Õppekeelest Eestis

16. nov. 2018 Urve Läänemets - 1 Kommentaar

Urve Läänemets.

Lapsi kooli saates peame loomulikuks eestikeelseid õpikuid ja õppimist eesti keeles. Ajaloost teame, et koolide ja õpetamisega tegeles kirik Eestis ammu enne emakeelse kooli tekkimist ja õppeaineid õpiti ladina keeles tolleaegse seitsme vaba kunsti alusel: triiviumi ja kvadriiviumina.

Olulise muudatuse haridusse tõi kaasa reformatsioon, mistõttu paljud uurijad peavad Martin Lutherit suurimaks revolutsionääriks inimkonna ajaloos, kes reformis kiriku, pani aluse emakeelsele kooliharidusele ning oma piiblitõlkega ka saksa kirjakeelele.

Et eesti koolil on samuti luterlikud juured, on arusaadav, miks meile on emakeelne kooliharidus alati nii oluline olnud.

Marju Lepajõe kirjutas 2017. aastal: „Väga selgeks saab (keerulistes oludes), kui oluline on emakeelne haridus. Just sellest sõltub püsimajäämine, see on rahva enesekindlus, millest on korduvalt kõnelnud ka meie president Kersti Kaljulaid. Kui kunagi piisas enesekindluseks algkoolist, siis tänapäeva maailmas peab see olema ülikool. Ükskõik, kui suur on sündimus või kui hasartne on majandus, otsustav rahva püsimajäämisel on ikka see, mis keeles antakse haridust, millises mõõtkavas elab tunnetuskeel, emakeel. Süstemaatiline, kriitiline mõtlemine ei ole kaasa sündinud. Suutlikkus süstemaatiliselt mõtelda kujuneb välja alles kolmekümnendateks eluaastateks, nii nagu ka vastutustunne – ja paljudel ei kujunegi, kui seda järjekindlalt ei arendata.“

Forseliuse koolitatud külapoistest 17. sajandi lõpul said koolmeistrid, kelle tegevus ja eestikeelsete rahvakoolide asutamine tähendas massilise rahvahariduse algust. Rootsi ajal jõuti nii gümnaasiumide kui ka ülikooli asutamiseni. Pärast Põhjasõda hakkas uutes oludes taas kujunema koduõpetuse kõrval koolivõrk nii küla- kui ka vallakoolidest, üksikud ärksamad said edasi liikuda gümnaasiumi, mis tähendas tollal ka uut õppekeelt: saksa või vene.

Õppekeele küsimused muutusid poliitiliseks meie alal 19. sajandi lõpupoole, täpsemalt alates 1882. aastast, kui Vene impeeriumi hariduspoliitika nägi ette ka Eesti aladel ülemineku venekeelsele üldharidusele. Nii vabastati töölt kõik vene keelt mitteoskavad õpetajad ja asendati need enamasti vene keelt valdavate poolharitlastega. Venestusperiood polnud õnneks väga pikk ning pärast 1905. aasta revolutsiooni osutus võimalikuks avada esmakordselt eesti õppekeelega keskkool Tartus.

Kui loodi Eesti Vabariik, hakati ehitama üles rahvuslikku ja emakeelset haridussüsteemi. Selles on erilise tähendusega Peeter Põllu seisukohad ja tegevus juba enne omariikluse tekkimist – 1911. aastal avaldas ta töö „Kultuur ja rahvahariduse korraldus“, mida võib õigusega pidada Eesti esimeseks haridusstrateegiliseks dokumendiks.

Põld kirjutab: „Kõik õpetus rahvakoolis peab kodumaa tundmise ümber koondatama ja emakeele peale rajatama. Alles siis, kui lastele lähem ümbrus arusaadav ja kodukeel tõsiseks eneseavalduse abinõuks saanud, viidagu nad kaugemasse ilma, võõraste rahvaste juurde, kelle kultuur sedaviisi haritud pinnalt täiendavalt ja õiendavalt mõjule pääseb. Mitte kitsa rahvusliku liialduse mõttes ei astu meie üles, et kool olgu natsionaalne, rahvuslik, vaid sellepärast, et see kasvatuse seisukohalt ainuke õige tee on. („Lastest tuntakse meid“, lk 63.)

