Sünonüümsed „pärimusmuusika“ ja „folk“ ehk „folkmuusika“ tunduvad eesti keeles ühtviisi elujõulised olevat. Peale Viljandi pärimusmuusika aidas asuva pärimusmuusika keskuse ja pärimusmuusika teabekogu on meil ka Põlvamaa folgisellide selts, Tartu folgiklubi ja Mooste mõisa folgikoda; Viljandi pärimusmuusika festival on rahvasuus tuntud Viljandi folgina ja Hiiumaa iga-aastane pärimusmuusikapidu kannab ametlikku nime Hiiu Folk; mõlemad sõnad leiab ka tähtsamatest eesti keele sõnaraamatutest.

Nood sõnaraamatud annavad aga eluõiguse veel ühele „pärimusmuusika“ ja „folgi“ sünonüümile – sõnale „hola“. Kõigi kolme vormi- ja sisunüansside kohta saab lähemalt lugeda näiteks Taive Särje ja Ants Johansoni artiklist „Pärimusmuusika mõiste ja kontseptsiooni kujunemine Eestis“ (Mäetagused 49/2011), mina peatun seekord sõnadest harjumatuimal, „holal“.

„Eesti etümoloogiasõnaraamatu“ järgi on „hola“ häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Võru murdes tähendab sõna ‘alp, totter, rumal’, ka ‘loba’, „holalaul“ aga ‘ilmalik laul, lorilaul’ (võrdle ka soome holottaa ‘huilata, hõikuda; jaurata’).

Uues, folkmuusika tähenduses hakati tüve kirjakeelde juurutama 1970. aastatel, peaasjalikult soovist inglismaiguline „folk(muusika)“ – folk (music) – millegi sama suupärase abil kõrvale tõrjuda. „Hola“ esimene soovitaja oli Ain Kaalep, kes 1973. aasta 11. mai Sirbi ja Vasara „Keeleveergudes“ leidis, et võrumurdeline sõna on nii stiilipuhtuse, kõla kui ka edasituletamisvõimaluste poolest sobivaim „folgi“ vaste, mis on kirjakeeles uue sõnana vaba ka võimalikest ebameeldivatest assotsiatsioonidest.

Algava suve folgiüritustele võikski asjakohast arutlusainet pakkuda vanameistri sealtsamast loost pärit tsitaat: „Sõna „folk“ ise kuulub aga paraku „anglosaksi pooside“ hulka. Kangesti võõrastav kuulda küll, kui teadustatud eesti „folklaulja“ kannab ette näiteks „Haanja mihe“! […] Kuidas oleks, kui esineksid holalauljad […], lauldaks holalaule […] ja peetaks siis aeg-ajalt nii noore kui vana rahva rõõmuks holapidusid?“