutust.”

 

Koduõppesõbralik kool

Rakvere Vanalinna kool on üks väheseid koole Eestis, kuhu võetakse vastu koduõppel lapsi. Kooli koduõppe koordinaator Liis Priks räägib, et kui kool kuus aastat tagasi alustas, oli nimekirjas üks koduõppe laps, praeguseks on neid 63.

Lapsi on meie koolis üle Eesti eri maakondadest, kõige rohkem tullakse esimestesse klassidesse, aga ka põhikooli teise ja kolmandasse astmesse. Seaduse järgi ei tohiks ükski kool keelduda, kui pere avaldab soovi laps koduõppele jätta, kuid praktikas see nii ei toimi. Üks põhjus on, et klassiõpetajatel ei jätku aega, kuna see on omaette töö, mis võtab palju energiat ega ole eraldi tasustatud. Oma osa on ka sellel, et koduõppe suhtes on endiselt palju eelarvamusi.”

Et Rakvere Vanalinna koolis tegeleb koduõppijatega eraldi inimene, on nii kooli kui ka lapsevanema seisukohalt parim. Seda enam, et Liis Priks on oma kahte poega samuti kodus õpetanud.

Koduõppele jäävad lapsed peamiselt tervislikel põhjustel või vanema soovil, selgitab Liis Priks. „Viimasel juhul võib olla põhjuseks, et pere käib tihti välismaal või elatakse piirkonnas, kus sobiv kool puudub. Üha rohkem lapsevanemaid ei ole enam kaheksast viieni tööl, vaid töötavad kodus ning leiavad, et lapski saab edukalt kodus õppida. Osa vanemaid on öelnud, et nad soovivad lapsega rohkem koos olla ning õpetada teda tema huvidest ja eelistustest lähtuvalt.”

Lapse kooli vastuvõtmisele eelneb alati põhjalik vestlus perega. Kooli huvitab, miks pere soovib lapse koduõppele jätta ja kuidas on kavas seda korraldada. Milliseid aineid õpetavad vanemad lapsele kodus, milliste jaoks tuleb võtta koduõpetaja ning kus huviringides ja trennides ta käima hakkab, sest needki on koduõppe osa. Tähtis on seegi, et lapsel jääks aega piisavalt õues käia ja suhelda teiste lastega. Koduõpe paneb vanemale nii ajaliselt kui ka rahaliselt küllalt suure koormuse – seaduse järgi finantseerib koduõpet lapsevanem, kes peab panustama palju isiklikku aega, et koduõpe toimiks.

Vestluse käigus jõuamegi arusaamisele, kas saame üksteisest ühtemoodi aru ning kas meie vahel tekib usaldus,” selgitab Liis Priks. „Kuna meie kool on Waldorfi kool, nõustan vanemaid just Waldorfi pedagoogikast lähtudes. Lapsevanemad on kasutanud võimalust käia mõnd tundi vaatamas ja saanud õpetajalt küsida nõu õppematerjalide kohta. Kõik koduõppe pered käivad kaks korda õppeaasta jooksul koolis, et oleksime kursis, kuidas neil läheb. Vestleme lapsega, vaatame üle tema tehtud tööd, raamatud, vihikud ja muud õppematerjalid ning lapsevanem räägib, kuhu laps oma arengus on jõudnud. Ühtlasi arutame, kuidas lapse andeid ja tugevaid külgi parimal viisil toetada ja arendada. Vanemad on öelnud, et sellised kokkusaamised pakuvad neile palju tuge, sest panevad asju ka enda jaoks läbi mõtlema. Tähtis on seegi, et pered suhtleksid ja vahetaksid kogemusi omavahel, et keegi ei jääks oma muredega üksi.”

 

Eesti seadused soosivad koduõpet

MTÜ Eesti Koduõppe Keskuse asutajaliige Ingrid Vooglaid räägib, et 2006. aastal loodud keskus korraldab koduõppest huvitatud peredele kokkusaamisi igal aastal. Tänavu toimub sügispäev 15. oktoobril Järvamaal. Suvised kokkutulekud on toimunud juba üksteist korda ning seal on käinud Eesti oma inimestele lisaks kogemusi jagamas ka õppejõud välismaalt. Lastele on korraldatud kunsti- ja savitegevusi, muusika- ja liikumisringe. Ka Facebookis tegutseb aktiivselt koduõppegrupp, kus asjast huvitatud saavad oma küsimustele vastuseid.

Koduõpe seadustati Eestis juba 1992. aastal. Kui alguses andis seadus õiguse laps vanema soovil koduõppele jätta kuni 6. klassini, siis 2008. aastal jõustus seadusemuudatus, mis lubab seda teha põhikooli lõpuni. „Eestis on koduõpet reguleerivad seadused väga head,” leiab Ingrid Vooglaid. „Ka Soomes ja Inglismaal on liberaalsed seadused, seevastu Saksamaal ja Rootsis on koduõpe keelatud, samuti on Norras ja Hispaanias seda korraldada keeruline. Meie probleem on see, et koduõppe peresid on vähe, nad on üle Eesti laiali ega saa iga päev omavahel koostööd teha. Siiski on mõnes paigas tekkinud tugev kogukond, kus pered korraldavad ühiselt huvitegevust ja väljasõite.”

Lapsevanem koostab koostöös kooliga lapsele riiklikule õppekavale tugineva individuaalse õppekava, räägib Ingrid Vooglaid. „Algusaastatel nägi koduõppe kord ette, et koduõppe eest vastutab kool, ning koolid nõudsid, et koduõppel olev laps õpiks klassiga samas rütmis ja käiks tihti vastamas. Hiljem, kui koduõppe korda viidi sisse punkt, et koduõppe eest vastutab lapsevanem, muutus korraldus mõnes koolis paindlikumaks. Koduõppe mõte ongi ju individuaalne lähenemine, mis tähendab, et laps võib eri ainetes olla erineval järjel, võtta ühes veerandis süvendatult ühtesid aineid ja teisel veerandil teisi,” räägib Ingrid Vooglaid. Kui lapse teadmiste kontrollimisel siiski selgub, et ta individuaalset õppekava omandanud ei ole, on koolil õigus koduõpe lõpetada. Õpetajal on oluline arvestada, et ta ei kontrolliks klassiga samal järjel olemist, vaid IÕK-s edasijõudmist, mis võib klassi omast erineda.”

Ingrid Vooglaid ise kuulis koduõppest esimest korda ühelt lapsevanemalt. „Tookord tal mind koduõppe ­eelistes veenda ei õnnestunud. Aga mida rohkem ma selle kohta lugesin, uurisin ja peredega suhtlesin, seda rohkem see mind köitma hakkas. Olen õppinud Tartu ülikoolis psühholoogiat ja astusin sel aastal klassiõpetaja erialale, et saaksin tulevikus õpetada koduõppe lapsi. Kõige enam levinud hirm ja vastuväide, et kodus õppival lapsel jääb sotsiaalsetest oskustest puudu, pole tõsiseltvõetav. Kool ja klass, kus on koos ühe piirkonna samas vanuses lapsed, ei vasta ju ühiskonna mudelile. Pigem on see laps, kes suhtleb inimestega poes ja postkontoris, näeb sagedamini oma vanavanemaid ja naabreid, paremini ühiskonda integreeritud. MTÜ Eesti Koduõppe Keskus ootabki uusi aktiivseid liikmeid, kes on valmis kasutama oma oskusi koduõppe perede toetamiseks.”