Möödunule mõeldes tuleb tunnistada tänuvõlga paljude haridusjuhtide ja õpetajate ees, kelle targa töö tõttu on eestikeelne haridussüsteem praegugi alles ja püüab areneda. Emakeelne haridus oli, on ja jääb kriitilise tähendusega tingimuseks väikerahva kestlikkuses.

Kuhu oleme jõudnud?

Praegu elab Eestis pea 200 rahvuse esindajaid, mistõttu on ka õppekeele küsimused pidevalt arutusel. Hoolimata edust PISA uuringutes pole me taasiseseisvunud Eestis suutnud lahendada mitmeid õppekeele ja keelte õppimisega seotud probleeme. Mõistet õppekeel – saksa keeles Unterrichts­sprache, inglise keeles language of instruction või medium of instruction, vene keeles jazõk obutšenija või soome keeles opetuskieli defineeritakse hariduse ja kasvatuse sõnaraamatus (2014) järgmiselt: „Õppekeel on keel, milles toimub põhiosa õppest (lk 483). Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (2016) § 21-1 ütleb: kooli või klassi õppekeeleks loetakse keel, milles toimuv õpe moodustab vähemalt 60 protsenti riiklikes õppekavades määratud väikseimast lubatud õppe koormusest. Kui õpe ei toimu üheski keeles 60 protsendi ulatuses, loetakse õpe kakskeelseks. Kakskeelse õppe puhul käsitatakse õppekeelena kahte keelt, milles toimub enamus õppest. Seadusega on määratletud vaid õppeaeg ja kursuste arv, kuid puudub täpsem määratlus õppesisu seisukohalt.“

Oluline on järgida ka terminikasutust – eesti keel on emakeel eesti rahvusest lapsele, muu taustaga lapsele on ta õpipsühholoogia seisukohalt võõrkeel. Eesti keel riigikeelena on poliitiline ja juriidiline, mitte pedagoogiline termin. Ka Lissaboni konventsiooniga (2009) tunnustatakse üldharidust kui lähtealust ülikoolidesse astumisel EL-i liikmesmaades, olenemata õppekeelest.

Õppekeel on eriliselt oluline hariduskorralduse otsus, sest kasutatavast keelest sõltub otseselt õppeinfo mõistmine ja selle talletamine püsimällu, mis omakorda lubab omandatud teadmisi uuesti leida ja rakendada. Emakeelset õpet peetakse loomulikuks, kuna õppija valdab seda kõige paremini; igapäevases kasutuses omandatakse suurem sõnavara ning tekstiloome oskus. Võõrkeeles õppides on õppeaine sisu raskem ja ajamahukam omandada, sest õppijal on keelevahendeid õppimiseks ja õpitu mõistmiseks vähem.

Katrin Kalamees-Ruubel ütleb oma doktoritöös eesti keele ja kirjandusõpetuse rolli kohta Eesti õppekeelega üldhariduskooli õppekavas 1917–2014 järgmist: „Eesti keel eesti lapsele on vahend ja alus kõigi õppeainete õppimiseks ehk üldhariduse omandamiseks. Teisalt on tal õppeaine ning keelena oma eesmärgid ning ülesanded nagu teistelgi õppeainetel, ent eesti keele teadmiste ning ainealaste oskusteni jõudmise kõrval ka suur kasvatuslik ning kultuuriline potentsiaal.“ (Kalamees-Ruubel 2014, lk 75–76.) Öeldu kehtib ka teistes keeltes omandatava üldhariduse kohta mistahes Euroopa riigis.

Kui taasiseseisvunud Eestis on põhitähelepanu läinud eelkõige eesti keele kui riigikeele õppe arendamisele vene õppekeelega koolides ja elanikkonna hulgas, siis eesti laste eesti keele õppele pole piisavat tähelepanu pööratud. Eriti arusaamatu on emakeele õppeaja pidev vähenemine nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis, sisulistest ja sageli põhjendamata muudatustest rääkimata. Eelnimetatud monograafias on ulatusliku ajaperioodi analüüs lubanud jõuda õppesisu valiku põhjendatud printsiipideni nii eesti keele kui ka kirjanduse õppimiseks, mida on vaja eriliselt arvestada uute õppekavade koostamisel.

