Kuidas õpetada Prantsusmaa ajalugu ja rohelist keemiat
Omar Parve: „Alateadlikku faktide filtreerimist pole võimalik vältida. Ka kõige võimekamad uurijad näivad alateadlikult kõrvale jätvat selliseid tulemusi, mis ei klapi kokku nende kujutlustega või millest nad parajasti lihtsalt aru ei saa.” Foto: Varje Vilman
Looduseuurimise [1, 2] kõrvalt olen TTÜ-s ka keemiat õpetanud. Ajalugu, teaduse metodoloogia ja ettevaatlik must huumor on mu huvialade hulgas.
Teaduse metodoloogiat õpetas mulle nagu paljudele teistelegi keemikutele Nõukogude Liidu ajal Tartu ülikoolis eredalt ja põhjalikult orgaanilise keemia professor Viktor Palm. Analüüsiv suhtumine suvalisse infosse pole siiski väga levinud.
Faktide tahtlik ja tahtmatu filtreerimine
Üllatavalt valulik on reaktsioon, kui väljapaistvad inimesed pakuvad häbematul viisil „alternatiivseid fakte”. Seda on nad teinud iseenda või ka grupihuvidest lähtuvalt. Need huvigrupid on mõnel juhul rohkearvulised, kuid siiski on oraatorite õigustuseks raske väita, nagu valetaksid nad avalikes huvides. Selles valetamises pole midagi uut, nagu on rutiin ka vead teaduslikes tekstides. Olen isiklikult kulutanud ca kaks aastat prominentsete uurijate vigade parandamisele, valinud maandumiskohta nagu kärbes. Teisalt, vabandused on vastu võetud ja ükski lihtsurelik pole ilmeksimatu. Info analüüs ja müra väljaselekteerimine on paratamatu ja pidev tegevus. Mis puutub faktide selektsiooni teadustöös, siis oma seisukohti toetavate faktide teadlik eelistamine ja vasturääkivate eiramine on teaduse metodoloogia reeglite rikkumine, kui soovite, siis petturlus, lisaks vahel ka poliitika. Samas näitab minu kogemus koostööst mitmete väga andekate ja kogenud uurijatega, et alateadlikku faktide filtreerimist pole võimalik vältida. Ka kõige võimekamad uurijad näivad alateadlikult kõrvale jätvat selliseid tulemusi, mis ei klapi kokku nende kujutlustega või millest nad parajasti lihtsalt aru ei saa. Ja mida siis seostatakse tehnilise ebaõnnestumisega. Kuid mis osutuvad lõpuks ikkagi mosaiiki sobivaiks. Heureka! Inimlike tunnetuslike pürgimuste psühholoogia on lihtsalt selline.
Faktid vs. hinnangud
Meedias näeme ka võimetust eri tüüpi infot eristada ja vastavalt selle sisu erinevust mõista. Oletan, et ajalooteadlased loovad fakte – arhiveerides sündmusi üldjuhul tagantjärele, uurivad allikate infot sündmuse kohta. Kroonikakirjutajad on selle tegevuse edusse palju panustanud. Ometi leidub ajaloolasi, rääkimata literaatidest või poliitikutest, kes tulevad lagedale faktideks ülendatud hinnangute või spekulatsioonidega. Teatavasti saab fakti paikapidavuse kohta küsida, kas ei või jaa, kas kirjeldatud sündmus toimus või ei. Hinnangu sisu on seevastu suhteline, see sõltub hindaja vaatepunktist, sealhulgas huvidest: kas sündmus oli positiivne või kahjulik, hea või halb. Ma ei saa nõustuda, kui ajalooõpetaja väidab, et soovitus toetuda õpetamisel tõsikindlatele faktidele on „ettekääne lollidele” ja et põhiline on tõlgendus. Hea on, et konkreetne õpetaja soovitab uurida eri poolte tõlgendusi eri aspektidest. Olen veendunud, et faktide tõlgendamisel on omad piirid ja info, millest lähtuda arusaamise kujundamisel, on siiski faktid. Ka selles olen veendunud, et ajaloolise üksikfakti vaatlus palju väärtuslikku üldjuhul ei anna. Märkimisväärselt tulemuslikum näib toetuda isikut või perioodi kirjeldavate faktide kogumile, mustrile. Kvaliteetsed faktid pole omavahel üldjuhul vasturääkivad, pole konfliktis. Nad on omavahel seostatavad, kuid samas sõltumatud. Hinnangud on seevastu sageli konfliktis nagu inimeste huvidki. Kõige hullema tulemuse saame, kui toetudes pelgalt pealiskaudsele hinnangule, ehitatakse fakte eirates üles mingi põhjalikum arusaam, ajuloputuslik vaade perioodi sündmustele. Nüüd jõuamegi Prantsusmaa ajaloo õpetamiseni, mis annab võimaluse kiretult vaadelda ka Eesti lähiajalugu, mille sündmuste vahetuid tunnistajaid on meie hulgas veel palju ja mille käsitlused on seetõttu olnud emotsionaalsed.
