Euroopa sotsiaalfondi ja Eesti riigi toel toimus 25. märtsil Ojako puhke- ja koolituskeskuses parimate praktikate jagamise õpiüritus, kus Tammiste ja Jänesselja lasteaia pedagoogid jagasid kogemusi ning arutlesid kaasava hariduse kitsaskohtade üle.

Tammiste lasteaia Kuusekäbi Nupsude rühma õpetaja Oksana Laanemets tutvustas kogumiku „Ära mängi toiduga!“ koostamist ja kasutamist. Rühma teine õpetaja Kristiina Volt rääkis sotsiaalsete oskuste õpetamisest, mis on andnud väga häid tulemusi laste arengu toetamisel.

Jänesselja lasteaia Tibude rühma õpetaja Reti Tõnismäe esitles projektõpet, jagas õpetlikke kogemusi ning näitas filmi tegevustest, mis arendavad laste iseseisvust ja koostööd.

Jänesselja lasteaia direktor Aina Alunurm jagas kogemusi ning tutvustas terve õppeaasta kestnud lambateemalist projekti. Suur tänu sisukate ettekannete ja heade ideede eest!

Päev jätkus kaasava hariduse teemadel. Kaasava hariduse ja laste vaimse tervise toetamise teemat juhtis ning koostööd soodustavaid ja toetavaid meetodeid õpetas tööpsühholoog Taimi Elenurm.

Kaasav haridus tähendab, et kõigil õppijatel on õigus saada haridust vastavalt oma võimetele ja vajadustele. Ehkki pealtnäha on asi lihtne ja selge, paneb see teema pedagoogid sügavalt ohkama. Arutelu käigus selgusid murekohad, mis raskendavad kaasava hariduse rakendamist ja lapsele õigeaegse ning vajaliku abi osutamist.

Kõige enam toodi välja tõsiasja, et eriliste lastega toimetulek rühmas võtab õpetajatelt jõu tegelda ülejäänud 18‒20 lapsega. Jõuti järeldusele, et olukorda on võimalik parandada õpetajate ja laste suhtarvu muutmisega. Näitena toodi välja Soome ja Rootsi lasteaiad, kus ühe täiskasvanu kohta on rühmas viis kuni seitse last.

Murelikuks muudab õpetajaid ka see, kui lapsevanemad ei tunnista lapse erivajadust. Selle selgitamiseks kulub väga palju aega ning lapse võimetele ja vajadustele sobiva õpikeskkonna väljaselgitamine/kohandamine võib võtta aastaid. Seni on kannatajaks eelkõige abivajajast laps, samuti rühmakaaslased ning ka õpetajad, kelle jõud viimaks raugeb.

Lapse arengu toetamine võib osutuda keeruliseks, kui põrkuvad erinevad arusaamad, väärtushinnangud, kasvatusmeetodid jms. Selle probleemi lahendamise võti peitub suhtlemises: peame rääkima – silmast silma rääkima, olles valmis ka kompromissideks.

Kaasava hariduse rakendamiseks lahendusi otsides mõisteti, et murekohtade lahendamisel on kaks suunda. Ühes vajame abi riigilt ja/või omavalitsuselt, teist saame lasteaias rakendada juba praegu.

Riik ja omavalitsus saavad lasteaedu toetada

• abivajajaile parema logopeedilise, eripedagoogilise, psühholoogilise tugiteenuse võimaldamisel;
• suurendades täiskasvanute suhtarvu rühmas;
• tagades pedagoogide professionaalse ettevalmistuse.

Lasteaed omalt poolt saab tõhustada

• koostööd lapsevanematega (nõustamine, suunamine, õpetamine, koolitamine);
• koostööd erialaspetsialistidega;
• töötajate ning laste vaimse ja füüsilist tervise toetamist.

Me kõik, eriti lapsed, vajame armastust, tähelepanu, tunnustust, toetust, märkamist, kuulamist, mõistmist, rääkimist, liikumist, toitu, rahulikku ja piisavat und. Hooligem, ja pakkugem võimalust, et keegi ei peaks millestki puudust tundma.

Soovin kõigile tarkust, empaatiat ja parimat koostööd laste arendamisel ja kasvatamisel!