Individuaalne ja muutunud keelekasutus

Kiirelt muutuvas ajas on ka keelekasutus paratamatult teisenenud. Igaühel meist on õigus kasutada oma isikukeelt ehk idiolekti, mis on seotud tema haridustaseme ja sotsiaalse kuuluvusega. Teatud inimrühmale iseloomulikku keelepruuki nimetatakse sotsiolektiks ehk sotsiaalmurdeks.

Individuaalne keelekasutus on vahel seotud päritolukohaga, nii on minulgi üks hea vandiraiujast kolleeg Hiiumaalt ja üks helmeke Helmest. Ühe kandi rahvas kasutabki murdekeelt ehk dialekti, mida vaid asjaomased mõistavad. Tänavu septembris ilmunud Raimo Saagi ja Jüri Valge koostatud artiklite kogumik „Sõida tasa üle silla“ on raamat eesti keelest ja meelest.

Murekohaks on kujunenud eesti keele nn uuskeel ehk newspeak, milles kasutatakse sarnaselt kunagise kadakasaksa keelpruugiga nüüd siis inglise keelt eestikeelsete käände- ja pöördelõppudega pruukides. Niisugune keelekasutus, olgugi vaid kõnekeeles, rikub keeletaju ja mõtte selgust ning vaesemaks jäädakse mõlemas keeles.

Ka praegune snoobitseda püüdev rämpskeele kasutus on igal juhul sotsiaalse kuuluvuse märk, ja samas väga informatiivne. Kuulsin lauset: „Meie bossi göölfrend bitšis megakuulilt Taltechi tšiki feedbäkki roundteibli kohta.“ Ikkagi kaks eestikeelset sõna alles – esimene ja viimane. Ja ometigi saame aru, mida kõneleja öelda tahtis.

Ka eesti normkeele kasutust avalikus ruumis juhib vaid keelekasutuse hea tava. Isegi rõvesõnade pruukimine omavahelistes vestlustes on muutunud tavaliseks, millele vahel reageerivad bussis-rongis vaid vanemad härrasmehed. See pole enam õppekeele, vaid kasvatuse ja kasvatamatuse küsimus.

Elo Viiding räägib Õpetajate Lehes apla ambitsioonikuse sündroomist (12.10) ning küsib, mida kujutavad endast ambitsioonikus ja enesekindlus nähtustena ning mida nende kooslus üledoosi korral inimesega teeb. Viiding peab seda ohtlikuks iseenda kultustamiseks, vajadusel kõiki ja kõike jalge alla tallates. Ka keelekasutuses, selle asemel et midagi hoida ja pühaks pidada.

Ometigi on heaks eesti keele hoidmise näiteks Eesti riigi toetus selle õppimiseks 80 paigas, kuhu lähetatakse õppevara, on e-õppevõimalused (Üleilmakool, Keeleklikk ning Keeletee). Eesti keele lektorid töötavad üheksas ning eesti keelt õpetatakse praegu 30 välismaa kõrgkoolis.

Õppekeeled Eesti koolides

Enamikus koolides on õppekeel eesti keel, vene õppekeelega koole on 74. Inglise keeles õpitakse kaheksas koolis: Audentese erakoolis, EBS-i gümnaasiumis, Eesti rahvusvahelises koolis, Miina Härma gümnaasiumis, Euroopa Koolis (lisaks ka prantsuse keeles), Tallinna inglise kolledžis, Tallinna ja Tartu rahvusvahelises koolis. Kolmes nimetatust on kõrval ka eestikeelne õpe. Soome koolis õpitakse soome keeles ja Tallinna saksa gümnaasiumis on saksa õppekeelega klassid.

Probleemiks on saanud õppekeel kõrgkoolides ja ülikoolides. Tudengite mobiilsus ning teadustegevuse rahvusvahelistumine on oluliselt kasvatanud inglise keele kui õppekeele osakaalu. Soovime küll olla avatud välisüliõpilastele ja õppejõududele, teisalt ei tohi unarusse jätta eestikeelse õppevara koostamist ning meie ülikoolide juhtrolli eesti keele, kultuuri ja omariikluse säilitamisel. Sellest on korduvalt rääkinud Reet Kasik, mullune Wiedemanni preemia laureaat.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Õppekeelest Eestis”

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!