„Potilill” pole mingi keeleline kurioosum, vaid lihtne argine liitnimisõna, mis tähistab potis kasvavat toataime ja mille üks osa tuleb meile alamsaksa sõnast pot, teist peavad etümoloogid aga häälikuliselt ajendatud omatüveks.

Kuid sõnal on ka ülekantud tähendus – ülitundlik, hellitatud, kergesti haavuv inimene. Eesti fraseologismide elektroonilisest alussõnastikust leiame lause: „Meie Mari kasvas kui potilill, seneperast saigi tämest piripill.” Säärases ülekantud tähenduses „potilille” muidugi väga ei pruugita. Seeasemel oleme hiljuti inglise keelest tõlkelaenuna üle võtnud „lumehelbekese” (snowflake).

Inglise keeles on sel sõnal metafoorina pikem ajalugu kui meil. 19. sajandil osutati sellega Ameerikas neile, kes olid orjuse kaotamise vastu. Too, värvuse alusel tehtud ülekanne ei olnud küll väga levinud. Hilisemad, populaarsemad kasutused ei põhine enam värvianaloogial, vaid struktuuril, viidates esiteks iga lumehelbe kordumatule mustrile – lumehelbeke kui keegi, kes peab ennast alusetult väga eriliseks, unikaalseks – ja teiseks, just viimasel paaril aastal, lumehelveste haprusele – lumehelbeke kui ülitundlik, solvumisaldis inimene.

Kitsamas mõttes, lumehelbekeste põlvkonnast rääkides peetakse silmas varasemate põlvkondadega võrreldes solvujamaid 2010. aastate noori täiskasvanuid. Laiemas mõttes on „lumehelbeke” nii inglise kui ka eesti keeles nüüdseks juba universaalne pejoratiiv, mis sobib iga kergelt haavuva helliku (või lihtsalt erineva arvamusega inimese!) kõnetlemiseks, põlvkondlikust kuuluvusest sõltumata.

„Lumehelbekese” populaarsust tolles viimases tähenduses võiks võrrelda veereva lumepalli, ei, lausa laviiniga. Nojah, solvujaid (ja solvujate peale solvujaid) on kõvasti, ja kuidagi peab ju pöörduma. Aga just dialoogi rikastamise huvides ongi ehk paslik meenutada, et eesti keeles on peale tõlkelaenulise „lumehelbekese” veel teinegi asjakohane sõna, „potilill”. Mõelge kas või sellele, kui toredasti kõlaks väljend „potilillede põlvkond” …