Kutsekool ja gümnaasium kui kaks paralleelset raudteed

15. dets. 2017 Raivo Juurak toimetaja - 5 kommentaari

Haridusrong jõudis kohale. Transpordiminister Henrik Normann, kes konverentsil rahvast tublisti naerutas, läheb oma teed. Fotod: Raivo Juurak

 

Kutsekoolirong on pooltühi, sest kõik püüavad pääseda gümnaasiumirongile. Kuidas neid teineteisele lähendada ja koormusi ühtlustada?

Kutsekoda korraldas 30. novembril Balti jaama kuppelsaalis inspireeriva konverentsi „Tööturg-haridus”, kus arutati tuleviku tööjõuvajaduse ja tänase haridussüsteemi vastuolusid raudtee keeles. Konverentsil osalejad olid reisijad, kes said kupeenumbriga (töörühm) sissepääsupileti, asekantsler Mart Laidmets oli jaamakorraldaja, teised eestvedajad rööpaseadjad jne.

Võrdlus raudteemaailmaga ergutas fantaasiat küll. Näiteks metafoor, et kutsekool ja gümnaasium sõidavad kõrvuti asuvatel raudteedel, on ju üsna tabav. Õnnestunud oli ka OSKA rakendusuuringute ja rongi sõiduplaani võrdlus, sest uuringutest selgub, missugusesse jaama on üldse mõtet rongiga sõita. Muhelema pani väide, et need, kes pärast (kutse)kooli lõpetamist valitud erialal tööle ei asu, on lõbusõitjad.

Järgnevalt mõningaid huvitavamaid mõtteid hariduskonverentsilt.

Aegunud rööpalaius

Kutsekoja juhatuse liige ja OSKA programmi arendusjuht Tiia Randma seostas meie praegust põhikooli tsaariaegse kitsarööpmelise raudteega, väites, et moodsad „Partsi porgandid” selle peale ei mahu. Kas tellida väiksemaid ronge või ehitada raudtee laiarööpmeliseks? Aruteludes jäi peale seisukoht, et raudteed tuleb laiendada. „Jäätunud õppekavad” tuleb üles sulatada, et uutmoodi õppele üle minna. Laps peaks koolis õppima asju, mida tal elus vaja läheb. Näiteks võiksid õpilased juba põhikoolis ehitada mingisuguseid sildu, torne ja maju, masinaid kokku panna, roboteid juhtida jne. Nad peaksid lahendama võimalikult praktilisi ülesandeid, näiteks võiksid nad projekteerida oma kodukohale uue tänavavalgustuse, tehes seejuures kõik vajalikud arvutused. Toonitati, et põhikoolis peaksid tegutsema õpilasfirmad. Selline oli tööandjate ootus meie põhikoolile. Arvati, et pärast niisuguseid muudatusi leiab enamik õpilasi põhikooli lõpuks oma tõelise huvi ja valib siis kindlasti kutsekooli.

Uued sõiduplaanid

Tänapäeval tekib pidevalt uusi erialasid ja elukutseid ehk siis raudtee keeles sihtjaamu. Noortel on vaja neid teada, et otsustada, missuguse rongi peale hüpata ja mis jaamani sõita. Samuti on noortel vaja teada, missugused sihtjaamad peagi suletakse või kuhu inimesi just juurde oodatakse. Sihtjaamade olukorda püüab välja selgitada kutsekoja OSKA programm. Kogu Eesti majandus on jagatud kahekümne neljaks OSKA valdkonnaks ja igal aastal analüüsitakse ja tehakse ettepanekuid viies-kuues neist. Praeguseks on tehtud ülevaade tööjõuvajadusest metsanduses ja puidutööstuses, metalli- ja masinatööstuses, energeetikas ja kaevandamises, keemia-, kummi-, plasti- ja ehitusmaterjalitööstuses jpt.

