Koostöine õpetamine – ajavõit ja paremad tulemused

Kiviõli 1. keskkoolis õpetatakse ajalugu ning kirjandus- ja kunstiajalugu ühise lõimitud õppeainena. Fotol tutvustavad kooli direktor Heidi Uustalu, eesti keele ja kirjanduse õpetaja Anu Vau, ajalooõpetaja Tiina Kilumets ja kunstiajaloo õpetaja Pilvi Kuurmann oma koostöise õpetamise kogemust Tallinna ülikoolis. Loe lähemalt opleht.ee/2016/04/mitu-miljonit-narvirakku-loimingule-kulub. Foto: Raivo Juurak

Pille Slabina

Haridusuurijad eristavad lihtsalt koostööd (cooperation) ning koostööd kui protsessi (collaboration).

Muutunud õpikäsituse üks võtmesõnu on koostöö, sealhulgas õpetajate koostöö. Mida see tähendab? Eesti koolis mõeldakse õpetajate koostöö all tavaliselt ainekava ühist väljatöötamist, ühekordse ühisürituse planeerimist ja läbiviimist, ainealaste metoodiliste küsimuste arutamist, materjalide omavahel jagamist jms. Tegelikult on koostöine õpetamine märksa sisukam ühistegevus.

Õpetajate koostöö ja koostöine õpetamine – mis neil vahet on?

Haridusuurijad eristavad lihtsalt koostööd (cooperation) ning koostööd kui protsessi, mille osa on ühes õpetamine (collaboration). Õpetajate koostöö (cooperation) toimib enamasti hierarhilises struktuuris, ülesanne antakse väljastpoolt, jagatakse osapoolte vahel tükkideks, täidetakse individuaalselt ning individuaalsete pingutuste tulemused liidetakse. Enamasti on tegemist lühiajalise, pigem spontaanse ning sageli struktuuritu tegevusega.

Koostöö kui protsess (collaboration) ei toimi hierarhiliselt, vaid on ehitatud üles võrdsele positsioonile, usaldusele ning sisemisele tahtele. Koostöö toimib ideede tasandil ning nii eesmärgid, planeerimine, otsustamine kui ka läbiviimine on ühine. Pikaajaline protsess on igapäevatöö osa ning pole orienteeritud niivõrd hetkelistele lahendustele, kuivõrd ühisele teadmiste loomisele ja suhetele. Oma olemuselt sobib selle kirjeldusega ka koostöine õpetamine.

Eesti keelde on nii cooperation kui ka collaboration tõlgitud koostööna ning enamasti oleme harjunud koostööks pidama seda esimest. Individualistlikus ja pigem võistlemisele orienteeritud ühiskonnas on nii olnud tavaks.

Koostöine õpetamine

Koos õpetamises osaleb korraga kaks või enam õpetajat ning see sisaldab koostöö kolme faasi: ühiselt planeerimine, koos õpetamine, ühishindamine / tegevuse analüüs. Lähtuvalt õpetamise eesmärgist ja õpetajate valmisolekust räägitakse koos õpetamise kuuest viisist, mis erinevad peamiselt selle poolest, millises ulatuses koos õpetavad õpetajad õppeprotsessi juhtimisse panustavad. Ülevaade ja selgitus eri mudelite kohta on nähtav lisatud skeemil. Neist kõige lihtsamaks võib pidada „üks juhib, teine vaatleb” ning „üks juhib, teine assisteerib” mudelit, mille korral on üks õpetajaist (sageli kogenum) eestvedaja rollis. Võrdsemal positsioonil on õpetajad alternatiivse õpetamise, paralleelse õpetamise ja õpijaamades õpetamise korral, kus mõlemad õpetajad õpetavad kokkulepitud moel sama asja, aga kus tõeline koostööpunkt jääb pigem planeerimise kui õpetamise faasi.

Päriselt tõhusaks koostöiseks õpetamiseks peetakse koosõpetamise viisi, kus õpetajad panustavad võrdselt ja õpetavad koos. Selle õnnestumiseks tasub eelnevalt läbi proovida ka teised, lihtsamad mudelid.

