Küberkiusamine: müüdid ja tegelikkus
Kuna kõige olulisem on ikkagi see, kuidas võimalik kiusatav end tunneb – kas tema jaoks on tegu kiusamisega? –, siis tuleb julgustada lapsi rääkima oma muredest ja probleemidest. Foto: Raivo Juurak
Küberkiusamise kohta levib palju valeinfot, seda nii telesaadete kui isegi õppematerjalide kaudu.
Seisan bussipeatuses ja ootan bussi. Samas on kaks umbes kümneaastast tüdrukut ja üks poiss. Üks tüdrukutest räägib poisiga. Teine sikutab rääkijat ranitsa sangast, mille peale tüdruk lausa kõikuma lööb. Ta pöörab ümber ja lööb laksuga segaja käe pihta ning pöördub taas poisiga rääkima. Ranitsast sikutamine kordub ja jälle lööb ranitsaga tüdruk oma kaaslast. Sikutamine-löömine kordub mitu korda. Mõnikord on sikutamine tugevam, nii et ranitsaga tüdruk peaaegu kukub, mõnikord nõrgem. Mõni käelöök on nii heleda plaksuga, et kõik vaatama pöörduvad. Jah, bussipeatuses on palju täiskasvanuid, kuid keegi ei sekku. Ei sekku ega peagi sekkuma, sest on aru saada, et see pole kiusamine. Mõlemad tüdrukud naeravad teise tegevuse peale. Tavasituatsioonis saab hästi aru, millal on tegemist kiusamisega ja millal mitte. Isegi kui tegevus on korduv ja näiliselt pahatahtlik.
Norra psühholoog Dan Olweus on pannud aluse kiusamise uurimisele. Foto: wikipedia
Mis on küberkiusamine?
Norra psühholoog Dan Olweus, kes on pannud aluse kiusamise uurimisele, on defineerinud, et kiusamise korral peavad olema täidetud kõik kolm kriteeriumi: 1) tegevus peab olema tahtlik, 2) korduv ning 3) sisaldama tasakaalutust võimusuhtes. Viimane neist tähendab, et kiusaja on ohvrist millegi poolest üle – ta kas on tugevam, kõrgemal positsioonil, omab enam toetajaid või kompromiteerivat materjali vms, mis tekitab ohvril tunde, et ta ei suuda end kaitsta või kiusajale vastu hakata. Ülal kirjeldatud bussipeatuse situatsioonis toimus kõik nalja ja naeruga, seega tasakaalutust võimusuhtes ei esinenud ning tegemist polnud kiusamisega.
Tasakaalutus. Küberkiusamise puhul pole tasakaalutust võimusuhtes kuigi lihtne tuvastada. Teised ju ei näe, kuidas näiline ohver end tunneb. Kas ta naerab teise näiliselt solvava kirjutise peale? Kas see kiri on nende omavaheline „salakeel“? Lööb käega ja kustutab ning unustab? Või tunneb end abitu ja häirituna? Just tasakaalutus võimusuhtes on kriteerium, milles küberkiusamist uurivad teadlased on ühel nõul: see määrab, kas tegemist on küberkiusamisega või mitte. See on ka kriteerium, mis Eesti 6. ja 8. klassi õpilaste hulgas korraldatud uurimuse põhjal määratleb hästi küberkiusamist. Seega peab teadma, kuidas ohver end tunneb. Kas me aga alati teame?
Korduvus. Juba kümme aastat tagasi loobuti küberkiusamise defineerimisel korduvuse kriteeriumist. Enamasti on hakatud selle asemel kasutama terminit „korduva kahju tekitamine“, mis on küberkiusamise puhul adekvaatsem. Nimelt võib virtuaalmaailmas üks intsident tuua ohvrile korduvat või isegi pidevat kahju. Näiteks kui keegi laadib interneti sotsiaalvõrgustikku üles kellestki alandava video või pildi. Seda hakatakse kommenteerima ja jagama. Kuigi see video või pilt laaditi üles vaid üks kord ja iga uus kiusaja kommenteerib või jagab seda samuti vaid üks kord, saab ohver palju kordi haiget. Küberkiusamine võib olla ka privaatne (sõnumid, e-kirjad jms) ning sel juhul tähendab korduv kahju korduvate privaatsete sõnumite, e-kirjade jms saatmist.
