Miks meil on vaja foorumteatrit?

29. märts 2019 Tiina Vapper toimetaja - Miks meil on vaja foorumteatrit? kommenteerimine on välja lülitatud
Mari-Liis Velberg ja Piret Soosaar-Maiberg. Foto: Tiina Vapper

Kakskümmend aastat tagasi kevadel jõudis foorumteatri metoodika VAT Teatri kaudu Eestisse. Esimesed koolitajad olid Soome teatripedagoogid ning esimesed foorumteatri etendused toimusid 1999. aasta aprillis Mustamäe noortefestivalil „Vägivallata noorus“. Mari-Liis Velberg ja Piret Soosaar-Maiberg on olnud selle erilise meetodiga seotud algusest peale.

Foorumteatri 20. sünnipäeva tähistati veebruaris VAT Teatri saalis etendusega „Rahvahääletus = rahva hääletus?“ Etenduse juht ehk jokker tutvustas kõigepealt publikule seekordset lugu. Noormees ja neiu on teineteist leidnud ja plaanivad abielluda, kuid noormehe jaoks on oluline, et armastatu ja tema isa omavahel hästi läbi saaksid. Ta helistab isale ja annab teada, et nädalavahetusel sõidavad nad talle maale külla. Isa vastab, et ajastus on suurepärane, sest ta vajab kiiresti poja allkirja talu juurde kuuluva metsatuka mahavõtmiseks. Poja tulevane naine on aga tulihingeline metsakaitsja ning oodatud sõbraliku kohtumise asemel lahvatab konflikt.

Kui näitlejad olid loo ette kandnud, palus jokker valida vaatajatel välja tegelane, kes neis kõige enam kaastunnet äratas. Ülekaalukalt valis publik selleks noormehe, kellel tuli olla justkui kahe tule vahel. Lugu mängiti korduvalt uuesti läbi ning vastavalt foorumteatri reeglitele said nüüd vaatajad loosse sekkuda: iga hetk võis keegi saalist lavaloo peatada ja asuda ise noormehe rolli, et tuua asjade käiku pööre, mis viiks parema lahenduseni.

Mari-Liis Velberg ja Piret Soosaar-Maiberg, kuidas te selle etendusega rahule jäite?

Mari-Liis: Mina jäin väga rahule. Saalis oli lapsi, noori ja eakamaid inimesi, mehi ja naisi, mitmesuguste ametite esindajaid – nii mitmekesist publikut foorumteatri etendustel sageli ei kohta. Mulle väga meeldis, et seekord sekkusid oma elutarkuse ja kogemuste pinnalt ka eakamad inimesed, kes läksid lavale mängima noormehe osa. Tööle hakkas foorumteatri maagia: meil kõigil on võime toimuvat muuta ja üksteiselt õppida. Kohati liigutas laval toimuv pisarateni. Oluline, et publiku seas tekkis elav dialoog.

Kuidas üks foorumteatri lavastus sünnib?

Piret: Selle etenduse puhul valisime lavastusmeeskonnaga ise teema, mis läheks paljudele korda. Harilikult tuleb lugu kindla sihtgrupi hulgast, kelle mingit sotsiaalset probleemi hakatakse avama ja pärast neile tagasi peegeldama. Aluseks võetakse mõni tõestisündinud lugu või tehakse eelnevalt töötube, intervjuusid, kasutatakse uuringuid ja ajakirjanduslikke materjale, mille põhjal luuakse lavastus. Arvan, et foorumteatri parimad etendused ongi need, mis on seotud konkreetse sihtgrupiga.

Foorumteatri loos on alati kaks tasandit: üksikisiku oma ja ühiskondlik. Kuigi aluseks on konkreetne lugu, räägitakse selle kaudu ühiskonnast laiemalt. Kui lugu räägib sellest, et Kati vallandatakse töölt, sest tal on kolm last ja tööandja jaoks on see tülikas, pole asi ainult selles, kuidas Kati end selles olukorras kehtestab: kas ta saab tööle edasi jääda või makstakse talle lahkudes vääriline kompensatsioon? Küsimus publikule on laiem: miks selline olukord ühiskonnas tekib? Teemadega tegeldakse inimõiguste foonil.

Mari-Liis: Kõige tähtsam on, et foorumteater tooks nii töötoas kui ka etendusel kokku need, kes tuge vajavad, ning puudutaks neile olulisi teemasid. Jokker loob eri arvamustele kõlapinna, esitades küsimusi, korrates ja peegeldades seda, mis inimestel öelda on. See on omaette tehnika, mis aitab koguda teema kohta võimalikult palju arvamusi ja mõtteid.

Kust foorumteatri meetod pärineb?

Mari-Liis: Foorumteatri meetod on osa rõhutute teatri süsteemist, mille Augusto Boal lõi 1960. aastatel Brasiilias. See meetod põhineb usul, et kõigil inimestel ühiskonnas on võime toimuvat muuta. Tegu on aktiveeriva ja kaasava dialoogiteatriga, kus pole palju butafooriat, kuid on sügav sisu.

