Augustihuumor
Vello Kukk.
Käes on jälle augusti lõpp ja minu jaoks on see juba aastaid olnud aeg, mis on täis huumorit. Just augustis näeb meedias lugusid, mis on minu jaoks kas nukrad või humoorikad, ise eelistan viimast tõlgendust. Kõik pole meeles, kõike pole kirja pannud, kuid vaatame seda, mis meenub.
Reporter küsib lapsevanemate liidu asjamehelt: „Kas ei saaks teha nii, et liiga raske koolikoti asemel võiks õpilane kanda oma materjale näiteks mälupulgal?“ Vastus: „Oi, see on nii innovaatiline, et lähiaastatel pole midagi sellist ette näha.“
Huumor on selles, et „innovaatiline“ oli see mõte kümme aastat tagasi. Et seda ikka veel rakendatud pole, ei ole enam huumor, vaid kurbmäng.
Mõni aasta tagasi andis üks laste kaitsepühak teada, et kontrolltöid ei tohi esmaspäeval ja reedel teha ja üldse võib olla ainult üks kontrolltöö päevas. Kui võrrelda õppimist spordiga, tähendaks see, et kaugushüppaja tohib hüpata vaid kord nädalas ja ka siis on lubatud mõõta ainult ühe hüppe pikkust. Minu arust pole see enam lihtne huumor, vaid juba päris nukker lugu.
Musta huumoriga torkas eriti silma eelmine aasta. Näiteks hinnete panemine-mittepanemine. Olen 70 aastat kooliga seotud olnud ja peale selle insener ning minu jaoks on lausa uskumatu, kui mingis protsessis mõõtmine ära kaotatakse ja seejuures ikkagi kohale jõuda loodetakse. Võrdluseks võiks olla kaetud silmadega Tallinnast Tartu sõitmine. Kahe ja poole tunni pärast võetakse bussijuhil side silmadelt ja ta peab uskuma, et pole mitte Tallinna lähedal kraavis, vaid tõesti Tartus.
Teades insenerina päris hästi, mis on tagasiside ja mis asjaolud isegi selle olemasolul asja metsa võivad tüürida, on raske selliseid ideid mitte musta huumorina tõlgendada.
Ja siis see telefonide (varem arvutite, tahvlite) keelamine. Keelata kaasaegsed infotehnoloogilised vahendid on pea sama, kui nt paarsada aastat tagasi keelata koolis raamatud. Meenutan, et vast kümme aastat tagasi anti ühe kooli õpilastele sülearvutid lootuses, et ehk hakkavad nad paremini õppima, aga oh õnnetust, nad hakkasid netis surfama ja mänge mängima. Aga mida nad siis pidanuks tegema, kui need ilusad aparaadid neile mingisugust õppematerjali ei pakkunud?
Kui tulla tagasi humoorikate seikade juurde, siis kontrolltööd, hinded jmt on muutunud iseenda vastanditeks ja kaotanud mõtte, mis oli neis eelmise sajandi esimesel poolel. Kuid selle asemel, et neid modifitseerida, pannakse nad keelu alla. Must huumor ongi selles, et see ei aita kuidagi kaasa õppijate paremaks ja targemaks saamisele.
Kas on võimalik isegi olemasolevaid mõisteid ja korda säilitades asju teisiti teha? Minu enda 15-aastane kogemus on, et tudengid võivad saada kümneid ja sadu hindeid päevas. Nad on sealjuures väga rõõmsad ning küsivad: „Kas teil veel selliseid õppeaineid on?“ Või kommenteerivad: „Kui kõike saaks nii õppida!“
Ootan huviga augustihuumorit 2019.
P. S. Vaadates ühte kevadist diskussiooni, süveneb minus veel rohkem usk, et väga põhilised mõisted, nagu kursus, õppekava, kraad jt, tuleb tõsiselt ümber vaadata. Isegi ülikool. Viimased tendentsid on minus süvendanud juba paarkümmend aastat vana veendumust, et õppimise mõttes võiks meil Eestis olla üks ülikool. Ehk teiste sõnadega: kõik professorid ja laborid peaksid olema kättesaadavad kõigile tudengitele.