Tahtlikkus. Küberkiusamise uurimisega tegelevad haridusteadlased on seadnud kahtluse alla ka tahtlikkuse kriteeriumi. Vahetus suhtluses näeme teise osapoole kehakeelt, kuuleme, mis hääletooniga midagi öeldakse, ja sellega on lihtsam määrata, mis on sõnade taga ja kas näiliselt halb sõnum on mõeldud halvana. Virtuaalmaailmas, kus mitteverbaalsed vihjed sageli puuduvad, on tahtlikkust määrata üsna keeruline. Kuidas saada aru, kas kirjalik sõnum on sõbralik nöökamine, nali või hoopis tahtlik solvamine? Ei aita ka emotikonide kasutamine, sest lisatud naerunägu võib tähendada ka solvavat teise üle naermist.
Virtuaalmaailmas leidub palju mittetahtlikku küberkiusamist. Näiteks endast pilte ja videoid jagades mõeldakse harva sellele, kuidas näevad sellel pildil välja kaaslased ja kas see neid halba valgusesse ei pane. Kui selline pilt või video veel levima hakkab, siis võib sellel olev hea sõber sattuda küberkiusamise ohvriks. Inimene satub teadmatusest kiusaja rolli. Sageli pannakse internetti videoid kellegi äpardustest ja õnnetustest. Uurijad väidavad, et kõige levinum küberkiusamise vorm ongi ohvrist info levitamine võõraste naerma ajamiseks. Vahetu suhtluse puudumisel ei nähta teise reaktsioone ning ei pruugitagi aru saada, kas võimusuhetes on tasakaalutust. Virtuaalmaailma suhtluses ju on keeruline tajuda teiste emotsioone, tundmusi, tundeid ja vajadusi. Asjaolu, et ei nähta ohvri vahetuid reaktsioone, raskendab aga kiusajal edasise käitumise planeerimist, ja seda nii heas kui ka halvas mõttes.
Anonüümsus ja avalikkus
Küberkiusamise puhul lisatakse sageli kaks kriteeriumi: anonüümsus ja avalikkus. Need ei ole sellised kriteeriumid, mille puudumise korral võiks öelda, et küberkiusamist ei toimunud. Pigem muudavad anonüümsus ja avalikkus kiusamise ohvri jaoks veel raskemini talutavaks. Kuigi ka tavakiusamine saab olla anonüümne (näiteks keegi sodib kooli teadetetahvlil kaasõppija pilti, aga ei teata, kes) ja avalik (solvata võib kaasõppijat kasvõi terve kooli ees), siis virtuaalmaailm muudab anonüümse ja avaliku kiusamise veelgi lihtsamaks. Võib ju igaüks teha endale varikonto, jagada avalikult YouTube’is või mõnes teises keskkonnas solvavaid videoid, mis levivad märksa enam kui vaid ühe kogukonna piires. Anonüümne kiusaja tekitab ohvris ebakindlust ja hirmu, sest ohver ei tea, kas kiusaja on keegi lähikonnast, ega sedagi, kui palju kiusajaid on. Avalikul kiusamisel on aga potentsiaal teha inimesele palju kahju ka tulevikus, sest informatsioon võib levida väga kiiresti ning olla kättesaadav ka aastate pärast.
