Eripedagoogide arvu ja pädevuse tõstmise võimalused

Pille Häidkind.

OSKA prognoosi alusel on 2018.–2025. a vaja Eestis juurde 330 eripedagoogi.

Seejuures on arvestatud üksnes haridussüsteemi vajadusi, ja enamik eripedagooge töötabki koolides, lasteaedades ning õppenõustamiskeskustes. Kuidas suurendada eripedagoogide arvu, et võimalikult kõik erivajadustega õppijad leiaksid nüüdisaegses haridusruumis mõistmist ja asjakohast tuge? Arvude taga ei tohi unustada sisu – vaja on kutsealal pädevaid eripedagooge.

Esmalt pisut kontekstist, kus eripedagoogide puudujääki arvutatakse.

Õpetajakoolitus ja eripedagoogika arenevad

Eripedagoogid on aastakümneid olnud ennekõike erivajadustega õppijate õpetajad, kes said vajaliku ettevalmistuse ja töötasid enamasti erikoolides või lasteaedade erirühmades. Kaasav hariduspoliitika on toonud (või jätnud) erivajadustega õppijad tavalistesse klassidesse ja rühmadesse, kus õpetajaks ei ole eripedagoog. Õpetaja kutsestandardeid parajasti uuendatakse, kuid suund on selgelt niisugune, et kergemate erivajadustega õppija toetamine on õpetaja ülesanne. Eripedagoogid on liikunud õpetajatele toeks, nõustavad ja juhendavad neid, uuenenud eripedagoogi kutse­standardi alusel defineeritakse eripedagoogi esmajoones kui tugispetsialisti.

Seega oleneb eripedagoogide vajadus suuresti sellest, kui kiiresti ja ulatuslikult suudetakse arendada õpetajate taseme- ja täiendusõpet. Mida enam oskab õpetaja ise, seda vähem läheb vaja eripedagoogi kui tugispetsialisti abi. Üks eripedagoogi ametikoht keskmise suurusega lasteaia ja kooli kohta, kui erivajadustega laste suhe eakohaselt arenenud laste suhtes on mõistlik, võiks olla kaasava hariduse praeguses arengujärgus piisav.

Kui erivajadustega õppijaid kaasatakse, siis on erirühmi ja -klasse vähem. Samas on õpetamine muutunud oluliselt komplitseeritumaks. Grupid moodustuvad lastest, kes ei suuda õppida teistega koos, ning erivajadusteks on sagedamini liitpuuded. Nii peab ka eripedagoogide väljaõpe olema varasemast spetsiifilisem, sest eripedagoog on jätkuvalt õpetaja, kes suudab erivajadustest tulenevat õpetust pakkuda. Teiselt poolt aga on tavakoolis ja -lasteaias töötavale eripedagoogile kui tugispetsialistile vaja õpetada, kuidas õpetajat ja lapsevanemat juhendada ning nõustada.

Nii on eripedagoogide ettevalmistus, lähtudes kutsestandardist, tasemeõppes muutunud ja korduvalt on välja toodud ka vajadus eripedagoogide täiendkoolituse järele. Praegu tööturul olevad eripedagoogid on saanud väljaõppe ajal, mil oli vaja eriklassi õpetajaid, sellest tänapäeva haridussüsteemis tugispetsialistina töötamiseks aga ei piisa. Vaja ei ole mitte teatud hulka eripedagooge, vaid eripedagooge, kes tahavad ja oskavad erivajadustega õppijatele sobivaid lahendusi vedada ka kaasava hariduse tingimustes.

Pakun välja neli võimalust, kuidas suurendada pädevate eripedagoogide hulka.

Õpetajast eripedagoogiks

Õpetajast võib saada eripedagoog kahel viisil. Tegevõpetajad, kes on puutunud kokku erivajadustega õppijatega ja läbinud lühemad täienduskoolitused, tunnevad, et nende oskustest ei piisa. Nad asuvad eripedagoogikat õppima mõnikord bakalaureuse-, üha sagedamini aga magistritasemel. Teine grupp õpetajaid on need eripedagoogika magistrikraadi omanikud, kes töötavad eriklassis või -rühmas õpetaja ametikohal. Mõlemad õpetajad-eripedagoogid on suurepärase ettevalmistusega pedagoogiliseks ja eripedagoogiliseks tööks, neil on oma klass või rühm, kus iga õppijat asjakohaselt toetatakse. Neil on stabiilne õpetajapalk, iga-aastane koormus ning mitmed riiklikud soodustused, tugispetsialistiks nad ei kipu ja eripedagoogide statistikas seetõttu ei kajastu.

Järelikult on üks võimalus, kuidas eripedagooge tööturul esile tuua ja/või meelitada neid õpetajate hulgast tugi­spetsialisti tööd tegema, muuta eripedagoogi amet atraktiivsemaks. Kindlasti on see väärika palga küsimus, aga sama oluline on töökohustuste selge piiritlemine, asjakohase vastutuse andmine ning asutuses meeskonnatöö arendamine.