Prantsusmaa ajalugu, faktid
Neil päevil tuli uudis [3], et Colombey les Deux Églises küla kalmistu ühel haual on vandaalitsetud. See on Prantsusmaa endise presidendi kindral de Gaulle’i haud. De Gaulle juhtis Prantsusmaa – selle nägu säilitades ning vastandudes Vichy režiimile – liitlaste poolel Teise ilmasõja võiduka lõpuni. Uuesti võimule tulnuna (1958) saatis ta mõne aasta jooksul laiali Prantsuse koloniaalimpeeriumi. Alžeeriale iseseisvuse andmine tekitas de Gaulle’i ja Prantsuse ühiskonna arvuka osa vastasseisu, milles kasutati ka relvi. Oletasin seni, et prantslased on leppinud ajaloo ja president de Gaulle’i karuse, kuid Prantsusmaa huve järgiva juhtimisstiiliga ning suhtuvad temasse üksmeelse austusega. Paistab, et siiski veel mitte, sest OAS veterane ning oma vara ja sotsiaalse staatuse kaotanud Alžeeria koloniste esialgu jätkub.
Niisiis, pakun 12 formaalset fakti, mis on kahe presidendi – Charles de Gaulle`i ja Konstantin Pätsi – elukäigus ühised. Nende alusel saab ülevaate, millised olid riigimeeste tähtsamad otsused ning võimalused sündmusi mõjutada: 1) nooremohvitserina Antandi poolel Esimeses ilmasõjas; 2) Esimese ilmasõja ajal Saksa sõjaväevõimude vangistuses, vabanevad 1918 sügisel; 3) Esimese ilmasõja järel võitlevad edukalt Vene bolševismi vastu; 4) ajutise valitsuse juhid; 5) riigivastase tegevuse eest surma mõistetud; 6) riigijuhi rollis, dramaatilises situatsioonis otsustavad sõdida välisvaenlase vastu, sõdivad edukalt; 7) Teises ilmasõjas valivad riigijuhi rollis lõpptulemusena liitlaste poole; 8) riigile keerulisel hetkel tulevad parlamentaarselt, kuid siiski „kiirmenetlusega” uuesti võimule; stabiliseerivad olukorra ja kujundavad riigikorralduse ümber parlamentaarsest presidentaalseks; 9) süüdistatakse selles, et olid võimsama naaberriigi marionetid, reeturid ja riigi lammutajad; 10) neid iseloomustab eriline suhe oma riiki, mis laiemale publikule jääb arusaamatuks ja mida on naeruvääristatud; 11) viimane ametist lahkumine on sunnitud; 12) hinnangud saavutustele on seinast seina.
Prantsusmaa juhtpoliitikud suhtuvad de Gaulle’i pärandisse austavalt. Eestis võib loota kirgede vaibumist 1930-ndate ja Teise ilmasõja sündmuste suhtes alles kauges tulevikus. Siis saab neid sündmusi pieteeditundega ja ka teaduslikult käsitleda.