Enesekahjustamine
Kuna virtuaalmaailmas on nii lihtne saavutada anonüümsust, siis on hakanud viimastel aastatel noorte seas levima ka digitaalne enesekahjustamine. Selle nähtuse puhul postitavad lapsed ja noored anonüümselt või varikontode alt enda kohta solvavaid, alandavaid kommentaare, laadivad üles end halvas valguses näitavaid pilte ja videoid. Miks seda tehakse? Mõned teevad seda tähelepanu pälvimiseks, sest kiusamisohvritele tuntakse kaasa, neid lohutatakse, neid püütakse toetada ja kaasata teistesse tegevustesse. Mõned tunnevad, et nendest keegi ei hooli, et neil pole kellelegi oma muresid rääkida, ning loodavad sellise tegevuse abil abi saada. Mõne jaoks on see aga nagu enesekaitse. Kartes sattuda virtuaalmaailmas teiste mõnituste ohvriks, postitatakse enda kohta ise solvavaid sõnumeid. Nii loodetakse, et teistelt solvavaid sõnumeid ei lisandu või lisandub vähem.
Küberkiusamine ja tavakiusamine
Need on ühe nähtuse kaks poolt. Viimasel ajal jookseb teleris sageli reklaam, kus noored räägivad tõsiste nägudega, kuidas vanasti oli kõik parem, sest pärast tundide lõppu polnud enam koolikiusamist, kuid küberkiusamine jätkub õhtuni. Tegelikult puutusid koolikiusamise ohvrid oma kiusajatega kokku ka väljapool kooli, näiteks ühisel õuealal. Majade seinad, plangud jms kohad olid tollal suhtluskanaliks, kus oma solvanguid ohvrite peal välja elati. Sageli olid nendel kirjutistel või piltidel juures ohvrite täisnimed. Kuuenda ja kaheksanda klassi noorte arvamuste põhjal ei saa väita, et küberkiusamist tavakiusamisest hullemana tajutakse. Pigem on laste ja noorte jaoks raskem taluda just tavakiusamist. Üks intervjueeritav rääkis, et teda ei häiriks teadmine, et keegi Eesti teisest otsast on näinud temast mõnda solvavat pilti, sest nagunii ta nendega kokku ei puutu, ja kui puutubki, siis on see pilt ununenud. Kui aga koolis kõik teavad, et tema on ohver, et teda kiusatakse, siis isegi kui kiusamist on vähem, teevad juba need pilgud haiget. Laste ja noorte jaoks ei eksisteeri kahte eraldi maailma – reaalne ja virtuaalne. Need kaks maailma on noorte jaoks läbi põimunud ning nii on läbi põimunud ka kiusamine ja küberkiusamine. Mõnikord näiteks saab tavakiusamise ohvrist küberkiusaja, kes püüab internetis oma kiusajatele kätte maksta.
Mida ette võtta?
Küberkiusamine on sageli varjatud nähtus – me ei saa määratleda võimaliku kiusaja tahtlikkust ega ka võimaliku kiusatava reaktsioone. Me ei teagi, kas on kiusatavat ja kiusajat või on tegemist ühe ja sama isikuga. Me ei tea sageli, kas kiusajaid on mitu või üks ja kes need on. Kuidas siis sellises olukorras käituda? Kuidas vähendada küberkiusamist? Kõigepealt peab mõistma küberkiusamise olemust. Kuna sageli kiusatakse tahtmatult ja tagajärgedele mõtlemata, siis on tähtis arendada lastes empaatiavõimet. Kuna kõige olulisem on ikkagi see, kuidas võimalik kiusatav end tunneb – kas tema jaoks on tegu kiusamisega? –, siis tuleb julgustada lapsi rääkima oma muredest ja probleemidest. Tähelepanu tuleb pöörata nii kiusatavatele kui ka teistele. Kõik lapsed vajavad tähelepanu ja ärakuulamist. Iga laps vajab kasvõi ühte täiskasvanut, keda saab usaldada.
Küberkiusamise puhul on oht üle reageerida, eriti lapsevanemate poolt. Seepärast on oluline koolitada ka lapsevanemaid, tõstmaks nende teadlikkust sellest, mis on ja mis ei ole küberkiusamine.