Logopeedist eripedagoogiks

Tartu ülikooli eripedagoogika bakalaureuseõppekava läbimisel kujunevad alusteadmised nii eripedagoogika kui ka logopeedia suunale spetsialiseerumiseks. Järgnev eripedagoogika ja logopeedia magistriõppekava jagunebki kaheks õppesuunaks, mille lõpetamine tagab erialapädevused eripedagoogi või logopeedina tööle asumiseks. Kahe õppesuuna erinevus on praegu 54 EAP, sh 20 EAP mahus erialapraktikat. Õppekava arengusuund on olnud liikumine üha suurema eristumise poole, tugevnenud on kummagi eriala identiteet. Paraku ei ole see ühtviisi kooskõlas sellega, mida töömaailm ootab – endiselt soovivad direktorid, et magistriõppe lõpetaja oskaks mõlemat tööd. Kui asutus on väike, siis pole nii täiskohaga logopeedi kui ka täiskohaga eripedagoogi samaaegne palkamine realistlik.

Seega võiks töömaailma vajadustest lähtuvalt pakkuda välja lisaeriala koolitust: logopeedist eripedagoogiks (ja vastupidi). Logopeedi-eripedagoogi kompetentsusega inimesi on tööturul rohkesti ka praegu (õppekavas eristatakse kaht suunda 1991. aastast), kuid nende ülikooliõpingutest on palju aega möödas ning erialapädevused vajavad värskendamist. Korrastada saaks tasapisi ehk ka olukorda, kus koolides on tugispetsialisti nimetus endiselt logopeed, aga tegelikkuses teeb ta eripedagoogi tööd.

„Eripedagoogist“ eripedagoogiks

Kui õpetajad ei oska ja õppijad on liiga keerulised, siis tundub lihtsa lahendusena palgata eripedagoog. Kui „tugi­spetsialist“ on lõpetanud üksnes bakalaureuseastme või alles õpib seda eriala, pole ta erialase töö tegemiseks pädev ning tööandja ei tohiks pikendada temaga lepingut aastate viisi. Ülikooli poolt vaadates saab tudeng niimoodi sõnumi, et ta juba oskab ning õpinguid lõpetada polegi hädavajalik. Direktorid võiksid niisuguses olukorras panustada pigem õpetajate täienduskoolitusse ning asutuse meeskonnatöö arendamisse, samas igati innustada sobivate isikuomadustega „eripedagoogi“ oma magistriõpinguid lõpule viima.

Otseteed eripedagoogiks

Lõpetuseks siis sellest, kuidas justkui kõige otsemat teed eripedagoogide hulka suurendada. Tõstame vastuvõtuarve ülikoolides. Mida rohkem koolitatakse eripedagooge, seda enam neid ju tööturule ka tuleb. Üks miinus selle juures on nähtavasti aeg: 2018. aasta suvel sisse astunud tudengid lõpetavad 2023. aastal. Teine miinus on ressursid: iga tudengi õpetamine maksab raha ja tugispetsialisti koolitus on kallis. Senine vastuvõtuarv on olnud Tartu ülikoolis 45 õppijat bakalaureusetasemel ning 20–25 tulevast eripedagoogi magistri­tasemel. Kui nad enamasti ajaliselt lõpetaksid, siis tuleks seitsme aasta jooksul tööturule umbes 150 uut eripedagoogi. Eripedagoogiks saab õppida ka Tallinna ülikoolis.

Kokkuvõttes oleneb vajadus eripedagoogide järele sellest, mida neilt haridusasutustes täpsemalt oodatakse ning kuidas õpetajate ettevalmistus areneb. Eripedagoogide arvu saab suurendada mitmel moel. Tõstes vastuvõtuarve ülikoolides, muutes eripedagoogina töötamist atraktiivsemaks ning pakkudes lisaeriala omandamise võimalusi tööturul olevatele õpetajatele ning logopeedidele. Eripedagoogina töötavate inimeste jaoks on vaja arendada välja täienduskoolituse süsteem, sh võimaldada neile tasuta koolitusi, nagu pakutakse õpetajatele.

Tartu ülikoolil on 50-aastane eripedagoogide koolitamise kogemus. Kutsume kõiki teemast huvitatuid osalema juubelikonverentsil, mis toimub 19. ja 20. oktoobril Tartus. Täpsem info ja registreerimine https://sisu.ut.ee/ep-konverents.

Eripedagoogika ja logopeedia magistriõppekava (120 EAP)

• Eripedagoogika (54 EAP) või
• Logopeedia (54 EAP)

lisaks:

• Eripedagoogika ja logopeedia üldõppe moodul (30 EAP)
• valikained (6 EAP)
• vabaained (3 EAP)
• magistritöö (27 EAP)

Õppima saavad kandideerida inimesed, kellel on

1. Tartu ülikoolis omandatud bakalaureusekraad eripedagoogikas
2. bakalaureusekraad või sellele vastav haridustase ja sooritatud 60 EAP ulatuses aineid Tartu ülikooli eripedagoogika bakalaureuseõppekavast
3. bakalaureusekraad või sellele vastav haridustase ja Tartu ülikoolis sooritatud SHHI.03.003 bakalaureuseeksam eripedagoogikas (6 EAP)

SAMAL TEEMAL

• Pille Häidkind, Triin Kivirähk, „Miks on lasteaeda ja kooli vaja eripedagoogi?“, ÕpL 20.06.2018

• Merit Hallap, Marika Padrik, „Logopeedide nappusest logopeedide pilgu läbi“, ÕpL 27.04.2018