Ood e-masendusele
Stopp, sõbrad! Kuuenda klassi õpilane ei pea oskama kasutada Equation Editori, Math Type’i ja nende analooge, lihtsalt pole vajadust. Õpetada see selgeks vaid tasemetööd silmas pidades … jätke järele! Fotod: Raivo Juurak
Allar Veelmaa: „Kes vastutab personaalselt selle eest, et praktiliselt kõik koolimatemaatika ühenduse, Eesti matemaatika seltsi ja arvutiekspertide (nt Rein Prank) soovitused on jäetud tähelepanuta?”
Midagi masendavamat, kui olid seda 16.02 Õpetajate Lehes ilmunud „Matemaatika e-tasemetöö koostajate pilgu läbi”, pole ma ammu lugenud. Tuleb välja, et endiselt püütakse elu sisse puhuda autoromule, mis on läbi roostetanud ja mille mootorgi aastaid tagasi kokku jooksnud. Aga rattad on ju all ja kui romuke jälle üle võõbata, siis ilmuvad võsast entusiastlikud tegelased kes on nõus seda ka tagant lükkama, et saaks üheskoos rõõmsalt kilgata: ta ju liigub!
Eksitus töö nimetusega
See, mida püütakse juba aastaid esitleda kui tasemetööd, tegelikult pole seda. Tegemist on olnud kõige tavalisema kontrolltööga ja nii tulekski seda nimetada. Ka hinne tuleb panna, sest kontrolltöid teatavasti hinnatakse. Kuna saadakse teada tulemus nii punktides kui ka protsentides, siis midagi keerulist siin ei ole. Kui õpilane teab, et tema sooritust hinnatakse, siis ta tööd kirjutades ka pingutab. Hindamisvaba aastalõputöö on mõttetu, sest juba teadmine, et tööst midagi ei sõltu, vabastab sunnist end kokku võtta. Nii nagu riigieksam loetakse sooritatuks ühe punktiga, võib nn tasemetöö eest saada mitte ühtegi punkti ja midagi ei juhtu. Vähemalt õpilase jaoks mitte.
Kahjuks on e-kontrolltööga see halb lugu, et olulised teemad (nt kolmnurga võrdsuse tunnused jms) pole e-vormis kontrollitavad. Vähemalt praegused töö koostajad seda teha ei oska. Oskamisega on üldse halvasti. Näiteks Juku Labi töörühma koostatud ülesannete kohta kirjutasid mõned õpetajad, et tundmatut ei tohi suure tähega tähistada ja taandumatu murru mõistet ei pea 6. klassi õpilane teadma. Kommentaarid on liigsed.
Tasemetöö peab näitama taset
Kui tahetakse teha tasemetöö selle mõiste õiges tähenduses, peab pärast töö sooritamist selguma tõsiasi – tase on või seda pole. See, kuidas õpilane ülesannet lahendades tulemuse kätte saab, pole üldse oluline. Arvutada võib peast, kirjalikult või siis kalkulaatori abil. Kui välistame viimase, siis paljud 6. klassi õpilased suudavad lihtsamad arvutusülesanded peast lahendada ja on ka neid, kes ei saa arvutamisega ühelgi viisil hakkama.
Miks peab õpilane tasemetöös arvustuskäigu kirja panema? Kas et saaks kontrollida lahenduse loogilisust? Seda teeme me kontrolltöös, tasemetöö puhul on see täiesti tarbetu. Kas siis loogilisust püütakse ka kuidagi hinnata? Vastus on õige, aga lahendus ebaloogiline. Kas ei tundu imelik?
Eelmisel suvel võitis SA Innove matemaatika e-tasemetööde riigihanke OÜ Juku Lab, kelle kokkupandud töörühma kuulus neli matemaatikaõpetajat, kes kõik töötavad iga päev haridussüsteemis tegevõpetajatena. Töörühm pidi välja töötama hindamismudeli, mille alusel oleks võimalik koostada 1. ja 2. kooliastme tasemetööde ülesandeid, hinnata õpilaste taset ja anda tagasisidet kooli, klassi ja õpilase tasandil.
Lähtusime sellest, et mõõdame taset, st kas õpilane suudab lahendada eri tasemel ülesandeid või mitte, ega ürita anda punkte oletuslikult õpilase mõtlemist subjektiivselt hinnates. Koostöö katkes enne, kui oli õieti alatagi jõudnud. SA Innove matemaatika üksuse ametnikud soovisid näha, kuidas me mõõdame „matemaatilist mõtlemist”, ja lõpptulemuse õigsus polnud nende meelest piisav, et otsustada taseme üle. Aga sellest kõigest võite juba varsti lugeda ühest teisest loost.
Mustlasteadus on au sees
Eespool viidatud artiklis tuuakse välja, et selle aasta tasemetöös „on integreeritud EIS-i süsteemi matemaatika redaktor, mis muudab süsteemi lihtsamaks”. Stopp, sõbrad! Kuuenda klassi õpilane ei pea oskama kasutada Equation Editori, Math Type’i ja nende analooge, lihtsalt pole vajadust. Õpetada see selgeks vaid tasemetööd silmas pidades … jätke järele! Iga asi omal ajal ja lausvale on see, et süsteem muutub tänu sellele lihtsamaks. Ei muutu. Valemiredaktor on tekstiredaktori (nt MS Word) üks osa ja see ei teosta mitte mingisugust loogilist kontrolli. Ma olen korduvalt ka Innoves kõnelnud, et süsteem peab sisestatud harilikus murrus ära tundma reaalarvu. Kui õpilane sisestas 0,5 asemel 2/4, peab süsteem aru saama, et vastus on õige. Samamoodi peab süsteem aru saama, et 1/100 ja 0,01 tähendavad sama arvu ja 2/3 on sajandiku täpsusega 0,67. Seda praegune süsteem ei suuda.
