Kuidas läheb, õpikäsitus?
Mati Heidmets: „Tubli skeptik küsib, miks peaks maailma parima PISA-riigi aastakümneid lihvitud koolimudel muutuma. Ei peagi, kampaania korras kõigi Eesti koolide „uueks tegemine” oleks rumal ettevõtmine. Muutuvad need, kes ise tahavad. Pildil TLÜ haridusteaduste instituudi direktor Kristi Vinter ja TLÜ haridusinnovatsiooni keskuse juhataja Mati Heidmets. Foto: Raivo Juurak
Tuhat päeva tagasi saabus Eesti haridusruumi sõnaühend „muutunud õpikäsitus”. Eelmisel aastal alustasid nii Tallinna kui ka Tartu ülikoolis tööd keskused, mille ülesanne on pakkuda tuge õpikäsituse uuendajatele. Täna on asjakohane küsida: kuidas õpikäsitusel läheb, mida ülikoolid õpikäsituse teemal pakuvad?
Võttes kokku 2016. aastal Berliinis toimunud haridustöötajate kongressil räägitu, muretses OECD haridusprogrammide juht Andreas Schleicher: arenenud maailma koolisüsteemid ei ole suutnud muutustega ühiskonnas ja majanduses sammu pidada! Lõhe elu ja töömaailma ning traditsioonilise haridussüsteemi pakutava vahel on järjest selgem. Koolil pole valikut, tuleb kohaneda. Hoolimata sellest, et nii „uued olud” kui ka see, mida koolilt oodatakse, on alles mõtestamise ja sõnastamise staadiumis. Olgu sõnastamispüüdluste näiteks Phoenixi ülikooli teadlaste pakutud loend vajalikest, kuid traditsioonilises koolihariduses piisava tähelepanuta jäävatest oskustest: sotsiaalne intelligentsus, loovus ja kohanemine, oma tegevuse mõtestamine, kultuuridevaheline kompetentsus, programmeeriv mõtlemine, uue meedia kirjaoskus, transdistsiplinaarsus, disainmõtlemine, enesejuhtimine ja kognitiivse koormuse ohjamine, virtuaalne koostöö. Sarnaseid loetelusid teemal „kool peaks tegema” tuleb kümnete kaupa. Neid iseloomustab kaks asjaolu. Esiteks, tegu on oskustega, mille edendamiseks pole kooli õppekavas eraldi õppeainet, jutt on aineülestest või siis aineid läbivatest tarkustest. Teiseks, valdav osa nn tulevikuoskustest on sotsiaalset laadi, seotud hakkamasaamisega iseenda ja teiste inimestega – koostööd teha ja liidrirolli võtta, inimesi veenda ja motiveerida, pingeid maandada ja erimeelsusi lahendada. Traditsiooniliselt ainekeskse kooli jaoks on sedalaadi oskuste kujundamine tõsine väljakutse. Hea uudis tuleb Liis Mäeotsalt (vt artikkel all): just muutused õppetöö sisus ja korralduses (ehk õpikäsituses) on saanud nii Eesti õpetajate kui ka õpilaste ootuseks number 1.
Muutub!
Nii Eestis kui ka laias maailmas on kümneid kooliuuenduslikke pesasid, kus uusi arusaamu ja praktikaid katsetatakse. Muutuste loogika on sarnane: õppur tuleb juba õppimise käigus asetada olukordadesse ning panna lahendama ülesandeid, mis teda koolivälises elus paratamatult ootavad. Uuendajad usuvad, et väljendusoskus ja -julgus tulevad siis, kui noor inimene saab maast madalast ise öelda ja arvata, koostöövõimekus kleepub külge, kui kooliaja rutiin pole mitte omaette nokitsemine, vaid ühine tegutsemine, vastutustunne tekib, kui õppur peab juba noorest peast otsustama ning oma otsuste eest ka vastutama. Kui kooli paleus on hierarhia ja sõnakuulmine, siis miks peaks lõpetajalt ootama iseseisvust, loomingulisust ja ettevõtlikkust? Uuendajate peas pole kool enam eluks ettevalmistamise vabrik, vaid osa elust endast. Esmapilgul väike muutus, praktikas tähendab see kogu koolielu ümberkorraldamist, teistmoodi koolikultuuri. Omal viisil, kuid sarnase filosoofia alusel teevad seda nii School 21 Londonis kui ka Rocca al Mare kool Tallinnas, lisaks paljud teised.
