Riiklik õppekava – kas täies mahus täitmiseks?

Pidevalt muutuvas maailmas ei saa enam läbi vaid faktipõhise õppega. Milliseid muudatusi on tarvis, et ühiskonna ootustega paremini kaasas käia? Kas meie õppe- ja ainekavad on ajale jalgu jäämas? Praeguste probleemide ning tarvilike muudatuste üle arutlesid vestlusringis Tartu Descartesi kooli õpetajad Küllike Kütimets ja Pirgit Palm, Tartu Variku kooli õpetaja Moonika Sarapuu ja Tartu Reiniku kooli õpetaja Krista Bernhardt.

Kas õppe- ja ainekavade maht ning sisu on ülepaisutatud?

Küllike Kütimets: Arvan, et esimeses kooliastmes ei ole, sest seal pannakse teadmistele ja oskustele põhi alla. Kui me seda ei teeks, ei teaks õpilased teises ega kolmandas kooliastmes midagi, ammugi mitte gümnaasiumis.

Krista Bernhardt: Ma ka ei tunne, et maht oleks ülepaisutatud, probleem tundub olevat hoopis õpilaste väga erinev stardipositsioon. Mõne jaoks on see maht igati sobiv, nõrgemalt kohalt alustavatel lastel võib aga olla raske.

Küllike Kütimets: Kust nad üldse stardipositsiooni saavad? Alusharidusel on oma õppekava ja seal öeldakse eesti keele kohta, et õpilane tunneb kõiki tähti ja oskab kahe-kolmesilbilisi sõnu lugeda. Aga kooli tulles kõik ei oska. Minu praeguses esimeses klassis ei tundnud kuus last kõiki tähti.

Krista Bernhardt: Kui oleksin lasteaiaõpetajana lähtunud ainult alushariduse õppekavast, oleks laste teadmistesse jäänud auk. Seetõttu panen südamele, et alati tasub teha rohkem, kui õppekavas ette on nähtud.

Küllike Kütimets: Lapsevanemad on need, kes tahavad, et lapsed oskaksid lugeda. Nad arvavad, et kõige tähtsamad on lugemine ja arvutamine, sotsiaalsed oskused jäävad tagaplaanile, kuigi need on väga olulised.

Pirgit Palm: Kui õpetaksime ainult seda, mis on ainekavas kirjas, siis tuleksime väga hästi toime. Aga kuna õpetame koolis ka kõike muud – koostööd, eneseanalüüsi, teistega suhtlemist, loovust – ja kui panna kõik see ainekava teemadega ühte patta, siis ongi õppemaht liiga suur ja ma jään ajahätta. Selles osas annab kindlasti midagi muuta. Ehk võiks olla nii, et on põhiteemad, mis peab läbima, ning soovituslikud.

Kas õpe on liialt faktipõhine?

Küllike Kütimets: Paljud minu kolleegid on arvamusel, et esimeses kooliastmes õpetame seda, mida elus vaja on. Kuidas muidu teaksid lapsed näiteks nädalapäevi, kella- ja aastaaegu või kuid?

Moonika Sarapuu: Faktiteadmised on väga vajalikud, kuidas õpilased nendeta hiljem arutlevat kirjandit kirjutaksid?

Pirgit Palm: Kui õpetame ja õpime faktipõhiselt, siis ei ole õppe- ja ainekavade maht liiga suur, vaid täiesti normaalne ning sinna on võimalik teemasid lisada. Aga kui tahta muud ka õpetada, läheb keeruliseks. 

Õpetajale on tohutult kasulik, kui ta teab, mis teemad tulevad järgmises astmes, sest siis on palju kergem madalamat astet õpetada. Aga näiteks viimase õppekava muudatusega tõsteti kuuenda klassi matemaatikast väga palju seitsmendasse, mis tähendab, et seitsmenda klassi õppekava on väga ülepaisutatud. Mahuga tehakse küll tööd, aga valesti. Tasakaal kaob ära, kui panna ühele klassile liiga palju juurde.

Küllike Kütimets: Lasteaia- ning esimese ja teise kooliastme õpetajad peaksid tegema koostööd, et ühest teise oleks kergem üle minna. Igal pool see kahjuks niimoodi pole. 

Pirgit Palm: Võib-olla peaks esimeses kooliastmes panema tõesti rohkem rõhku faktipõhisusele ning teises ja kolmandas, kui korralik põhi on all, saame hakata rääkima teemade omavahelisest seostamisest, teadmiste sidumisest reaalse eluga ning tegema rohkem probleem,- projekt- ja järelduspõhist õpet. 