Esitati provotseeriv küsimus, kas nendel analüüsidel on tähtsust. Kui raudtee muutub lumetormi tõttu läbimatuks, ei pääse ühtegi sihtjaama. Ükski prognoos ei lähe ju päris täppi.

Vastuseks märgiti, et kõik riigid ikkagi püüavad tööjõuvajadust prognoosida ja sellest on neile kasu olnud. Lähemalt tutvustati, kuidas prognoositakse tööjõuvajadust Soomes, Iirimaal, Taanis, Rootsis. OSKA uuringute teise õigustusena toodi välja, et nendega arvestavad juba kõrgkoolid, kutsekoolid, kutsestandardite koostajad, kutsekoda, töötukassa, täiendusõppe korraldajad, karjäärinõustajad, majandusministeerium jt.

Olgu lisatud, et kõik „reisijad” said paar tööjõuvajaduse brošüüri koju kaasa. Need käisid põllumajanduse ja toidutööstuse ning transpordi ja mootorsõidukite remondi valdkonna kohta.

Mida teha lõbusõitjatega?

Kes lõpetab kutsekooli ära, kuid õpitud erialal tööle ei hakka, neid nimetati jaamakonverentsil jänesteks ja lõbusõitjateks. Oldi pahased, et vajalike erialade inimesi on puudu, kuid sobiva väljaõppe saanud noored siirduvad mujale. Riik andis neile tasuta hariduse, aga vastu ei saa midagi. Teiseks toodi esile, et palju õpilasi langeb kutsekoolist poole pealt välja ehk siis nende lõbusõitki jääb lühikeseks. Lõpuks paigutati lõbusõitjate kategooriasse ka üliõpilased, kes õpivad keskkonnateadust, semiootikat või mõnd muud eriala, mille järele pole Eesti tööturul mingit nõudlust. Nemad on lausa restoranvaguni lõbusõitjad.

Pärast mõningast arutelu hakkas kostma ka hääli, mis väitsid, et väikest lõbusõitu ei maksa noortele pahaks panna. Neil on otsingute periood ja lõbusõidugagi saab midagi teada. MOVE Guidesi tootejuht Kristjan Lepik ei näinud selles midagi halba, kui noored proovivad mitut ameti ja teevad lõpliku valiku näiteks kolmekümneaastaselt. Las sõidavad mitme rongiga, proovivad eri variante. Kui küsiti, kes nende piletid kinni maksab, vastas Lepik, et endale sobiva töö leides hakkavad noored ju makse maksma. Koolis õppimise kulud katavad nad paari-kolme aastaga. Kes aga asutab firma ja võtab inimesi tööle, see maksab oma õpingud tagasi mitmekordselt.

Lõbusõitjate teema kedagi väga ei loksutanud. Seevastu kutsekoolide täitumuse küsimuses oli pea kõigil häid ideid.

Kutsekoolirongid on tühjavõitu

Kõige radikaalsemaid ettepanekuid käis välja ettevõtja Jaak Nigul. Ta soovitas võtta mõni aasta järjest kutsekooli vastu hästi vähe õpilasi, et sinna tekiks tugev konkurents. Noored armastavad ennast proovile panna ja tahavad õppida koolis, kuhu on raske sisse saada. Teiseks soovitas Jaak Nigul vallandada kolmandiku praegustest avaliku teenistuse töötajatest. See oleks signaal noortele, kellel on kavas õppida avalikku haldust: ärge õppige, sest sellel alal töökohti pole. Jaak Nigul pakkus välja ka mõtte, et presidendi suvisele pidulikule vastuvõtule Kadrioru roosiaias tuleks kutsuda ka tublisid kutsekooliharidusega tööinimesi, mitte ainult kultuuriinimesi.

Korduvalt pakuti, et gümnaasiumirongil tuleb mõned vagunid tagant ära võtta, et kõik soovijad sinna ära ei mahuks ning suunduksid kutsekoolirongile. Ehk siis – kehtestame gümnaasiumisse pääsemiseks lävendi. Minister Reps on pakkunud selleks keskmise hinde 3,75.

