Eesti keele sõnavara rikkus ei seisne ainult oma-, vaid ka võõrsõnade rohkuses. Üks võõrsõnu, mida sobib tutvustada just nimelt märtsis, nii teatri- kui ka frankofooniakuul, on prantsuselähteline „klaköör” (claqueur ‘plaksutaja’).

Klakööriks nimetatakse palgalist aplodeerijat, kes vastavalt tööandja soovile avaldab etendusele ekstaatiliselt aplodeerides kiitust, ärgitades ka ülejäänud publikut plaksutama, või häirib etendust käratsedes. Sarnase sisuga ameteid on olnud ka varasematel aegadel, kuid ennekõike levis klaköörlus 19. sajandi Pariisis.

1820. aastal avati Prantsusmaa pealinnas koguni agentuur, kust sai vastavaid asjamehi angroo ja tükiviisi tellida. Pariisist levis amet Itaaliasse, Austriasse, Inglismaale ja New Yorki.

Klakööride nimetus laienes ka n-ö kuumakskütjatele, kes seisid päev läbi etenduse afiši ees ja kiitsid seda möödujatele; ahvatlejatele, kes väljendasid etenduse eel ja vaheaegadel oma positiivseid seisukohti; asjatundjatele, kelle ülesanne oli positiivseid arvamusi pillata etenduse ajal; naerjatele, kes andsid oma „spontaanse” naeruga märku naljakatest stseenidest; ulgujatele, enamasti naissoost, kes pidid liigutavate stseenide ajal nuuksuma ja taskurätikuga silmi tupsutama; ja noile, kel tuli etenduse lõpus karjuda „braavo”, „korrata” ja muud säärast. Üheskoos moodustasid nad klaki (claque).

Kahtlasevõitu ameti teeb veel kahtlasemaks see, et klaköörid olevat tegelenud ka väljapressimisega, nõudes lauljatelt nende debüüdi eel raha ja lubades neid vastutasuks mitte välja vilistada.

Tänu etiketi arenemisele on klaköörlus teatritest enamjaolt kadunud. Mõnes teatris kasutatavat neid siiski seniajani, samuti leiduvat palgalisi takkakiitjaid-mahategijaid sageli ka USA presidentide etteastete publiku hulgas. Ja kas pole omamoodi klaköörid kõik – parteisõduritest reklaamides üles astuvate prominentideni –, kes kellelegi või millelegi kriitikavabalt ja mingit sorti omakasu eesmärgil entusiastlikku ülistuslaulu laulavad?