Küllike Kütimets: Mulle jäi silma Õpetajate Lehe artikkel „Uued õppemeetodid muudavad õpitulemused kehvemaks“ (vt 30.11.2018), kus on kirjas, et soomlaste PISA testi tulemused on langenud, sest digi- ja probleemõpe ei sobi kõikidele õpilastele. Ka Eesti puhul on murekoht, et võetakse üle eri maade kogemusi (õpikeskond ja õppemeetodid) nendesse põhjalikult süvenemata. Ikka õpetaja peab otsustama, missuguseid õppemeetodeid ta kasutab. Ta peab teadma, mis tema õpilastele sobib ja mis töötab.

Dauri Paškovski tõstatas Postimehe arvamusloos küsimuse, kas tänapäeva õpilane vajab elus edukaks toimetulekuks vaid faktiteadmisi või ka midagi muud. „21. sajandi noored ei pea kõike teadma ega saagi seda teha, kuna info muutub ja on kergesti leitav tehnoloogia toel“ (23.02.2017). Kas olete Dauriga nõus?

Küllike Kütimets: Kohati olen, aga kõik lapsed ei oska arvutiga kõike teha. Nad oskavad nutiseadmes mängida või sõnumit tippida, aga arvutiga toimetamisel jäävad hätta. Kuna õpilased peavad oskama arvutit kasutada, olen hakanud esimesest klassist ainetunde läbi viima arvutiklassis. Lisaks annan kolmandale klassile informaatikat, kus õpime infot otsima. Seda peab õpetama, iseenesest ei oska seda keegi.

Pirgit Palm: Minule õpetajana väga meeldib, kui õpilased lähevad minu käe alt ellu ning oskavad raamatust infot leida ja sellega midagi ka peale hakata. Faktid on küll olulised, aga peame koolis õpetama ka seda, mida nendega peale hakata. Nad ei pea teadma kõiki definitsioone peast, vaid oskama vajalikku teavet leida.

Aga kas koolis pööratakse piisavalt tähelepanu sotsiaalsete oskuste, analüüsivõime ja loogise mõtlemise arendamisele? Kui palju saab õpetaja ise valida, millele rõhku paneb? Kui palju määrab ainekava tempo?

Küllike Kütimets: Loomulikult pöörame sotsiaalsetele oskustele tähelepanu, näiteks praegu teeme koostööd nelja lähiümbruse lasteaiaga: kolmanda klassi õpilased peavad lasteaialapsed vastu võtma, nendega tegutsema ja neid aitama.

Moonika Sarapuu: Lasteaias on lapsed väga liikuvad, teevad palju koostööd ja arenevad koos. Kui nad peavad esimeses klassis üksinda istuma, võib see mõne jaoks õppimist raskendada. Esimeses kooliastmes peab mängulisus alles jääma, et sotsiaalsus läheks loomulikku rada pidi edasi.

Krista Bernhardt: Fakte saabki õppida rühmatöö kaudu ning seeläbi arendada ka analüüsivõimet ja sotsiaalseid oskuseid. Muidugi nõuab see õpetajalt rohkem ettevalmistust kui lihtsalt õpiku ja töövihikuga töötamine. Küsimus on selles, kuidas omandada kõike eelnevalt mainitut nii, et see oleks tulemuslik. 

Pirgit Palm: Mulle tundub, et õpetajatena saamegi kõike teha, meil on väga palju võimalusi, aga see tähendab, et ainekava omandamiseks jääb aega väheks, sest kui tahta lisaks faktidele õpetada ka muud, siis on kavas ettenähtu veidi liiast.

Moonika Sarapuu: Tänapäeval on õpimeetodeid ja seadmeid niivõrd palju, et see valik võib hulluks ajada. Siin tuleb õpetajal olla arukas ja otsustada, mida võtta ja mida jätta. Aga selline oskus tuleb ainult kogemusega. 

Krista Bernhardt: Kui tahta näiteks loodusõpetuses teha katse ja seda hiljem analüüsida ning faktidega siduda, siis analüüsiks väga aega ei jää, kuna tuleb järgmise teema juurde liikuda.