Tallinna ülikooli haridusinnovatsiooni keskus koostas hiljuti ülevaate õpikäsituse muutumise suundadest maailmas (vt http://www.tlu.ee/public/opikasitus/). Eri riikide kogemuse sõelumine lubab väita: suures plaanis tähendab õpikäsituse muutumine liikumist kolmes suunas. Esiteks eemaldumist traditsiooniliselt autoritaarsest ja kontrollivast koolimudelist demokraatlikuma ja egalitaarsema suunas, liikumist nii kooli, õpetaja kui ka õppuri suurema otsustusõiguse ja tegevusvabaduse suunas. Teiseks eemaldumist individualistlikust tegevusmudelist, seda nii õpilane-õpilane, õpetaja-õpilane, õpetaja-õpetaja kui ka õpetaja-koolijuht suhetes. Õpetaja jaoks pole õpetamine enam pelgalt individuaalne pingutus, vaid järjest rohkem meeskonnatöö. Koostöiseks muutub ka suur osa õppimisest, koolijuhtimisse saabuvad eestvedavad ja võimu jagavad juhtimismudelid. Kolmandaks, liikumist kindlate ja püsivate tarkuste äraõppimisest ja ülesütlemisest õpitu suurema mõtestamise ja ka kriitilise hindamise suunas. Liikumisega autonoomia, koostöisuse ja mõtestatud teadmusloome suunas üritatakse pakkuda nii suuremat valmisolekut elu- ja töömaailma väljakutseteks kui ka leidmaks lahendusi kooli enda muredele, alates koolirõõmust kuni õpetajaameti atraktiivsuseni välja.
Toetus uuenemisele
Eestis on pilt kirju. Meil jagub nii traditsioonide hoidjaid kui ka julgeid uuendajaid. Paljud on kahevahel, tahaks proovida, aga hästi ei oska. Just nende toetamiseks on mõeldud kahes ülikoolis loodud kompetentsikeskused. Tallinna ülikooli haridusinnovatsiooni keskus pakub uuendustest mõtlevatele koolidele kolme laadi tuge. Kõigepealt diagnostikat – pilti sellest, kus kool õpikäsituse „skaalal” praegu paikneb. Ülikooli diagnostikapaketi raames koostatakse kooli jaoks nn individuaalne profiil, mis kirjeldab nii kooli positsiooni võrdluses teiste koolidega kui ka pakub infot kooli tugevuste ja väljakutsete kohta. Kevadise diagnostikalainega on huvitatud koolidel võimalik veel liituda, võttes kontakti haridusinnovatsiooni keskusega.
Teiseks pakub ülikool uuenduslike võtete ja lähenemiste puust ja punaseks tegemist koos vajaliku koolitusega – mõeldud neile, kes tahavad ise proovida ja katsetada. Kolmandaks on väljatöötamisel kooli ja ülikooli koostöised arendusprojektid, mis sisaldavad nii uuenduste planeerimist, koostöist juurutamist kui nende tulemuslikkuse hindamist. Täpsemat infot ülikooli pakutava kohta saavad huvilised 19. aprillil Tallinna ülikoolis toimuval konverentsil „Tee tuleviku kooli!”.
Skeptikutele
Tubli skeptik küsib, miks peaks maailma parima PISA-riigi aastakümneid lihvitud koolimudel muutuma. Ei peagi, kampaania korras kõigi Eesti koolide „uueks tegemine” oleks rumal ettevõtmine. Muutuvad need, kes ise tahavad. Uudishimulikud ja riskialtid katsetavad, enamik hoiab traditsioonist kinni. Esmalt läheb uuendustega kaasa seltskond, kelle jaoks pole PISA ega riigieksamid lõplik tõde, kelle mõtteruumi torgivad küsimused edu hinnast. Uuendavad need, kes suurepäraste õpiväljundite kõrval näevad ka koolistressi ja kooliruumidesse imbuvaid antidepressante. Lõppkokkuvõttes paneb asjad paika elu ise. Kui teistmoodi lähenemine hakkab andma sisukamaid tulemusi ja rohkem tegutsemisrõõmu, siis levib see paratamatult. Kui mitte, siis plaksutavad traditsioonihoidjad.
