Kuidas õpetajaametis vastu pidada?

15. märts 2019 - 10 kommentaari

Toivo Niiberg. Foto: Raivo Juurak

Pedagoogi ja psühholoogi Toivo Niibergi sõnul on õpetajaamet üks isevärki amet: rabad, palju rabad, aga töötasu jääb ikka õpipoisi omaks.

„Eesti õpetajad oleksid pidanud juba ammu mässu tõstma, sest nende tunnitasu on nende igapäevatööga võrreldes pea olematu,“ leiab 42 aastat õpetaja ja 35 aastat psühholoogilise nõustajana töötanud Toivo Niiberg, kes tähistas sellel nädalal oma 65. sünnipäeva. „Mis me siin siis veel räägime, et noori õpetajaid ei tule peale!“

Niiberg, kes kuulub ka Eesti õpetajate Liidu juhatusse, toob seoses õpetajatöö tasustamisega välja kaks peamist kitsaskohta. Esiteks, kui staažiga ei kaasne palgatõusu, kaob motivatsioon oma tööd südame ja hingega teha. Teiseks saab õpetaja palka tundide andmise, mitte tundideks ettevalmistamise eest, aga ettevalmistuseks kulub tihtipeale rohkemgi aega kui koolitunnile.

„Kui mulle ei maksta mõistlikku palka, siis andke mulle vähemalt õpetamisel vabad käed, usaldage mind,“ rõhutab ta loova lähenemise olulisust noortele teadmiste jagamisel. Peale loovuse ja leidlikkuse tõstab ta õpetaja olulise omadusena esile huumorimeelt. „Ainus võimalus läbipõlemist vältida on võtta asju huumoriga,“ ütleb psühholoogist pedagoog.

Niibergi hinnangul ei tohiks hakata õpetajaks ükski inimene, kellel puudub huumorimeel, sest huumorimeel on õpetaja parim kutseoskus. „Kui laps ikka saadab su teatud kohta ja sul puudub huumorimeel, siis sa lähedki sinna kohta, nii et tagajalad paistavad,“ selgitab ta laialt levinud põhjust, miks kipub must masendus õpetajate seas maad võtma. „Pahatihti võetakse öeldut isiklikult ja põletakse läbi.“

Läbipõlemine on Niibergi arvates ebaõiglase töötasu kõrval teine kari, millele õpetajakarjäär varem või hiljem kinni jookseb. „Tuleb korrutada endale, et oma pere sind kord matab, see tähendab, et koolil ei ole raha sinu matmiseks, vaid oma lähedased peavad sellega tegelema,“ räägib ta. „On õpetajaid, kes rabavad kogu hingest, tulevad kooli enne tunde ja lahkuvad tükk aega hiljem kui teised. Nende isiklik elu jääb elamata, nad on elanud koolile, nende närvid on läbi. Nad söövad ka kolleegide ja ülemuste närvid ära. Pahatihti kutsutakse neid madudeks, teate küll.“

Usutlus Toivo Niibergiga ilmub järgmises Õpetajate Lehes (22. märtsil). Peale õpetajate palga ja läbipõlemise tuleb juttu erivajadustega õpilastest, vägivallast, ropendamisest, jonnakatest ja riukalikest lapsevanematest ning hindamisest ja õpetamise efektiivsusest.


10 kommentaari teemale “Kuidas õpetajaametis vastu pidada?”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Kõik on õige, kolleeg Toivo Niiberg,
    kuid nüüd ei aita enam ka palgatõus… Kirjutan sellest lähemalt äsja ilmunud raamatukeses “À propos …”. Ka Saksamaal, kus õpetaja palk kuni 1,9 saksa keskmist palka, oli mullu sügisel ootamatult (!) kümme tuhat õpetajat puudu. Põhjus (nagu meilgi) – ühiskonnast on kadunud normaalne (looduspärane) täiskasvanu ja lapse SUHE. Kuulutades lapse täiskasvanuga võrdseks (isiksuseks) panid meie “targad” ametnikud ja kasvatusteadlased üle 10 aasta tagasi pommi alla kogu PEDAGOOGIKALE (muidugi teisi ahvides!)…

    Ja see jätkub, sest kõik tahavad olla “moodsa ja liberaalse” pedagoogika esindajad!

  2. kraamer ütleb:

    Alustaks äkki sellest kõige väiksemast (nii vähemalt tundub) – et õpetajat teietatakse ja nimetatakse perenimega.
    Vana aja kooliga aastakümneid harjunud leian, et see on esimene last kõige vähem ahistav nõue õpetaja austusele ja tema korraldustele kuuletumisele. Ja ei mingit vägivalda ju!
    Matkides soome keeles sinavormis pöördumist unustame, et inglise keeles pole võimalustki sellisteks familiaarsusteks. Kõik on üks ‘you’.
    Ka kõigil slaavirahvastel on olemas range austamishierarhia ja selles pole midagi alandavat. Või näiteks jaapani kultuur, kus meie uus kasvatusmudel ei tuleks kõne allagi.
    Teietamine looks kasvõi pisukese hingamisruumi,distantsi õpetajale
    selles kaoses, mida nimetatakse millegipärast vabaduseks.