Rohelise keemia õpetamine, hinnangud
Kui ajaloo õpetamisel kuulub minu eelistus faktidele, siis roheline keemia on hinnangute komplekt, mis seostatuna keemiateadusega annab elu(keskkonna)hoidliku rakendusteaduse, nagu on bioloogia suhtes meditsiin. Kui rakendada diametraalselt erinevat hinnangute süsteemi, siis on mõlemal juhul tulemuseks sõjandus. Nagu hinnangute puhul reegliks, näib printsiipides ja nende vahel olevat vastuolusid – näiteks, lahustivaba protsess on roheline, aga kui kasutatav lahusti on ise roheline? Ja protsessi energiamahukus vs. reostuse tekitamise maht on mõnel juhul kindlasti pöördvõrdelises sõltuvuses. Energiatootmise ja energia kui sellise käsitlus näeb rohelise keemia diskussioonis stagneerununa. Loodan, et lähiajal hoogustub süsinikuvabade lahenduste rakendamine ja lisandub mõni sootuks uus energeetikavaldkond.
Alljärgnevalt mõned olulisemad kaheteistkümnest rohelise keemia põhimõttest: 1) parem on vältida reostuse teket kui seda tekitada ja pärast kasida; 5) abistavate ainete kasutamine sünteesil (nagu lahustid jm) tuleb minimeerida; 6) sünteesiprotsesside energiamahukus tuleb minimeerida, pidades silmas energiatootmise mõju keskkonnale; 7) tuleks kasutada taastuvaid lähtematerjale; 9) eelistatud on katalüütilised reagendid; 10) keemilised produktid tuleb disainida selliselt, et need laguneksid ega koguneks keskkonnas pärast oma ülesande täitmist.
Royal Society of Chemistry kirjastus on ilmutanud keemiaõpiku kõrgkoolidele „Comprehensive Organic Chemistry Experiments for the Laboratory Classroom”. Soovitan seda, sest orgaanilist keemiat „kõigekülgselt” käsitlevana sisaldab see keemia protsesside sisu detailselt avavat informatsiooni, mida teadustöödest ei leia. Raamat on taotluslikult rohekeemiline. Seda nii meetodite valikult kui ka lisatud roheliste manitsuste poolest. Eesti panus on lõpulugu meilt [4]; kirjutasime ühe oma originaalse teadustulemuse (aastast 2013) õppevahendiks.
Minu nägemuses koosneb keemiaõpetus järgmistest komponentidest: 1) teaduslik teadmine, 2) hinnanguid kandev info, milleks on rakenduslikud eesmärgid, piirangud, rohelise keemia printsiibid jt; 3) kunstiline, alternatiivseid kujutlusi pakkuv, ka mänguline osa; 4) detailne juhend protsesside läbiviimiseks; 5) interaktiivne õpe, vahetu suhtlus reaalsete objektidega, mitte neti vahendusel virtuaalsetega, käsitöövõtete omandamine juhendaja abiga.
Komistuskive teadushariduse omandamisel
Eesti tippteadlase lemmikkategooria on „tippteadlane”. Kas tippteadlane loob „tippteaduslikku teadmist”? Tip-top teaduslik teadmine pole ei hea ega halb; pole seotud looja pagunite ega h-indeksiga nagu ka mitte avaldava ajakirja mõjufaktoriga. Hierarhilise sildistamisega suunatakse teaduspoliitikat. Poliitikas on primaarne huvi, teaduse arenguloogika ja metodoloogilised printsiibid võivad jääda tagaplaanile ning on oht, et teadus, millesse liialt sekkub poliitika, väärareneb. Üks selline poliitilise sekkumise mehhanism on bibliomeetrilised kaubanduslikud teadaanded, mis kujundavad suhtumist, sildistavad ajakirju (ja isegi traditsioonidega kirjastusi) ning neis avaldatavaid teadustulemusi. Sageli alusetult, sest vigu nagu ka pärleid on leitud pea kõigis. On ilmne, et h-indeksi fetišism suunab teadlasi viljelema rohkem peavooluteadust, pärssides uuenduslikumaid suundumusi. See mõjutab ka õppureid.
[1] www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/nobeli-keemiaauhind-anti-julguse-eest-murda-mottebarjaare
[2] www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/innovatsioon-kui-teaduslik-mottesport/
[3] maailm.postimees.ee/4127195/prantsusmaal-vandaalitseti-charles-de-gaulle-i-haual
[4] Jaan Parve, Lauri Vares, Indrek Reile, Tõnis Pehk, Ly Villo, Omar Parve, „Catalyzed Resolution and Simultaneous Selective Crystallization” in Comprehensive Organic Chemistry Experiments for the Laboratory Classroom. 2016. Royal Society of Chemistry. Toim Carlos A. M. Afonso, Nuno R. Candeias, Dulce Pereira Simão, Alexandre F. Trindade, Jaime A. S. Coelho, Bin Tan, Robert Franzén.