Küllike Kütimets: Ma olen suuremate tööde puhul teinud nii, et õpilased peavad pärast töö tegemist otsustama, kas nad oskasid ülesandeid lahendada või mitte; ütlema, millest jäi vajaka ning kuidas teha nii, et nad oskaksid. Seda kõike selleks, et lapsed õpiksid ennast analüüsima. Kõigepealt parandan õpilaste töö, pärast saab õpilane töö kätte ja kirjutab ülesannete juurde, kuidas tal läks. Seejärel kirjutavad õpetaja ja lapsevanem enda arvamuse. See protsess õpetab mõtlema, kas tegemist oli hooletusvigadega või õpilane ei saanud tõesti teemast aru. 

Milliseid muudatusi te õppe- ja ainekavades näha soovite?

Küllike Kütimets: Õppekirjandus peab muutuma, sest praeguses ei ole ülesandeid, mis toetaks analüüsimist ning järelduste ja seoste tegemist.

Krista Bernhardt: Kas teemasid, mida hilisemates klassides nagunii detailsemalt õpetatakse ja mille lapsed unustavad selle mõne aastaga ära, on üldse mõistlik niivõrd vara puudutada?

Pirgit Palm: Need teemad, mis tulevad järgmistel kooliaastatel või järgmises kooliastmes, peaksidki olema selles soovituslikus nimekirjas. Kui meil on kaasav haridus ja peame suutma koos õpetada erinevalt võimekaid õpilasi, siis ongi vaja ainult mingit baasvara, mida kõik peavad teadma. Lisaks on olemas soovituslik osa, aga seda ei saa küsida kokkuvõtvates töödes.

Krista Bernhardt: Neil õpilastel, kes tulid minu juurde esimeses klassis, ei ole kujundava hindamisega probleeme. Aga lapsevanematel on raske. Lisaks hinnangu andmisele toon ma välja selle, mida on vaja veel harjutada. Aga vanemad teisendavad need hinnangud numbriteks. Kui nendel õpilastel, keda on algusest saadik kujundavalt hinnatud, on kunagi endal lapsed, on see suhtumine ehk muutunud. 

Pirgit Palm: See tähendab tegelikult, et vanematel tekib aega oma lastega rääkida ja neid hinnanguid analüüsida. See tähendab muutust suures plaanis, ka väljaspool kooli, muutust inimestes ja nende suhtumises. See tähendab, et leitakse aeg õpetaja hinnang läbi lugeda ja lapsega rääkida.

Pirgit Palm: Võib-olla tasub panna esmalt kirja baasoskused ja -nõudmised ning lisada sinna soovituslikud osad, mida saab vastavalt sellele juurde lisada, kuidas maailm ja ühiskond muutub ning missugused olulised väärtused ja oskused juurde tulevad. Aga oluline on, et muudatusi ei tehtaks liiga kiiresti ja tihti, et ei juhtuks see, mis Soomes.

Muutused võtavadki palju aega, kuid me ei saa enam hakata õpetama faktipõhiselt, ainult õpiku ja töövihiku abiga. Me ei taha nii, tahame ise muutust ja näeme, et ühiskond vajab seda. Aga mulle tundub, et meie ühiskond ei ole veel valmis kooli toetama.

Hetkel ainult üks arvamus teemale “Riiklik õppekava – kas täies mahus täitmiseks?”

1. Peep Leppik ütleb:

   2. apr. 2019, 10:43

   Noored kolleegid!

   Õpetaja töö aluseks on PROFESSIONAALSUS, mitte UUED õppemeetodid-võtted. “Õhinapõhisusele” toetuv õpetaja võib oma kursuse esimeses kümnes tunnis teha pulli ja nalja (oi, kui tore õpetaja!), aga 140-tunnise kursuse puhul tuleb ju minna lõpuni… Ja nii ongi kooli tulnud harimatus.

   Faktiteadmised on MÕTLEMISE alus (vt. taas minu loengu 1.osa veebis – Inimese kujunemine arukaks olendiks). Üldhariduskooli põhiülesanne ongi õpilase (vaimne) ARENDAMINE (nn sotsiaalsed oskused – moesõna – jäävad sellest kaugelt maha). Seepärast peab õpetamine ISE olema ka ARENDAV – tajujärgsed protsessid lühimälu perioodil… (!?)

   Et aga ARENGUPSÜHHOLOOGIA ja KOGNITIIVNE PSÜHHOLOOGIA on Eesti koolis õpetaja tööst n-ö kõrvaldatud, siis on nende rakendamist isegi raske õpetajatele selgeks teha… Piisab, kui lobiseme õpetamisest.