Lähiajal on võtmeroll haridusuurijatel. Neil, kes pakuvad tõenduspõhist teavet projektõppe, rühmaõppe, avatud klassiruumi, paindliku ajakasutuse ja paljude teiste uue lähenemise elementide mõju ja tulemuslikkuse kohta. Neil, kes oskavad öelda, kus ja millal on muutunud õpikäsitust – mõeldes selle all õppimise ja õpetamise praktikat –, mõistlik kasutada, kus see on lihtsalt moe järgimine. Esimesed vihjed mõjukuse kohta on olemas ning varsti ka Õpetajate Lehe veergudel.
Milliseid muutusi ootavad koolis õpetajad,
milliseid õpilased?
Liis Mäeots
Liis Mäeots, Tallinna ülikooli magister:
Eesti hariduselu keskmesse on tõusnud muutused – avalikus debatis oodatakse paremat palka õpetajale ja rohkem koolirõõmu õppurile, õpetajaameti maine tõusu ja digipööret, uut õpikäsitust ja vähem koolistressi. Milliseid muutusi aga Eesti õpetajad ja õpilased ise koolilt ootavad? Tallinna ülikooli haridusinnovatsiooni keskus viis 2016. aasta kevadel läbi uuringu, milles Eesti üldhariduskooli õpetajad ja õpilased vastasid ka küsimusele „Mis on kõige olulisem asi, mis peaks Eesti koolis lähiaastatel muutuma?”. Küsitluses osales 800 õpetajat ja 1200 õpilast 32 koolist.
Õpetajate ootused
Vastuste kirju pilt koondati analüüsi käigus üheksaks (õpetajate puhul) ja seitsmeks (õpilaste puhul) teemaks, millesse tehtud ettepanekud mahutati. Esimesel joonisel on toodud teemad/valdkonnad, milles õpetajad muutusi ootavad, koos teemat esile toonud õpetajate osakaaluga (% vastanute koguarvust). Ilmneb, et kaks kõige olulisemat muutuste valdkonda õpetajate jaoks on seotud õppetöö sisu ja meetoditega ning õpetajate töötasuga. Mõlemaid tõi kõige rohkem oodatud muutusena välja ca kolmandik vastanutest.
Muutused õppetöö sisus ja meetodites sisaldavad soove õppimist huvitavamaks muuta, keskenduda senisest enam üldpädevuste arendamisele, õppeaineid lõimida ning õppetööd individualiseerida – kõik see, mida on hakatud tähistama muutunud õpikäsituse terminiga. Mõned nopped õpetajate ettepanekutest:
„Ainepõhiselt õppelt tuleb üle minna probleem- või teemaõppele. Praegu on liiga palju teooriat, lisaks kinnised klassiruumid – õpetajal on tegelikult väga väike võimalus õppekeskkonda muuta.”
„Vähem õpilasi klassis!”
„Eesti kool peab muutuma töömaailma kesksemaks, kus tähtsal kohal on oskuste õpetamine – mõtlemisoskus, enesekesksed oskused, enesehindamise ja enda arendamise oskused, enda motiveerimise oskus jne.”
„Õppekavade sisu tuleb muuta. Tänapäeva koolilast on vaja suunata otsima vajalikku infot, kõike ei pea pähe õppima.”
Teine suur ettepanekute rühm oli seotud õpetajate töötasu ja koolide rahastamisega. Töötasu on õpetajate jaoks endiselt murekoht, lisaks tuuakse esile lisarahastuse vajadus õppevahendite, õpikeskkonna ning tugisüsteemide arendamise eesmärgil. Välja toodi, et suurtel ja väikestel koolidel on sageli erinevad materiaalsed võimalused õppetöö korraldamiseks, kuigi tulemusi hinnatakse kõigi puhul sarnaste mõõdupuude alusel. Mõned näited ettepanekutest.