Foorumteater on ühelt poolt teatri, teisalt sotsiaalpedagoogiline meetod, teatri ja kogukonna kohtumispunkt. Eestis on foorumteatri „pesa“ olnud aastaid VAT Teatris, kus lavastustele on lisandunud koolitused ning uurimuslik teaduse tasand. Aastaid tegutses ka VAT Teatri foorumgrupp. Oleme teinud foorumteatri teemal teavitustööd lastele ja täiskasvanutele palju aastaid ning siit on välja kasvanud ka teisi tegijaid üle Eesti, sealhulgas MTÜ Foorumteater.

Foorumteatris saab sõna ka publik. Hetk „Rahvahääletus = rahva hääletus?“ etenduselt, kus noormehe rolli on üle võtnud üks saalisistujaist. Näitlejaid juhendab jokker (pildil vasakul). Foto: Kaur Kötsi

Palun meenutage mõnd foorumteatri etendust.

Piret: Minul on värskelt meeles töötuba pärast VAT teatri etendust „Müller peab lahkuma“. Lavastus räägib edukultusest, täpsemalt sellest, et lapsevanemad tahavad üht õpetajat tagandada, sest muidu ei lõpeta nende lapsed kooli nii heade hinnetega, kui nad sooviksid. Lavastuses on tegu neljanda klassi õpilaste vanematega, töötuba tegime gümnasistidega, kes analüüsisid seda teemat äärmiselt huvitavalt. Augusto Boal ongi öelnud, et foorumteater on nagu prožektor, mis aitab välja valgustada kõik selle, mida me igapäevaselt ei märka, kuid millest ühiskonnas on vaja rääkida.

Mari-Liis: Foorumteatri meetod sobib ka mõne konkreetse probleemi või mure lahendamiseks. Näiteks rakendasime seda klassis, kus tüdrukud ja poisid omavahel ei suhelnud. Pooleteise tunni jooksul tegime mitmesuguseid koostööharjutusi. Kui töötoa alguses istusid tüdrukud ja poisid eraldi, siis lõpus olid nad juba läbisegi, suhtlesid omavahel ja julgesid üksteisele isegi kätt õlale panna. Need on sellised hetked, kus on näha, et kuigi kõike korraga ei ole võimalik muuta, saab isegi lühikese ajaga väikesi muutusi luua.

Kas on olnud gruppe, kes ei avane ega tule kaasa?

Piret: On. Kunagi andsime ühes koolis etenduse, kuid õpilasi ei õnnestunud kaasata. Hiljem saime teada, et selles koolis olid kindlad reeglid, et aulas tuleb vaikselt istuda ja korralikult käituda. Aga kui Mari-Liis palus samadel õpilastel oma uurimistöö jaoks nähtud etendusest kirjutada, pakkusid nad välja väga huvitavaid mõtteid ja lahendusi.

Mari-Liis: Foorumteatri etendusel kedagi vägisi ei kaasata, kuid Boal rõhutab, et tahes-tahtmata osalevad kõik ruumis olijad. Isegi kui nad valjusti kaasa ei räägi, teevad nad seda mõtte ja tunde tasandil.

Kas alati püütakse jõuda lahenduseni?

Piret: Me ei otsi kunagi üht ja õiget lahendust, vaid avame ja analüüsime teemat koos publikuga ning proovime leida lahendusi. See on justkui labor olukorra uurimiseks. Mõte ongi ärgitada avatud dialoogi, et keegi ei tunneks end tõrjutuna.

Kas foorumteater võib osalejatele ka haiget teha?

Piret: See on jokkeri oskus ja vastutus võtta teemat lahti just nii palju, kui palju ta jõuab kokku panna. Etendusel on igal inimesel endal õigus valida, kui palju ta kaasa räägib ja ennast avab ning kas ta läheb lavale või mitte.

Mari-Liis: Foorumteatri meetod on terapeutiline, aga see ei ole teraapia, neid ei tohi segi ajada. Foorumteater kasutab teatri meetodit, kus on tähtis üldistuse tasand. Foorumteatri etendustel on tihtipeale vabastav ja humoorikas atmosfäär, kuigi teema võib olla väga raske. Boal on öelnud, et kui traditsioonilises teatris tekib vabanemistunne tegelastele kaasaelamisest, siis foorumteatris eneseületusest, sellest, et julgetakse avaldada oma arvamust, lavale minna, kaasa teha.

Millised on olnud aastate jooksul foorumteatri peamised teemad ja sihtgrupid?

Mari-Liis: Teemaring on olnud väga lai: vägivald selle eri vormides, sõltuvused ja riskikäitumine, virtuaalmaailm, diskrimineerimine, töötus ja töö leidmine, seksuaalharidus, sotsiaalsed probleemid jne jne. Sihtgrupp on olnud lastest täiskasvanuteni: oleme töötanud probleemselt käituvate riskilastega, asenduskodude lastega, turvakeskustes, sotsiaaltöökeskustes, kinnipidamisasutustes, õpilasmalevas jne.