Leiti, et kutsekooli erialasid tuleb reklaamida, kuid ei peetud õigeks, et seda teeb vagunisaatja (klassijuhataja). Arvati, et õpilastel on palju huvitavam, kui vajalikke erialasid reklaamivad ettevõtete esindajad.

Teisalt märgiti, et lävendit kehtestades tegeldakse tagajärje, mitte põhjusega. Põhjus on noorte vähene huvi kutsekooli ja tootmistöö vastu. Kuidas noorte huvi äratada? Soovitati tutvustada kutsekooli sotsiaalmeedias. Manitseti, et õpetajad (vagunisaatjad) ei peaks häälekalt uhkustama, kuidas nende klassist pääsesid kõik ülikooli ja keegi ei läinud kutsekooli. Pigem oldagu rõõmsad selle üle, et igati tublisid õpilasi astus kutsekooli.

Debatti kuulates tekkis tunne, et ettevõtjatele väga ei meeldi, kui noor inimene saab gümnaasiumihariduse või lõpetab ülikooli. Alateadlikult peeti head haridust ikkagi lõbusõiduks.

Kas rongijuht võib reisijaid valida?

Sellist küsimust kuuldes läheb mõte automaatselt vastuvõtukatsetega gümnaasiumidele. Rongijuhtideks osutusid firmad, mis vajavad uut tööjõudu. Konverentsil osalenud firmajuhid rõhutasid, et iga eesrindlik ettevõte valib endale sobivaid töötajaid, kusjuures mitte ainult Eestist, vaid kaugemaltki. Kristjan Lepik mainis, et on võtnud oma firmasse tööle IT-spetsialisti isegi Indiast. Samal ajal ei kandnud mõte, et ettevõte võiks aidata kutsekoolidel õpilasi niisama hoolikalt välja valida. Näiteks Saksamaal on paljud ettevõtted otsekui kutsekooli lahutamatud osad. Meie ettevõtja esmane mõte näib olevat soov, et lapsi ei lastaks gümnaasiumi ega ülikooli, vaid suunataks jõuga kutsekooli.

Lõpuks oli kuulda ka vastupidist mõtet: kutsekooli peaksid minema kõik õpilased alles pärast gümnaasiumi lõpetamist. Raudtee keeles tähendab see, et kutsekoolirööpad tuleks gümnaasiumiraudtee kõrvalt lihtsalt üles võtta.

Mis rööpad kokku viib?

Jüri Üdi kirjuta kunagi: selle nimi perspektiiv, mis rööpad kokku viib. Jaamakonverentsil arutati päev otsa, mis kutsekooli ja gümnaasiumi paralleelsed raudteed teineteisele lähemale viiks.

Minu kupees (töörühmas) räägiti sel teemal päris palju. Kehtna kutsehariduskeskuse direktor Eero Kalberg oli seisukohal, et kutsekool ja gümnaasium võiksid hakata teineteisele lähenema samm-sammult. Ta osutas, et ­Rapla ühisgümnaasiumi õpilased käivad tema kutsehariduskeskuses IT-kursusel ja saavad lõpuks selle kohta ametliku kutsetunnistuse, mille võivad panna oma gümnaasiumi lõputunnistuse vahele. Eero Kalberg avaldas lootust, et kui Rapla riigigümnaasium valmis saab, hakkab mingi osa tema õpilasi võtma sealt üldainete süvakursusi – selliseid, mille põhjalikku tundmist nende eriala eeldab. Üks neist on muidugi matemaatika.

Arutasime oma kupees nr 14 ka kutsekooli ja gümnaasiumi ühe katuse alla viimist, nagu on tehtud näiteks Väike-Maarjas. Sealt kasvas välja mõte, et kunagine tehnikum võiks olla hea variant kutsekooli ja gümnaasiumi ühendamiseks. Tehnikumis ei tehtud üldainetes hinnaalandust, paljud läksid sealt edasi kõrgkooli. Siis aga meenus meile, et tänased rakenduskõrgkoolid ongi ju endised tehnikumid, mis ei soovi aga mingi hinna eest tagasi tehnikumiks muutuda.