„Probleem – paljudel õpilastel on tunduvalt rohkem materiaalseid ja kultuurilisi võimalusi kui õpetajal, õpetaja ei saa nendega sammu pidada, teatrisse/kontserdile minna, et nende maailma tunda.”
„Palgaarvestuse juures tuleb arvestada lisaks kontakttundidele ka muid koolis tehtavaid töid-tegevusi ja tundide ettevalmistusi.”
„Koolide parem rahastamine, et oleks võimalik algatada uusi projekte, toetada õpilaste omaalgatuslikke ettevõtmisi.”
Veidi ootamatult tõi tervelt viiendik küsitletud õpetajatest muutmist vajava teemana välja ka kooli sisekliima, probleemideks suhted õpilastega, õpetajate vähene omavaheline koostöö, pinged suhetes lapsevanematega. Väga paljud õpetajad soovivad, et nendega rohkem suheldaks ja nende arvamusega arvestataks, sageli on ootused suunatud just koolijuhile: „Kooli juhtkonna puhul peaksid muutuma hoiakud: ärgu olgu kõrgel ja kaugel, vaid suhelgu õpetajatega vahetult ja siiralt.”
Õpilaste ootused
Teisel joonisel on toodud teemad/valdkonnad, kus gümnaasiumiõpilased muutusi ootavad, koos teemat esile toonud õpilaste osakaaluga (% vastajate koguarvust).
Sarnaselt õpetajatega ootavad ka gümnaasiumiõpilased ennekõike muutusi õppetöö sisus ja meetodites. Ettepanekutes kordusid soov liikuda teooriapõhiselt õppetöölt praktilisema õppe suunas; mitte tuupida faktiteadmisi, vaid õppida seda, kuidas tänapäeval lihtsalt kättesaadavat infot elus rakendada ja kasutada. Noortel näib olevat suur valmisolek käia praktikatel või töövarjutamistel. Õpilaste vastustes leidub rohkelt ideid, kuidas õppimine koolis huvitavamaks muuta, alates projektõppest kuni hinnetest loobumiseni.
Gümnaasiumiõpilaste teine suur mureteema on õppetöö koormus, rõhutatakse suurt koormust nii koolis kui ka kodus. Paljud õpilased kõrvutavad õppetööle kuluvat aega täiskasvanute tööajaga, tuues esile, et gümnaasiumiõpilane õpib ka siis, kui tema vanemad töölt koju tulevad, mistõttu on õpilase töönädal üle 40 tunni pikk. (Seda kinnitavad ka meie uuringu tulemused – õpilaste endi hinnangul kulub neil õppetööle nädalas keskmiselt 46 tundi). Koormust puudutavatest vastustest käis paraku läbi ka läbipõlemise, depressiooni ja antidepressantide tarvitamise temaatika.
Koormuse leevendamise võimalusi nähakse paremas koolikeskkonnas – puhkenurgad, vahetunni sisustamise ja õues viibimise võimalused, tänapäevased õppevahendid ja tehnoloogia ning parem koolisöök on õpilaste silmis olulised teemad. Probleem on ka õpetajate ülevalt alla suhtumine õpilastesse. Õpilased soovivad, et õpetaja kohtleks õpilast kui võrdset partnerit, oleks valmis teemade üle arutlema ja ka ise õpilaselt õppima. Mõned näited ettepanekutest:
„Kool peaks olema elulisem ja valmistama õpilasi ette tulevaseks eluks, mitte aastalõpu eksamiteks. Õpetada võiks ka elulisi asju, nagu tuludeklaratsioon, eelarve koostamine, korteri valimine, tööintervjuul osalemine jne.”
„Inimlikum õppekava, mis arvestaks sellega, et lisaks õppimisele pean ma ka magama ja sööma ja mõnes huviringis käima.”
„Kurb on vaadata noori inimesi, kes nii vara läbi põlevad.”
„Rohkem peaks olema praktilist õppimist, õppekäike ja grupitöid.”