Lugupeetavad toimetajad,
kui lugu on pikk – palun jätke avaldamata!
Selles artiklis on esitatud põhjendatud arutelud, kuid kas igale lugejale on mõistetav termin “roheline keemia”? See on kasutusel alates 1990, seda on selgitanud Roger Sheldon
Olen õppinud ja õpetanud sisulist rohelist keemiat loomaarstina veterinaasrmeditsiini alal 41 aastat, siis ka Jaan Eilarti koolkonnas ELKS Rakvere osakonda juhtides 1976- 1996 ning rahvatervise alal ametnikuna 16 aastat L-Viru maavalitsuses
Fosforiidisõjas oli ka minu (teadusest ja kogemustest saadud) “rohelise keemia” printsiipide õpetus osa soovist: Eesti iseseisvaks, vabaks NSVL-st. Puhta elukeskkonnaga maaks. Sisuline kohalik info ja kogemused kuulus rohelise keemia printsiipide valdkonda.
ÜRO fosforiidiekspert 1992 Markku Mäkelä väitis: „F-sõda oli (Eestil) “political show”, nüüd olete vabad, otsustate ise oma maavarade kasutamise üle…“
See oli teadlik L-Viru elukeskkonna andmete ignoreerimine ja eiras ka olemasolevaid akadeemilisi seisukohti (näiteks ak. E. Lippmaa, Harry Õiglane, Kaljo Käärik (Stokholmist) jt teaduslike uuringute andmed olid ohumärgid lisaks looduses kogetule.
Lisan:
Kaasaja üks konkreetne Lääne-Virumaa elukeskkonna andmete eiramine:
2017 – õpilase ajalooala uurimistöö „Fosforiidisõda“ – õpetaja palus mind juhendada. Tegin seda rohelise keemia liinis. – Vaikus, kuni küsisin, miks? Hilinenud teave saabus juhendavalt õpetajalt, et – uurimistöö teemaks on EV vabaduse ajalugu, keskkonnateema oli fosforiidisõjas kõrvaline – tähendab, et oli “show”, mida pole vaja uurida.
Seega on siis Eestis Lääne-Virumaa roheline keemia kui teadus ja kogemus teadlikult kõrvale jäetav, ignoreeritav. Sh Valdur Mikita raamatus esitatu…
Miks ignoreeritud – see on ohtlik küsimus:
parem isiklik julgeolek kui tõe ja õiguse eest seista ja võidelda???
Kirjutaja kohta: Taimi Parve, s. 1926, TRÜ loomaarst 1949, lõpetanud TRÜ psühholoogia osakonna esimeses lennus 1970, olnud Rakvere rajooni peavetarst 1955-1986, keskkonna ja rahvatervise alal töötanud 1986-2001.ENSV teeneline loomaarst, ENSV riiklik preemia, ELKS ja ETÜ auliige, Punase risti teenetemärk –
Austatud Taimi Parve. Teie kommentaar on tabanud Otse Kümnesse. Sel keerulisel Fosforiidisõja ja ELKS aegadel oli Teiega meeldivaid kokkupuuteid ja “rohelise keemia” alaseid arutelusid ning vestlusi vabadel õhtutel.
I-Virumaa oli keskkonnasaaste osas krooniliselt haige -aheraine mäed, põlengud, Purtse jõgi ja eriti Kohtla-Järve linna ja selle keemiatehaste ning ümbruse õhusaaste, maastiku vajumised, tossavad korstnad. Ja ikka probleem, et tõlgendusi küll jagati, aga faktilised andmed olid maakonnavalitsuse kindlates kappides varjul. Senini ei ole sellealast ajaloolist materjali ette juhtunud. Jätkuvalt õhus hinnangute ja huvide tõese teabe asemel hinnangud. Rahva tervise uurimisel olnuks kerge täheldada tööstuse mõju elulisusele, aga märkasime seda ise. Parimate tervitustega ja tänuga tõerääkijale.