Meie põhiline sihtgrupp on koolid: õpilased, õpetajad, huvijuhid, noorsootöötajad, kuna VAT Teater mängib palju just noortele. Viimasel ajal oleme rakendanud foorumteatri meetodit teatri haridustegevuses – nii uurimis- ja analüüsimeetodina näidendite ja lavastuste loomisel kui ka pärast teatrikülastust nähtud lavastuse mõtestamiseks.

Kus foorumteatri metoodikat õppida saab?

Piret: Teen soovijatele foorumteatri metoodika süvakursusi, selle aasta kursus just käib. Itaalias on foorumteatri eriala võimalik õppida mitu aastat. Eestis on olnud TÜ Viljandi kultuuriakadeemias huvijuhi ja Tallinna ülikoolis sotsiaaltöö eriala tudengitele põhjalik foorumteatri kursus õppekavas, kuid praegu järjepidevat väljaõpet kõrgkoolides pole. Mingil määral saavad huvijuhid õnneks foorumteatri õpetust senini ja Tallinna ülikoolis on 2019. aasta sügisest kolme õppekava (andragoogika, noorsootöö ja sotsiaalpedagoogika) tudengitele, samuti Erasmuse kaudu tulnud välisüliõpilastele õppekavas valikaine foorumteater mitteformaalse õppe meetodina.

Mari-Liis: VAT Teatri kaudu on võimalik kutsuda kooli ka töötube ja koolitusi nii õpetajatele kui ka õpilastele, et selle meetodiga tutvust teha.

Foorumteatril täitus Eestis 20 aastat, mis on selle aja jooksul muutunud?

Piret: Mulle tundub, et noorte vajadus oma arvamust väljendada on kasvanud. Maailm on muutunud laiemaks ja vaatenurki on rohkem. Samas osatakse rohkem ka üksteist kuulata ja teistsuguseid seisukohti aktsepteerida.

Mari-Liis: Jah, aastaid tagasi oli harjumatu, kui su arvamust küsiti, praegu on see täiesti loomulik. Kahtlemata tuleb seda meetodit nüüdisajastada, aga see ei olegi kivisse raiutud tehnika, vaid muutub lähtuvalt inimestest ja kogukonnast. Eestis on seda palju kasutatud, aga rakendusvõimalused ei ole kaugeltki ammendunud. Sihtgruppe, kelle häält ei ole praegu kuulda – eakad, erivajadusega inimesed, omastehooldajad, vähemused jt – on ühiskonnas veel palju. Kindlasti võiks ka koolides foorumteatri meetodeid senisest rohkem rakendada. Mida järjepidevamalt seda teha, seda enam noored ühiskonnas toimuvat märkavad ja julgevad sekkuda.


ÕPETAJA ARVAB

Anu Kušvid, Tallinna saksa gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja:

Raske on ülehinnata, milline abi on õpetajale foorumteatri ebatraditsioonilistest võtetest. Üldjuhul on lapsed ju maast madalast harjunud, et teatris peab haudvaikselt istuma, ja siis äkki selline vahva pööre!

Arvan, et ka täiskasvanuid paneb kohmetuma võimalus ja suisa nõue sekkuda, mis siis veel lastest-noortest rääkida! Keegi ei saa foorumteatri etendust passiivselt jälgida, kõik pannakse osavate jokkerite abil pingsalt kaasa mõtlema. Kirsiks tordil on võimalus laval ise näitlikult loole uus pööre anda. Küll teeb rõõmu, nähes, kuidas nii mõnigi muidu uje koolilaps innukalt tegelaskuju rolli sisse elab. Kõik see teenib kasvatuslikku efekti: lisaks empaatiavõime arengule ning eneseväljendusoskuste lihvimisele kompavad kõik teemad, mida foorumteatris puudutatakse, eetilisi piire. Koolikiusamisega võitlemisel kindlasti parim variant.

Olen oma õpilastega foorumteatriga palju kokku puutunud ning iga kord jätkub arutelu noortega järgmisel päeval koolis. Kuna iga lugu on võimalik mitut moodi edasi arendada, lähevad mõnikord vaidlused päris tuliseks.

Enim on meelde jäänud kooliteemaline etendus, kus abiturient oli oma eksamikeskuses töötava ema kaudu teada saanud, mis ülesanded matemaatika riigieksamil tulevad. Kuidas käituda? Kuigi elupõlise pedagoogina tean, et Eestis selline olukord võimalik pole, sest vähemalt haridusvaldkonnas töötavad läbinisti ausad inimesed, tekitas see klassis kirglikke vaidlusi. Kahjuks mõned arvasidki, et võiks ikka seda privileegi kasutada ning eksam ebaausalt heale tulemusele sooritada. Sattusin tookord ka ise lavale ning soovisin eksamikeskuse kohta politseisse avalduse kirjutada, et eksamimaterjalid ei lekiks. Õpilastele meeldib näha õpetajat tavapärasest erinevas rollis, eriti uhke, kui lausa teatrilaval.

Kindlasti peaksid õpetajad kasutama seda mitmekülgselt harivat võimalust ning viima õpilased kokku foorumteatri võimalustega.


Comments are closed.