Kokkuvõtteks
Nii õpetajate kui ka õpilaste jaoks on kõige enam oodatud muutused seotud igapäevase õppetöö korraldusega. Soov on muuta see oluliselt õpilaskesksemaks ja elulähedasemaks. Võiks küsida, miks õpetajad seda siis ei tee, klassiruumis toimuv sõltub ju suures osas ikkagi õpetajast. Nagu läbiviidud uurimus osutab, on klassiruumi praktika (õpikäsituse) muutumine sageli kinni kooli üldises kliimas ning ka juhtkonna arusaamades. Uue õpikäsituse juurutamisel ei saa õpetaja tegutseda üksiku hundina, see eeldab kogu koolipere ümberhäälestumist. Samas on valmisolek olemas, õppetöö sisu ja meetodite muutmine on suure osa õpetajate ja õpilaste jaoks saanud ootuseks number 1. Palgaküsimused, mis veel kolm aastat tagasi varjutasid sarnases uurimuses õpetajate jaoks kõik muud küsimused, on taandunud teisele positsioonile.
Vähene koolirõõm ja kehv koolikliima on avalikkuse ette jõudnud peamiselt õpilasi puudutava murena. Meie uurimus osutas, et õpetajad peavad kooli sisekliima ja suhete parandamist isegi tähtsamaks kui õpilased. Õpetaja enesetunne koolis on valdkond, millele pole eriti tähelepanu pööratud. Samas võib just suhete ja kliima väljatoomine murekohana osutada põhjustele, mis õpetajaameti populaarsust ja mainet allapoole toovad. Siin on mõtlemiskoht koolijuhtidele.
Õpilaste jaoks on selge pudelikael (üle)koormus. Ohumärk on paljude õpilaste vastused, kus koormust seostati depressiooni ja loobumismõtetega. Tuleb tõdeda, paljud Eesti õpilased maksavad oma heade õpitulemuste eest karmi hinda, seda nii tervise kui ka vaimse heaolu mõttes. See on mõtlemiskoht mitte ainult koolijuhtidele, vaid meie hariduskorraldajatele laiemalt.
Artikkel põhineb Liis Mäeotsa jaanuaris Tallinna ülikoolis kaitstud magistritööl „Õpetajate ja gümnaasiumiõpilaste ootused koolis toimuvatele muutustele ja selle seosed hinnangutega kooli mainele”.
“Uuendajad USAVAD, et väljendusoskus ja -julgus tulevad siis, kui noor inimene saab maast madalast ise öelda ja arvata…” – ei tunne ma ennast üldsegi ülbelt kui lihtsalt küsidagi, et kas tõesti on pelk USK see, millele kogu see uuenduste nimekiri toetub?
“Lõppkokkuvõttes paneb asjad paika elu ise. Kui teistmoodi lähenemine hakkab andma sisukamaid tulemusi ja rohkem tegutsemisrõõmu, siis levib see paratamatult. Kui mitte, siis plaksutavad traditsioonihoidjad.” – ja ka sarnasele uuendamisele (ning selle, võiks ilusas kõnepruugis öelda, jätkusuutmatusele) on ju ajaloost paralleele juba ka siinsete lugejateni toodud (https://opleht.ee/2016/12/kui-vana-on-meie-uus-opikasitus/).
Aga vähemasti seegi hea, et põlatud “skeptikuid” siin otsesõnu halvustama ei hakatud, kuigi ridade vahelt üht-teist loomulikult välja lugeda võis. Mis kummaline mõte see on, et iga viimnegi tõke inimese eluteelt kõrvaldada, et jumala eest kõik vaid “100% fun” oleks? Kardetavasti saab see kisa, mis hakkaks kostuma PISA-testide arvestuses kolinal kukkumise puhul (ei, need pole kaugelt midagi täiuslikku, kuid see on vist üks parimaid vahendeid mõõtmaks justnimelt õpilaste oskust lahendada probleeme), olema märksa suurem kui praegu, mil tulemused on head, kuid õpilased õnnetud. Lihtsalt praegu nii kaugele ette ei mõelda.