On täheldatud, et koostöine õpetamine on efektiivne nii eri ainevaldkondades kui ka vanuseastmetes, tal ei ole piire – koos võib olla mitu sama vana klassi ja sama aine õpetajat (nt õpetavad kolm eesti keele õpetajat üheskoos kolme 6. klassi õpilasi). Koostöine õpetamine võib hõlmata ka mitut eri vanuses klassi ja sama aine õpetajat või mitut samavanuselist klassi ja mitut eri aine õpetajat või ka ainult üht klassi ja mitut eri aine õpetajat. Peamine on silmas pidada läbimõeldud sihti: miks, mida, millal ja kuidas koostöös õpetada.

Esmapilgul võib tunduda, et üksi saab õpetada kiiremini, efektiivsemalt ja tulemuslikumalt. Eri riikides läbi viidud uuringud seda aga ei kinnita – pigem on välja tulnud, et koostöine õpetamine tõstab õpilaste motivatsiooni, parandab arusaamist ja õpiharjumusi ning ka õpilaste suhted õpetajatega muutuvad paremaks. Sama kinnitavad oma kogemuse põhjal Kiviõli 1. keskkooli gümnaasiumiõpilased. Nende hinnangul on koostöise õpetamise puhul õpilaste suhe õpetajatega isiklikum ja vabam, õppeprotsess voolavam ja paindlikum ning õpilaste kaasatus ja huvi suurem. Õpilastele on oluline kogeda, kuidas mitu õpetamis- ja suhtlemisstiili lõimuvad; näha, kuidas õpetajad koostööoskusi mudeldavad. Koos õpetamine mitmekesistab õpetamist ning sellest saavad sageli kasu õpilased, kes muidu tähelepanuta jääksid.

Õpetajad saavad koostöise õpetamise käigus vahetada ideid ning meeskonnatöö võimaldab igal õpetajal keskenduda just oma tugevustele. Eesti õpetajaskonna hulgas 2016. aastal läbi viidud kooliuuring jõudis üllatava tulemuseni: koostööd tegevad õpetajad tajuvad oma töökoormust väiksemana kui valdavalt omaette toimetavad kolleegid, samuti on koostöises koolis vähem õpetajate läbipõlemist. Mida rohkem õpetatakse koostöiselt, seda paremaks hinnatakse koolikliimat, seda suurem on usaldus koolipere liikmete vahel. Ehk: koos õpetamine aitab hoida koolipere omavahelisi suhteid positiivses toonuses.

Koolijuhi võtmeroll

Koostöös õpetavad õpetajad on välja toonud ka ühesõpetamise pudelikaelad, milleks on näiteks ebapiisav ettevalmistus, kooli juhtkonna passiivne suhtumine, eksamitele orienteeritus, erinevused õpetamisfilosoofias ja õpetamiskogemuses ning rollide segane jaotus. Samas on murekohti lihtsam ületada, kui kooli juhtkonna eestvedamisel on murekohad teadvustatud ning kogu kool on asunud koostöist õpetamist juurutama.

Koosõpetamise juurutamisel on võtmekoht usalduslik ja avatud õhkkond. Sisuline ja pikaajaline koostöö toimub juhul, kui inimesed on valmis end avama, julgevad eksida ning konstruktiivne kriitika on teretulnud. Selle loomisel on võtmeroll kooli juhtkonnal. Koostööd väärtustavas koolikultuuris leitakse, võetakse ja antakse koostööks aega. Kuna sisukas koostöö iseenesest „ei juhtu”, soovitatakse kooli juhtkonnal viia õpetajatele sisse ühise planeerimise aeg, kus uuritakse, planeeritakse ja disainitakse ühist õpetamistegevust ning kujundatakse koostööd soodustavat füüsilist keskkonda. Koostöö edukuse tagavad ka struktureeritud, sisukad ja eesmärgistatud koostöökoosolekud. Seejärel tuleks läbi mõelda koolipäevade ja koolinädalate korraldamine moel, mis võimaldaks õpetajatel koostöös õpetada.

