Kui hakkasin otsima inimesi, keda puudutab või kellele läheb korda teade, et Tartu ülikoolis suletakse viipekeele tõlgi õppekava, avastasin, kui palju neid on.

Aitäh kõigile, kes minuga meili teel ja telefonitsi suhtlesid. Kõigi vastused ja arvamused ei mahtunud ühte leheloosse, kuid kõik vastanud olid ühte meelt, et viipekeel on kurtidele vajalik ja selle tõlkide koolitamine ei tohiks lõppeda.

Minu hinge puudutas, kui hoolivad on meie inimesed. Keegi ei suhtunud teemasse ükskõikselt ega püüdnud formaalset vastust sõnastada.

Meid on vähe – seda sõnumit on aeg-ajalt ikka korratud, see sõnum on tööandjatel nagu SOS-teade. Ja seetõttu on iga inimene väärtuslik – seda aeg-ajalt ka öeldakse. Me oleme väikerahvana oma riigiga unikaalsed maailmas. Tore! Püüame selleks jääda.

Aga kui igaüks on väärtuslik, iga lapse sünd oodatud ja mitte ainult tema vanemate ja vanavanemate jaoks, vaid ka riik ootab ja vajab uusi ilmakodanikke – siis miks küll oleme hoolimatud nende suhtes, kelle mõned vajadused on erilised, teistsugused kui tervetel ja tegusatel inimestel? Mõtlen neile 15 000 kurdile, kes võivad suhelda e-kirjade ja sõnumite abil, aga kel sellest ei piisa. Kindlasti tekib neil olukordi, kus on vaja viipekeele tõlki, ja arenenud riigis – nagu me oleme – on neil õigus seda abi saada.

Ma tänan Tartu ülikooli professorit Margus Pedastet avameelse ja selge vastuse eest. Aga see vastus on veidi justkui käte laiutamine, et nii senat otsustas. Ja ülikooli senatis ei istu ometi mõistmatud ega ükskõiksed inimesed.

Aga ometi otsustati: lõpetame ära!

Valimised lähenevad ja aeg-ajalt kostab arvamusi, et enne valimisi ei tehta enam mingeid olulisi otsuseid. Või vastupidi: valimised lähenevad ja nüüd kerkivad teemad, millega erakonnad kerge vaevaga poolehoidjaid leiavad.

Mina ei kutsu kurte ega nende lähedasi või vaegkuulmisega mingil viisil seotud inimesi üles, et pange tähele – valimised lähenevad ja nüüd on aega küsida, nõuda. Ei! See aeg ja see õigus küsida endale põhiseadusega antud õigust elada teistega võrdväärset, inimväärset elu on kõigil alati, sõltumata valimistest. Ükskõik, millises kõrgkoolis viipekeele tõlke õpetatakse, lõpetada ei tohi seda ülikoolis enne, kui on otsustatud, kus õppetööd jätkatakse. Kindlasti on lihtsam hoida koolituse järjepidevust, kui see katkestada ja seejärel taastada.

Ja kui veel julgelt unistada, siis võiks olla nii Põhja-, Lõuna-, Ida- kui ka Lääne-Eestis kõikidel kurtidel lastel võimalus saada oma kodupiirkonnas iga astme haridust, kasutades viipekeele tõlgi abi.