In memoriam professor Helmut Piirimäe (08.09.1930–21.08.2017)

Helmut Piirimäe

Eesti Ajalooõpetajate Seltsi (praegu Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Selts) esimesteks auliikmeteks nimetati nüüdseks juba manalamehed Helmut Piirimäe ja Kaido Jaanson 18. oktoobril 2008. aastal. Õigupoolest ongi pea veerandsajandine selts aegade jooksul kokku nimetanud vaid viis auliiget, kõigi auliikmete tegevus Eesti ajalooõpetamise arendamisel on olnud ulatuslik.

Kirjutades seltsi kogumiku tarbeks artiklit, vestlesin prof Helmut Piirimäega 26. veebruaril 2014. aastal Tartu ülikooli üldajaloo õppetoolis. Helmut Piirimäe oli läbi mõelnud, mida ja kuidas rääkida, muuhulgas meenutas ta kodu ja õpinguid kodukoolides Pauastveres ja Põltsamaal.

Pauastvere kooli esimeses klassis polnud väikesel poisil 44 koolikaaslase hulgas suurt midagi teha, lugema õppis tulevane professor varakult. Enne kooli oli ta läbi lugenud suurema osa piiblist, sealhulgas eriti huvitav vana testament, mille lugusid jutustas teistelegi. Ülikooli minnes jäi lõplikuks eelistuseks ajalugu, kuigi kaalumisel olid bioloogia ning eesti keel ja kirjandus. Huvi ajaloo vastu oli alguse saanud isakodus. Ema Benita Johanna ja isa Augusti loodud kodu õhkkond oli rahvuslik, Vabadussõjas osalenud isaga arutasid talumehed Helmuti kuuldes laua ümber ilmaasju. Ainsa pojana oleks pidanud Helmut Piirimäest kolme õe kõrval saama taluperemees sünnikodus Uue-Põltsamaa vallas, kuid 1949. aastal võeti talu, põllumeheoskusi enam vaja polnud.

Helmut Piirimäe pidas oma peamiseks eesmärgiks ajalooõpetajate õpetamist ja kasvatamist, oma elutööks luges ta ajalooõpetajate õpetamist. Tartu ülikooli õppejõuna enam kui neljakümne aasta jooksul kuulasid prof Piirimäe loenguid uusajast, arhiivindusest, allikaõpetusest ja mõistagi Rootsi ajaloost kümned ja sajad üliõpilased, kellest suur hulk asus tööle üle Eesti kooliõpetajatena.

Õppejõuameti kõrvalt tahtis ja suutis professor Piirimäe anda panuse õppekirjandusse. Helmut Piirimäe avaldas koos professor Sulev Vahtrega juba 1983. aastal Eesti ajaloo fakultatiivkursuse õppematerjali „Meie kaugem minevik”, mida õpetajal praegugi hea kasutada on. Samuti käepäraseks võib pidada 1987. aastal samade autorite üllitatud „Eesti NSV ajaloo lugemikku VII–VIII klassile”. Kooliõpikutega tegelemine algas uue ajalooprogrammi koostamisega 1987. aastal. Edasi järgnes tungiv vajadus uute õpikute järele, sest nõukogudeaegsed tõlkeõpikud vene keelest ei sobinud enam, sõjaeelsed eestiaegsed olid lootusetult vananenud ja kaasaegsete Soome, Rootsi või Saksamaa LV õpikute tõlkimine ei olnud mõistlik. Nii lõi professor Piirimäe kaasa nende keskastmele ja gümnaasiumile mõeldud õpikute kirjutamisel, mille põhisisu on uusaeg. Üks esimesi juba iseseisvuse taastanud Eesti ajalooõpikuid oli K. Jaansoni koostatud „Üldajalugu: XX sajandi algusest kuni 1938: õpik X klassile”, millest valdava osa möödunud sajandi alguse ja esimese maailmasõja käsitlusest kirjutas iseloomulikult paeluval viisil Helmut Piirimäe. Sama stiili jätkasid tema koostatud ja osalt kirjutatud „Maailma ajaloo” õpikud 8. ja 9. klassile. Helmut Piirimäe järgis enda kirja pandud mõtet: „Olen seisukohal, et ajalugu tuleb kirjutada loetavalt, sealhulgas huvitavate detailidega, nii et õpikud ja ajalootunnid muudaksid ajaloo paeluvaks õppeaineks. See kirjutuslaad on vastuvõetav neile õpilastele, kes ei tegele teksti äraõppimisega, vaid sealt olulise meeldejätmisega” (kogumikus „Eesti kool – juured ja tänapäev: konverentsi ettekanded, 28.–29. august 1998”, Tartu 2000). Nii kirjutatud kooliõpikuid loevad lapsed tänaselgi päeval innustunult ja suure huviga. Professor Piirimäe lihtsalt õppis kirjutama kolme liiki tekste: teaduslik, populaarteaduslik ja laiemale lugejaskonnale mõeldud kergesti mõistetav tekst. Nii sündis Helmut Piirimäe sulest ka viimane põhjalik käsitlus Prantsuse revolutsioonist.

Täiesti nüüdisaegne on õpetuslikus mõttes prof Piirimäe seisukoht, et senisest rohkem tuleks ajaloo õpetamisel pöörata tähelepanu aruteludele ja diskussioonidele, mis aitaksid kaasa õpilaste mõtlemisvõime arendamisele, aga ka aine sügavamale omandamisele.

Helmut Piirimäe rootsi keele oskus võimaldas tal pikemat või lühemat aega töötada Rootsis arhiivis ning Stockholmi, Uppsala (audoktor aastast 1982), Lundi, Halmstadi ja Växjö ülikoolis. Õppejõuna leidis Helmut Piirimäe rakendamist ka Hamburgi, Riia ja Turu ülikoolis. Vaevalt võis ta Stalini-aegsesse Tartu Riiklikku Ülikooli 1950. aastal vastu võetuna ja veidi muutunud oludes 1955. aastal diplomeerituna niisugust elukäiku, eriti mitteparteilasena, ette näha. Ajaloolasena on professor Piirimäe panus olnud oluline just Tartu ülikooli ajaloo uurimisel. See on vormunud kirjasõnasse, mille alusel loeme Tartu ülikooli alguseks siiski aastat 1632, mitte 1802.

Professor Helmut Piirimäele kunagi plaanitud elukäik ja seejärel temas endas olnud valikud on teoks saanud veidi teisel moel. Kunstiajaloolasest abikaasa Kristaga üles kasvatatud neli last on kõik kaitsnud doktorikraadi just nendel aladel, mis mõlkusid Helmut Piirimäel mõttes lapsepõlves ja nooruses. Tütar Triinust kasvas põllumajandusteadlane, poeg Kristjanist bioloog ning pojad Pärtel ja Kaarel on ajaloolased.

Ajalooõpetajatele jääb professor Helmut Piirimäe meelde kui särav lektor ja paeluv kirjamees.