Koostöise õpetamise rakendumine ei pruugi olla keeruline – koostööd on toetanud regulaarsed koostöökohtumised praktikate jagamiseks, ainesektsioonide koosolekute formaadi muutmine töötubadeks, füüsilise ruumi olemasolu ning kolleegide tundide vaatlemine igapäevase praktikana.

Kokkuvõtteks

Ühesõpetamine / koosõpetamine / koostöine õpetamine on kooli jaoks oluline ressurss, see aitab toetada õpetaja professionaalset arengut – kogeda uusi meetodeid ja strateegiaid, praktiseerida neid kolleegidega koos ning hiljem neid üheskoos analüüsida. Võib öelda, et ka kogenud õpetajad õpivad koosõpetamisest ning pikemaajaline koostöine õpetamine mõjutab heas suunas klassikliimat, raputab harjumuspärast õpetamismudelit ja parandab suhteid õpilastega. Asjast huvitatud on oodatud külastama TLÜ haridusuuenduse videoklotside kaubamaja, kus saab vaadata koostöist õpetamist tutvustavat videot ning uurida sinna koondatud metoodilisi materjale ja muu maailma koostöise õpetamise kogemust.

Kümme sammu koos­töise õpetamisega alustamiseks

Koostöine õpetamine pole midagi, mis juhtub ainult välismaa koolides – koostöist õpetamist viljelevad gümnaasiumiastmes edukalt näiteks Kiviõli 1. keskkooli õpetajad, algkoolis Randvere kooli õpetajad. Koostöise õpetamise kogemusega õpetajad nii Eestist kui ka mujalt on pakkunud välja mitmeid samme, mis aitavad koostöise õpetamisega alustada.

1. Enne alustamist soovitatakse selgelt läbi mõelda, millist küsimust/probleemi ühiselt lahendada soovitakse – sellega leitakse selge fookus, mis hõlbustab idee tutvustamist eri osapooltele, sh juhtkond, õpilased, lapsevanemad.
2. Tuleb leida kaasõpetajad, kellega jõuda ühiste eesmärkideni (mis on tähenduslikud nii õpetajaile isiklikult kui ka kooli arengule tervikuna). Koostöine õpetamine ei toimi, kui üks nõuab teiselt oma eesmärgi omaksvõtmist.
3. Kavandamiseks tuleb leida esialgu palju aega – oleks hea panna paika iganädalane aeg.
4. Omavahel tuleb kokku leppida hindamise ja tagasiside andmise mudel.
5. Koostöine õpetamine eeldab pidevat avatud suhtlust, kompromisse, domineerimisvajaduse allasurumist ja vastutuse jagamist.
6. Kolleegidega tuleb reflekteerida iga päev. Need õpetajad, kes planeerimiseks ja ühiseks analüüsiks aega ei võtnud, tunnetasid kaaslastest rohkem, et koostöine õpetamine võib osutuda keerukaks.
7. Kuna õpilastele võib selline töökorraldus mõjuda ootamatult, tuleb neile selgelt teada anda, mida koostöine õpetamine nende jaoks kaasa toob, milline protsess ja hindamine välja näeb.
8. Õpilased on ammendamatu tagasiside allikas – õpilastelt võiks küsida regulaarselt tagasisidet (see võimaldab jooksvalt ühiselt üle vaadata õppetöö ülesehitust, rakendamist ja hindamist).
9. Tähelepanu tasub pöörata koostöömudelite varieerimisele, et vältida omavaheliste hierarhiate tekkimist.
10. Edu võti seisneb paindlikkuses ja muutustele avatud olekus – peamine on soov koos luua, üksteiselt õppida ja apsakatesse huumoriga suhtuda.

Hetkel ainult üks arvamus teemale “Koostöine õpetamine – ajavõit ja paremad tulemused”

1. Magistritöö seminar I kodutöö – teadusartiklite ja magistritööde reflektsioon – Haridustehnoloogia MA ütleb:

   7. juuni 2017, 11:33

   […] Pille Slabina “Koostöine õppimine – ajavõit ja paremad tulemused” […]