  3. Eliise ütleb:

    Olen ise noor, kes on poolteist aastat õpetajana töötanud ning nüüd plaanin minna õpetajaks õppima. Siiski mõtlen pea iga päev, et kas see on ikka õige otsus- täpselt nende artiklis esitatud probleemide tõttu. Ainuke võimalus, et minust tegelikult õpetaja saab on siis, kui ma ei lähe riiklikusse kooli, riigi tampi lastele peale suruma. Tahaks ikkagi õpetada, mitte õpikut ette lugeda ja siis kontrolltöid teha.

  4. Eda ütleb:

    Mina ei saa ka üldsegi aru, kuhu sellise liberaalsusega jõuda loodetakse. Ja see jutt, et koolides on hirmsad ajast ja arust vanad naised, kes ei mõista meie lapsukesi!!!!! Olles ise üks neist leian ma, et selline suhtumine on äärmiselt ülekohtune, kuna tänu meiesugustele, kes me oleme visad igasuguste tobedustaga kaasa minema, koolid veel eksisteerida saavad. Vaatasin kord “Suud Puhtaks” saadet, kus oli suur arutelu selle üle, millisesse kooli oma laps saata. Ma ei saa aru, mis seal arutada- tulevikus saab saata lapsed sinna kooli, kus veel mõni õpetaja järgi on jäänud.
    Ja väga õige on härra Niibergi jutt sellest, et reaalsuses ei motiveeri miski hea õpetaja olema. Kas kõnnid klassi sisse õpik kaenlas,ja vuristad seal midagi kuni kelle heliseb, või mässad ja möllad kõigi nende lipikute ja lehtede ja youtubist välja otsitud lisamaterjalidega – vahet pole. Tänapäval on õppimine üldse jäänud kuidagi teisejärguliseks – tahetakse ainult, et õpetaja teeks laste elu lõbusaks ja paneks häid hindeid. Siis on lapsed rahul ja seetõttu ka lapsevanemad ja kool populaarne, ning õpilasi ja raha tuleb.
    Teine väga demotiveeriv tegur on paljude laste ja ka lastevanemate suhtumine õpetajasse. Laste sõnavara ei kannata trükimusta, lastevanemate kirjad õpetajale on sageli ironiseerivad, targutavad ja kritiseerivad. Olles ise pea 10 aastat välismaal õpetajana töötanud, tean täpselt, kuhu me teel oleme. Oleks viimane hetk see vabalangemine ära hoida, aga kuidas, kui paberite peal on kõik nii kena?

  5. Leelo ütleb:

    Kõike ei saa endasse võtta, teha tuleb seda, milleks tunned südame ja mõistuse kutset. Et õpetajad loevad õpikut tunnis ette, tekib küsimus, kas lapsed enam ei taha seda kodus teha ja nii kaobki targematest tekstidest arusaamine. Konspektide tegemine tunnis on ikkagi ülikoolides praktiseeritav ja liialt konservatiivne õppevorm. Ei saa iga õpetaja olla ka targem kui õppinud ja asjatundlikud autorid koos. Oma veel “roheline” arvamine on ikka nagu ebaküps ja kõlbmatu vili. Vast 15 aasta tagune meenutus uues eesti koolis on näiteks tegelikult ainukordsena kogu koolitee jooksul see, et noor mees (parajalt kärsakas) saatis tunnist mind pikalt. Oligi käes aeg minna koos uksest välja ja koolijuhi juurde. Lühike info toimunust ja vabandades taandusin klassi tagasi, lapsed ju ootavad ja huvitav ka, et kas üldse sellelt pikalt teelt keegi tagasi ka tuleb. Tund jätkus katkenud kohalt ja 10. minuti pärast astus sisse ka ikkagi puhas noormees. Kobis vaikselt pinki, vist sai kiita, aga hiljem ei olnud mingeid halva käitumise märke. Õpetaja aga peab ikka “üllatusteks” valmis olema. Ootama uut autori artiklit.

  6. Katrin ütleb:

    Olles ise Saksamaal õpetaja, saan öelda, et koolisüsteem iga Liidumaa siseasi ( 16 erinevat Liidumaad!) ja seega õpetajate ametisse võtmine/ tasustamine on Liidumaa ülesanne. Hetkel “korjab” Niedersachsen endale noori õoetajaid, sest kõik saavad ametnik-õpetajaks. Veel on tasustamise vahe endiste ida ja lääne Liidumaade vahel. Kui saadagi lääne head palka, on mõnede linnade- linnaosade korterite üür/majade tasud sellised, et õpetajana ei suuda (!!!) seda tasuda.
    Õpetajaks õppimine on Saksamaal vägagi popp, aga esimene suur “ehmatus” on ( jällegi Liidumaal sõltuvalt) 1,5 aastane refendariaat ehk õpetajahakatis õpib seminaris ja koolis õpetab 14 h. Neid nõudmisi, mida esitab seminar lahtistele tundidele ( oma 9 tk.) ja lõpuks II riigieksamile ( 2 lahtist tundi ja umbes 2 h tunnine suuline eksam komisjoni ees ), ei suuda igaüks täita. See on päris karm kool noorele õpetajale.
    Seega puuduolevate õpetajate probleem ei sõltu ainult palgast. Siia lisanduvad juurde kohalikud olud.