SAMAL TEEMAL:

 


KOMMENTAAR

Kas liidame kutsekooli ja gümnaasiumi?

 

Helen Põllo

Helen Põllo,
haridus- ja teadusministeeriumi ­kutsehariduse osakonna juhataja
:

Viimastel aastatel on palju olnud jutuks gümnaasiumite/üldhariduskoolide ja kutseõppeasutuste koostöö. Oleme rääkinud nii ruumide jagamisest, õpetajate koostööst kui ka koos tehtavatest õppeprogrammidest. Hiiumaal on meil lausa kahe kooli peale üks koolijuht.

Kui aga teha ühes või teises piirkonnas konkreetseid ettepanekuid, peame suutma vastata kahele küsimusele: kõigepealt „miks?” ja kui see on selge, siis „kuidas?”.

Miks-küsimuse keskmes peaks olema õpilane ja tema perekond. Kahe õppeasutuse koostööst peab tõusma kasu. Kas paraneb õppe sisu kvaliteet, avarduvad õppeainevalikud, suurenevad võimalused kasutada nüüdisaegseid õppevahendeid või paraneb arusaam sellest, mida pärast kooli lõpetamist edasi teha (nt eelkutseõppes) jms?

Kui vastus küsimusele „miks” hõlmab neid põhjendusi ja arutelusid, saame minna kuidas-küsimuse juurde ja selle variante on alati mitu – üks kindel lahendus ei pruugi sobida teisele. Lahendusi on ühistest õppekavadest kuni ühiste koolihoonete ja koolideni. Mõnikord oleme parimat lahendust otsinud aastaid. Ka kolme kaunitari puhul Tallinnas oleme selle arutelutee pikalt läbi käinud.

Ministeeriumi tasandil küsime küsimusi „miks?” ja „kuidas?” kogu koolivõrgu vaates pidevalt. Me toetame väga selliseid algatusi ja ideid institutsioonide tasandilt. Ohukoht on, kui miks-küsimus muutub kuidas-küsimuseks. Kindlasti peame arvestama ja selgitama välja takistused, mida eri regulatsioonid võivad koostöö asjus koolidele seada, ja siin on punkte, mida analüüsida. Peame rääkima rahast, mis aitaks koostööd tõhustada. Aga igal juhul oleme kindlad, et see on valdkond, kus näeme järjest enam ka koolide ning kohalike kogukondade endi uusi algatusi ja ettepanekuid. Oleme avatud nendel teemadel kaasa rääkima.

 


KÜSIMUS JA VASTUS

Kas liidame kutsekooli ja gümnaasiumi kokku?

 

Aivi Must.

Aivi Must, Lääne-Virumaa maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakonna juhataja:

Väike-Maarjas on kutsekool ja gümnaasium ühe katuse all ja see on seal selgelt kutsehariduse mainet tõstnud. Nende probleem on, et õpilaste arv kahaneb. Kaks kooli pandi kokku, et lapsed ei läheks linna õppima. Aga tänaseks on selgunud, et riik ei jaksa Väike-Maarja õppekeskuse õppekava üleval pidada. Riik eelistab suuri kutsehariduskeskusi maakonnakeskustes.

Väike-Maarjas liideti kaks kooli kutsehariduse maine tõstmiseks. Kutsekooli maine tuleb aga ka kutsekooli seest. Kui lapsed kutsekoolis korralikult õpivad ja kooli pooleli ei jäta, on kutsekool vähemalt nende vanemate silmis väga hea kool. Probleeme ju on: maalapsed tulevad linna õppima ja linnas on nende jaoks ahvatlusi, mis võivad õppimist segada. Kuni selleni välja, et mõnda last tuleb lihtsalt hommikul õigel ajal üles äratada, et ta kooli hiljaks ei jääks. Selline kutsekoolilaps peab ka abi saama. Selles saab kutsekool kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajatega koostööd teha.