Väidetakse, et infosüsteem tunneb „tänavu rohkem õpilaste tüüpilisi vastuseid ja tehete omavahelisi seoseid ära”. Selle asemel et arendada süsteemi nii, et see on võimeline võrdlema eri viisil sisestatud arve (see on testsüsteemi puhul triviaalne nõue) tegeletakse ennustamise elik mustlasteadusega ja püütakse ära arvata õpilaste võimalikud vastused. See ei ole enam tõsine tegevus. Millal jõutakse arusaamisele, et e-testsüsteem ei vaja tulemuse väljastamisel inimese sekkumist ja programm peab olema võimeline kindlaks tegema, kas vastus on tõene või väär? Kuna EIS on matemaatikaõpetuse seisukohalt kõlbmatu, siis tulebki vahetehted ja vastused käsitsi üle kontrollida. Aga see pole ju e-test. Siin on omad nipid, kuidas selliseid karisid vältida, kuid las igas suurusjärgus spetsialistid mõtlevad need ise välja.
Kes vastutab?
Pabertasemetöö puhul tegid selle töö kõik 6. klassi õpilased. Kas tasemetööga samal päeval või päev hiljem, polegi vahet. Nüüd teevad selle töö igast klassist mõned õpilased … ja tulemused kantakse mehaaniliselt üle kogu klassile ning kogu koolile (kokkuvõtvas tabelis on sellised read olemas, lisaks riigi keskmine). Kui valimisse satuvad mitte just kõige vastutustundlikumad õpilased, kes sisestavad vastuseks suvalisi arve, siis võib arvata, mida kooli juhtkond tasemetöö tulemustest arvab.
E-hullusärk on vajalik mõnele ametnikule, et saaks raporteerida järjekordsest e-kangelasteost. Mina ei tunne ühtegi matemaatikaõpetajat, kes praegusel kujul tehtava e-tasemetöö heaks kiidaks. Juba see tekitab süsteemi kasutamises vastuseisu, et harjutusülesandeid ei ole, kuigi neid on kogu aeg lubatud ja mingid töörühmad on üritanud neid ka koostada. Ligipääs süsteemi on tõkestatud paroolidega ja kui õnnestubki sisse logida, on õige koha ülesleidmine paras nuputamisülesanne. Seega on süsteem projekteeritud vastu igasugust kasutajaloogikat.
Nüüd ka küsimused haridus- ja teadusministeeriumile. Oodatud on sisulised vastused, poliitkorrektset ametnike retoorikat on lugeda saanud masendavalt palju.
1. Miks üritatakse teha e-tasemetöid matemaatikas elektrooniliselt, kui süsteem on selleks kõlbmatu?
2. Kes vastutab personaalselt selle eest, et raisatakse raha ja aega aegunud süsteemi arendusele, selle asemel et luua uus, matemaatikaõpetajate tööd toetav nüüdisaegne keskkond?
3. Kes vastutab personaalselt selle eest, et praktiliselt kõik koolimatemaatika ühenduse, Eesti matemaatika seltsi ja arvutiekspertide (nt Rein Prank) soovitused on jäetud tähelepanuta?
4. Millistele teoreetilistele alustele ja praktikatele tuginedes on kujundatud e-tasemetööde kontseptsioon? Mille poolest erineb tasemetöö kontrolltööst?
5. Miks teevad SA Innove ametnikud matemaatikaõpetajate ja õpilastega neid frustreerivaid inimkatseid?
Kuni puudub personaalne vastutus, ei saagi asjad paremaks minna. Matemaatika ainekava on niigi õhukeseks hööveldatud ja kui e-testimise juurutamisega rakendub ka variõppekava (jätame kõik käelised tegevused ära, tekstülesandeid lahendame algklasside tasemel küsimus-vastuse meetodil jms), siis oleme ikka erakordse tembuga hakkama saanud.
KOLLEEGID!
Läinud aastal lahkunud akadeemik Ants Kõverjalg rõhutas, et tunnis on kõige tähtsam, millisel TASEMEL on õpilaste VAIMNE TEGEVUS… 1990-ndate lõpus kordas Olev Must TÜ-st Juhan Torgi arukuse testi 1930-ndatest, kus selgus, et matemaatiliste võimete alatestis (mõtlemine!) ületasid toonased Eesti külalapsed tänaseid “arukaid” õpilasi oluliselt… Muidugi – kui toona oleks lapsed pandud alatesti arvutiga tegema (kus tähtis ka algoritmiline “mõtlemine”), siis oleksid nad läbi kukkunud…
Kooli püha ülesanne on just MÕTLEMISE ARENDAMINE (vt ka HOMO SAPIENS ON SUREMAS…), mitte algoritmide äraõppimine (selle taset ongi arvutiga lihtne nö kontrollida). Samas – algoritmilisel mõtlemisel (skeemidel) on elus tähtis koht, näiteks piloodi argitöös, kuid sellekski on vaja ikkagi MÕTLEVAT INIMEST (!).
Kolleeg Allar Veelmaa (keda ma lähemalt üldse ei tunne) tõstatab TAAS fundamentaalseid (ebamugavaid) küsimusi Eesti koolis, millest meie ametnikkond hiilib mööda püüdega tehnoloogiliselt trikitada…
P.S. Rahulikku vaikset nädalat kõigile!
P.P.S.
Kõrval on Õpet. Lehe KÜSITLUS – kas abiõpetaja peaks olema PEDAGOOGILISE haridusega? Püha lihtsameelsus – kolmandik (!) vastajatest leiab, et see pole vajalik… Kuhu me oleme küll Eesti koolis jõudnud?