  7. Peep Leppik ütleb:

    Aituma, Katrin ??? (miks eestlased küll oma nime väldivad? – nii mitte-eestlaslik)

    Igas Saksa liidumaas on oma koolikorraldus, aga mitte koolisüsteem… Kuna meie perel on Saksa kahes liidumaas kokku kolm tuttavat õpetajate peret, siis oleme seal ja Eestis viinud korduvalt läbi perekondlikke n-ö pedagoogika seminare (eelkõige DIDAKTIKA küsimustes).

    Minu kommentaari mõte oli selles, et õpetaja palga tõstmine EI LAHENDA tekkinud olukorras enam (Eestis) õpetajate probleemi. Aga õpetajate ettevalmistus (küll ülitähtis) ei ole Toivo Niibergi artikli teema…

    P.S. Ca 150 aastat tagasi olid koduõpetaja kutseeksami NÕUDED Tartus sellised, et tänased õpetajate kandidaadid TÜs või TLÜs nendega toime ei tuleks (Lydia Koidula nad siiski sooritas!).

  8. Arnold Looga ütleb:

    Eks selle hariduse kõik need uuendajad ja populariseerijad meil tuksi on keeranud. Oluline on protsess, mitte tulemus. Enam mängu ja vähem tööd. Tubli, et tundi tulid. Oi, õppevahendid on puudu… noh, teeme teisiti. Õpilasel on alati õigus.

    Mis oli viga nõukogude haridussüsteemil, et seda nii kangesti reformida oli vaja? Võtnud sealt väljamõeldised ja punapropaganda välja ja jätnud muu kõik samaks. See tase, mida me vabariigis ikka veel omame, on tegelikult suurel määral ikka veel “nõukaaja taak”. Sest siis tootis kõrgharidus teadustöövõimelisi spetsialiste ning kutsesüsteem tagas selle, et värske koolidiplom näpus hakkas noor inimene tööstust edasi arendama. Aga praegu? Uus süsteem toodab Vakraid ja mobiildebiile. Edulugu?

  9. Marcus Hildebrandt ütleb:

    Ise läbisin 20 aastat tagasi kaheaastase õpetajakoolituse Baden-Württembergis ja saan tunnistada, et see on tõesti väga karm väljaõpe, kus selgitatakse hindajate arvates kõige “paremad” tulevased õpetajad välja. Seminarid ja tundide ettevalmistused ning läbiviimised nõudsid palju (öö)tunde. Hindajate hinangud olid väga nõudlikud ja kõike perfektselt teha oli väga raske. Saksamaal öeldaksegi, et õpetajakoolitus on üks kõige raskemaid õppeprogramme (selle kõrval tundub Eesti õpetajakoolitus väga leebe olevat).
    Selle õpetajakoolituse ajal oli palk umbes 50% alustava õpetaja palgast.
    Hoolimata rangetest nõuetest ja kurnavast õpetajakoolitusest on õpetajaamet võrreldes Eesti oludega Saksamaal endiselt populaarne, eriti kui õpid gümnaasiumiõpetajaks, kelle alampalk Alam-Saksimaal (Niedersachsen) on hetkel ca. 4000 eurot bruto (maksud umbes 15%). Selle palgaga elab ilusti ära. Kes on abielus, saab veel väikse lisa ning iga lapse eest veel juurde.

    Algkooli- ja põhikooliõpetajad teenivad vähem kui gümnaasiumiõpetaja, sest nad ei pea nii kaua õppima. Selle üle võib muidugi vaielda, kui aus see on.

    Kokkuvõttes toetan ma ranget ja nõudlikku õpetajakoolitust, mis on tõesti nagu sõel ja toob kõige “paremad” koolidesse. See on aga ainult võimalik, kui selle “koolituse tunneli” lõpus tervitab õiglane palk, mis on konkurentsivõimeline. Sellest on praegune õpetajapalk Eestis aga veel tublisti maas. Kosmeetilised lahendused nagu “Kogenud kooli” (http://opleht.ee/2019/03/programm-kogenud-kooli-toob-koolidesse-juurde-matemaatikaopetajaid/) siin vist ei aita. Me vajame süsteemset lähenemist, mis tõstab õpetajaameti konkurentsivõimelisust tervikuna. Kuna elame materjalistlikus ühiskonnas, on selleks esmane lahendus korralik palgatõus!

  10. Eda ütleb:

    Suurepärane sõnaleid “ mobiildebiil”

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!