Arvan, et kutsekooli mainet parandaks idee pikendada koolikohustust 18. eluaastani, gümnaasiumi või kutsekooli lõpetamiseni. Nii muutuks kutsekooli pooleli jätmine palju küsitavamaks. See aga tähendab taas tihedat koostööd kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajatega, et laps saaks õppimise ajal vajalikku tuge. Taanis lubatakse noor enne 18. eluaastat tööle, kuid koostöös töökohaga peab ta seal ikkagi ka õppima, kuni eriala on omandatud.

 

Riho Raave.

Riho Raave, Tartu linnavalitsuse haridusosakonna juhataja:

Tartus on kutsekooli ja gümnaasiumi lähenemise väga hea näide Elleri muusikakool ja Poska gümnaasium. Neil on ühine õppekava. Poska kool vastutab üldainete eest ning muusika osa – laul, solfedžo, pillimäng jms – jääb Elleri koolile. Poskas arvestatakse Elleris õpitut kui valikkursuste läbimist.

Poska kooli esimeses rühmas, mis hakkas Elleri koolis muusikat õppima, on kümmekond õpilast. Nad on mõlema kooli nimekirjas. Ellerisse said nad sisse tänu edukalt läbitud vastuvõtukatsetele ning Poskassegi astusid katsetega. Enamik neist soovib tegelda muusikaga süvitsi ka edaspidi. Samas tahavad nad õppida üldharidusaineid suuremas mahus, kui suudab pakkuda Elleri õppekava. Lõpuks saavad need õpilased nii Poska kui ka Elleri kooli lõputunnistuse.

Sellistesse koostöövormidesse suhtun ma väga hästi, sest need hajutavad piiri kutsekooli ja gümnaasiumi vahel. Kahjuks on aga kutsekooli- ja gümnaasiumivõrku arendatud eraldi ja nüüd on neid raske ühendada. Kus see on aga võimalik, seal võiks kahe kooli liitmist kas või katsetada. Samas vägivaldset liitmist ma õigeks ei pea. Arvan ka, et kui ettevõtted tõstavad oma töötajate palka, hakkab varsti ka kutsekooli maine paranema. Näiteks IT-firmades on palgad kõrged ja kutsekoolis konkurents IT-erialadele suur. Seevastu erialadele, kus palka makstakse vähe, on see väike või puudub hoopis. Näiteks õmblejad on üldse ära kadumas.

 

Andres Pajula.

Andres Pajula, Tallinna haridusameti juhataja:

Tallinnas on asutamisel kaunite kunstide kool, kus hakkavad ühe katuse alla tegutsema kutsekoolid ja gümnaasium. Olen nõus mõttega, et kui üks asi kõlbab kõigeks, ei kõlba ta millekski. Kindlasti võib seda mudelit proovida kuskil, kus on puudu nii õpilastest, õpetajatest kui ka rahast ning on vaja saavutada mingeid tulemusi piiratud ressursside tingimuses, aga siis oleks aus ka öelda, miks see tegelikult plaanis on. Kutsekooli ja gümnaasiumi ühendamise idee tuletab mulle meelde aegu, kus mõnestki kutsekoolist tehti rakenduskõrgkoolid.

See teema oli korraks üleval juba 2000. aastate alguses, kui püüti gümnaasiumide ja kutsekoolide direktoreid kokku viia, aga sellest ei sündinud midagi. Nüüdsel ajal pole seda arutatud, sest see devalveeriks gümnaasiumiharidust ega annaks midagi juurde ka kutseharidusele. Nii mõnedki koolid teevad kutsekoolidega koostööd ruume ristkasutades ja põhikooliosas ka valikkursusi võttes. Näiteks Lasnamäe põhikool pakub oma õpilastele eelkutseõpet. Seda suunda saab jätkata ka edaspidi.

Minu meelest võiks kõigile, kes soovivad ja on selleks võimelised, anda võimalus omandada keskharidus. Pärast seda saaksid nad minna kõrg- või kutsekooli, kus omandatakse esimene, teine või kolmas kutseoskus. Me peame tulevikku silmas pidades kasvatama haritud põlvkonna, kes on võimeline elu jooksul omandama üheksa ametit nagu Hunt Kriimsilm, et ise toime tulla ja aidata kaasa riigi arengule. Eesti riigi konkurentsivõime tagab tulevikus inimeste võime kiirelt ja efektiivselt ümber õppida, aga selle eeldus on tugev vundament, mille loob hea kasvatus ja tugev baas ehk laiad teadmised ja oskused, mida annab gümnaasiumiharidus.

 

Kalle Toom.

Kalle Toom, Räpina aianduskooli direktor:

Räpina gümnaasiumi ja aianduskooli liitumisest on räägitud juba ammu. Paar aastat tagasi istusimegi gümnaasiumi inimestega koos ja arutasime seda küsimust, kuid hiljem pole see enam päevakorras olnud. Läheneme teineteisele aga siiski. Näiteks sulges gümnaasium oma autokooli ja nende õpilased õpivad nüüd autosõitu meie juures. Meie ettevõtlusõpetaja õpetab ka gümnaasiumis. Meil on olnud viimasel ajal paar edukat õpilasfirmat ja gümnaasium on huvitatud nende kogemusest jne.

Ma ei arva, et kutseõpe peaks algama alles pärast gümnaasiumi lõpetamist. Praegune süsteem on parem. Euroopa jõukates riikides on kutseharidus üldjuhul populaarne ja kutsehariduse teele asutakse seal juba põhikooli kolmandas astmes. Nii hakkab noore käeline tegevus varakult arenema ja õpilane on ka kauem kutsehariduses, mis annab talle rohkem kogemusi ja paremaid oskusi. Tänu sellele on tal kõrgkoolis eriala lihtne edasi õppida.

Küsimus on ju kutsekooli maine tõstmises. Selles pooldan minister Mailis Repsi ideed kehtestada gümnaasiumisse pürgijatele lävend. Kui seda rakendataks, siis paraneks ka põhikoolist kutsekooli tulijate keskmine hinne ja kutsekoolilõpetajate tase oleks praegusest kõrgem.

Ma ei pea õigeks üsna levinud seisukohta, et just gümnaasium annab hea kasvatuse ja tugeva baasi. Pigem näen asja vastupidi: põhikoolis (ka gümnaasiumis) edukuse hammasrataste vahele jäänud noored kasvavad tublideks inimesteks just kutsekoolis.

Meil on aeg kutseharidust jõulisemalt reklaamida. Räpina aianduskooli kaks poissi on saanud WorldSkillsil pronksmedali, nad on jõudnud maailma absoluutsesse tippu. Nad võiksid olla niisama tuntud kui meie rallisõitjad. Noormehed on alles 22-aastased ja üks neist töötab osaliselt juba kutseõpetajana. Sellistest kutseõppe tippudest on vaja rohkem rääkida.

 

Ivo Eesmaa.

Ivo Eesmaa, Hiiumaa gümnaasiumi ja Hiiumaa ­ametikooli direktor:

Kutsekooli ja gümnaasiumi võiks liita küll, sest see lõpetaks kutsekooli alamaks pidamise. Praegu on kutsekool ju kaotajate kool. Kõik põhikoolilõpetajad usuvad, et peavad kindlasti gümnaasiumisse pääsema. Kes ei pääse, on õnnetu, et on sunnitud kutsekooli astuma. Gümnaasiumilõpetajad tahavad kindlasti kõrgkooli saada. Kes ei saa, on samuti õnnetu, et peab kutsekooli minema. Põhjuseks on täiskasvanute hirm, et nende laps ei pääse ülikooli.

Kui kutsekool ja gümnaasium oleksid koos, siis suhtumine kutsekooli paraneks. Ühe katuse all saavad need kaks kooli olla muidugi tinglikult, sest praegu selliseid ühiseid koolimaju pole.

Loomulikult ei lahenda kutsekooli ja gümnaasiumi liitmine hoobilt kõiki probleeme. Näiteks Hiiumaa gümnaasiumi õpilastel on lihtne võtta valikkursusi Hiiumaa ametikoolis, kuid elavat huvi nad ei ilmuta, sest aiandus ja restaureerimine tõmbab väheseid. Seega on vaja gümnaasiumile paariliseks selliste erialadega kutsekooli, mis gümnasiste huvitavad.

Teine hea lahendus kutsekoolile oleks see, et kõik õpilased lõpetavad kõigepealt gümnaasiumi ja pärast seda hakkavad kõik kutset õppima. Aga gümnaasium peab ennast siis muutma. Praegu kehtestab gümnaasium tingimused ja kes tingimustele ei vasta, need gümnaasiumisse ei saa. Gümnaasium peaks aga kõik põhikoolilõpetajad vastu võtma ja õpetama neid sellistena, nagu nad on. Kuna nad lõpetavad gümnaasiumi eri tasemega, otsustavad nad ise, mis tasemel nad pärast gümnaasiumi lõpetamist kutset omandama hakkavad.


5 kommentaari teemale “Kutsekool ja gümnaasium kui kaks paralleelset raudteed”

  1. laine ütleb:

    Selline kool oleks loogiline, liiguks sujuvamalt. Paar aastat oleks ühtsemas osas põhiainetega keskhariduse saamiseks ja seejärel juba tõsisem valik kutse või kõrghariduse suunas. Omavalitsused on nüüd suuremad ja saavad ka ise planeerida vastavalt huvidele ja võimalustele. Kutsekoolide ja gümnaasiumite vahele jääb ka vähem õpetajaid kulgema koormuse tagamiseks. Kõrgkoolis rakendati seda 3+2 süsteemi.

  2. Tiit ütleb:

    Kas tõesti peab Eestis minema järjekordseks „jalgrattaleiutamiseks“?

    Siingi on juba olnud kutsekeskkoolid, mida N. Liidus hakati 1984. aastast tegema. EE-st võib lugeda, et neis olid osakonnad nii põhikooli kui ka keskkooli lõpetanuile, kus esimesed said 3 aasta jooksul koos erialaga täieliku keskhariduse, teised 1-2 aasta jooksul keerukama erialase ettevalmistuse. Kutsekeskkoolide loomist katsetati 1967-68. Linna- ja maakutsekoolid muudeti kutsekeskkoolideks 1984-85. Eestis oli 1988. aastal 48 kutsekeskkooli (19 428 õppijat) ja neis õpetati 121 eriala.

    KUIDAS KÜLL ON SUUDETUD SEE KÕIK ÄRA UNUSTADA!?

  3. inseneR ütleb:

    Siis oli ENSV-s tööstuse osakaal suurem, kui tänapäeval ning õpe, nii keskastmes kui ka kõrgkoolis oligi suunatud tehases vaja olevate ametite õpetamiseks.

    Kuidas harida on väiksem probleem, kui see, mida õpetada. Võib väga hästi harides õpetada õpilasele asju, mis antud tööstusliku arengu tasemega riigis pole aktuaalsed.
    Kui TPI õpetas üleliiduliste õppekavade alusel tudengeid peamiselt insenerideks tootmisele, siis TTÜ õpetab tudengeid peamiselt teadlasteks(bak, mag, dok), välja arvatud ehitusteaduskonnas, sest teadlase ehitatud maja võib eluohtlikuks osutuda. Haritakse tudengeid põhieesmärgiga neist teaduste doktor saada. Need, kes peale bak ja mag astet välja praagitakse, saab endale tööstus sellisena, s.t. teadlseks koolitatuna, kuigi tööstus vajaks insenerikoolitusega tööjõudu. Kui TPI insenerikoolitusel sai tööstus 5 aastat koolitatud insenere ja ka teaduste kandidaate ja doktoreid kõrvalproduktina nende harvade hulgast, kellele oli loomupärane akadeemiline tegevus ja neid oligi promilli kandis, nagu on ka teadlaste osakaal ühiskonnas, siis TTÜ teadlaskoolitusega bak, mag, dok väljundist saab tööstus teadlaskarjäärist väljapraagitud teadlasi.

  4. D1 ütleb:

    Need kaks paralleelset teed kohtuvad lõpmatuses aga siis on hilja! Poolt ja vastu argumente on vaja kaaluda aga mitte lõputult arutama jääda. Mõlemate koolitüüpide ühendamine annab sünenergia – see on selge. Seda näitab kasvõi Soome kogemus. Absoluutselt halvustamata väidan, et karjääriredel on Eestis pehmete erialade poole kaldu. Ka suhtumises. Ärijuhtimine jms on küll vajalikud aga nad ei tooda lisaväärtust kui puudub tootev tööline. E-bay ja Amazon ei saa ju olla lõputu vahendamise võimalus. Tootva töölise elukutse pole pop: ei saa valida paindlikku tööaega, pole aega kohvipausideks, töö on ebamugavates tingimustes … . Hullem on see, et noored tehnoloogiaõpetuses ja käsitöös-kodunduses ENAMUSES koolides ei saa eduelamust mis võtab neil huvi selles valdkonnas edasi hiljem minna. Miks? Nimetatud õppekabinettide sisustus, varustatus materjalidega ja vastavat kvalifikatsiooni omavate õpetajate olemasolu on VÕRRATULT parem kutsekoolides. Samas on üldhariduskoolis ka nende õppeainete renomee, tähtsus ja märkamine teisejärguline. Niisiis koolid kokku! Kohe protest: õppetase kahaneb, kutsekas ju puha pätid. Ei vähene see tase kuhugi. Ega siis need kel professoriks saamise annet ei hakka vähem õppima ega nende õpetajad haihtu. Need kelle pea nii hästi ei jaga saaksid oma võimaluse heades tingimustes oma kätt proovida ( loomulikult ka professori kandidaadid). 100% lahendust pole olemas aga igal juhul on ühendatud variant elujõulisem. Nn “päti”probleem on kahjuks olemas. Selle tsunfti moodustavad need kes ainult aega viitma tulevad. Ja vastu võetakse kontrollarvude põhjusel. Samas on nad ju ka noored kes enda ja kogu maailmaga pahuksis on – aga see on juba teine teema ja teatud osa saab neist aidata.

  5. laine ütleb:

    Ei kohtu need paralleelsed rööpad lõpmatuses vaid harujaamades ja pöörangutega. Selline artikli raudtee viiks vaid nagu RB ei tea kuhu. Aga hea, et teema muutus arvamuste abil viljakamaks. Lisada võib vee I EW koolivõrgu kogemused, mis oli igati mõistlik lahendus ja praegugi jätkavad need vanad tehnikumid-kutsekoolid edukalt. Kahe koolivõrgu ühendamise näide Jõhvi tolleaegsest gümnaasiumist, kus oli hargnemine gümnaasiumi osas majandus-matemaatilise ja vist oli teiseks humanitaarne. Aga peale selle oli koolis ka mittetäieliku keskhariduse osas kodumajanduslik haru, peale külakoolide 6. klassi lõpetanud õpilastele. See haru oli üpris hea ettevalmistusega laialdases tegevuses nagu lapsehoid, kodumajandus, tööjõud kohvikute, baaride, kasiinode jms teeninduse kokad, baaripidajad. Tean, sest ema oli just sellise haridusega ja tema oskas kõike, planeerivat arvestust ja teenindust, pidulaudade katmisest rääkimata. Praeguses kutsekoolis tundub see valdkond olema liiga ühekülgne. Sellise kooli tunnistustelt saab hea pildi.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!