Töövarjuna vastutustunnet uurimas

8. märts 2019 Epp Välba Suure-Jaani kooli direktor - Töövarjuna vastutustunnet uurimas kommenteerimine on välja lülitatud

Klassi õpetaja Reeda Sadam ja tema õpilased näitavad VEPA märki „Sobib!“. Foto: Epp Välba

 

Möödunud aasta lõpul käisid Suure-Jaani kooli kõik õpetajad ühekorraga töövarjuks. Kokku külastati 17 Eesti eri paigus asuvat kooli.

Suure-Jaani kool võttis ette julge teo – ühel päeval jäeti kõik 330 õpilast koju e-õppele. Õpetajad aga läksid, nagu Jakob Hurt rahvaluulet kogudes, Eestimaa eri paikadesse, et koguda seal õpetamise inspireerivaid nippe ja võtteid, silmaringi ja õpetamise mõõdet avardada, vaimustuda ning naastes kogetut teistega jagada.

Huvipakkuva kooli võis iga õpetaja ise valida, see pidi vaid Eesti piiresse jääma. Direktori ülesanne oli koolidega töövarju suhtes kokkuleppele saada. Enamik koole pikemat selgitust ei vajanud, oldi lahked, koostööaltid ja avatud.

Suure-Jaani kooli selle õppeaasta teema on vastutustunne. Nii oli ka meie ekspeditsiooni peamine uurimisülesanne see, kuidas on koolides lood õpilaste vastutustundega ja milliste töövõtete abil seda seal kujundatakse. Vastuseid ja mõtlemisainet saime kuhjaga.

Teadvustasime endale juba enne töövarjutamist, et vastutustunne on seotud otsustamisega. Vastutama õpib laps, kes saab otsustada endale ja klassile olulisi asju. See tähendab, et õpilasi peab usaldama rohkem, kui oleme harjunud ja on kombeks. Mis aga peamine: koos otsustamise õigusega tuleb anda lastele õigus eksida, sest vähese kogemuse puhul läheb tahes-tahtmata midagi ka valesti.

Mida uut teada saime?

Iga külastatav kool oli omanäoline, oma loo ja tõekspidamistega. Meie õpetajad tõid sealt kaasa häid näiteid meeskonnatööst, hästi korraldatud projektõppest, nutikatest siseruumi- ja õuealalahendustest, leidlikust õppekorraldusest jne. Mõnel juhul oli tore kogeda ka äratundmisrõõmu ning nautida külalislahket vastuvõttu.

Ent mis õpetajatele külastatud koolidest konkreetselt meelde jäi? Vaatame üle õpetajate tagasisidelehed.

Teretamine. Õpetajatele meeldis, et mõneski koolis tervitas kooli saabuvaid õpilasi direktor ning vahel lausa kättpidi.

Direktor võtab hommikul vastu lapsed, lapsevanemad ja külalised. Väga viisakad lapsed, teretamine on loomulik osa viisakusest.

Tunnikell. Õpetajad tõid välja, et mitmes koolis tunnikella ei olnud ja õpilased pidid ise kella jälgima, et õigeks ajaks tundi jõuda. Leiti, et see kasvatab vastutustunnet.

Lapsed vaatasid ise kella. Kui mõni hajameelsem seda ei teinud, märkas ta hiljemalt viie minuti pärast, et on vaiksesse koridori üksi jäänud. Ka õuevahetundi minekuks oli kindel kellaaeg – selleks ajaks pidi maja tühi olema. Aeglasemad said sõbralikke meeldetuletusi. Hilinejaid oli üldiselt vähe.

Klassi ukse kõrval oli päevakava ja kell, õpetaja oli vajadusel õpilastele toeks. Hilinemist nägin vaid korra ja sellest ei tehtud suurt numbrit.

Õpetaja tuletas tunni lõpus lastele meelde järgmise tunni algusaja, lapsed ise jälgisid, et vahetunnist õigeks ajaks tagasi jõuavad.

Vahetund. Meie õpetajad märkisid ka, et mitmes külastatud koolis lasti õpilastel ise otsustada, kus nad vahetundi veeta tahavad.

Õpilased said ise otsustada, missuguses keskkonnas nad soovivad olla. Sotsiaalsemad võisid klassis klassikaaslastega vestelda. Kes vajasid aega oma mõtetele, jalutasid üksinda koridoris. Kes tahtis pärast õppetunnis istumist aktiivsemalt aega veeta, läks aulasse, kus sai mängida lauatennist. Soovi korral võis isegi joosta või tantsida.

Õpilaste vastutustunnet näitas see, et koridorides ei olnud neil korrapidajaid. Klassiruumid olid vahetundides enamasti avatud. Koridorid olid puhtad ja seal polnud ka möllavaid õpilasi.

Nädalatöö. Ühes koolis anti lastele nädalatöid ja õpilased said ise otsustada, millel nad seda teevad.

Kui õpilane sai tunnis ülesanded ruttu valmis, võis ta kasutada ülejäänud aega nädalatöö tegemiseks. Meetod õpetab kindlasti aja planeerimist ning vaba hetke mõistlikku sisustamist.

Õpilasüritused. Meie õpetajad nägid, et mitmes koolis oli pandud ürituste korraldamine õpilaste õlgadele, mis kujundab vastutustunnet. Õpilasüritusi korraldavate õpilaste puhul võis märgata tundides suuremat õhinat ja vähemat õpetaja tähelepanu juhtimist.

Koolimaja kaunistasid kunsti- ja tööõpetuse tundides valminud ühistööd. Ühes tunnis volditi paberist tähekesi, millest valmis ühistöö „Talv“. Kiirematel oli võimalik heegeldada ketti trepikäsipuude kaunistuseks, värvida mustreid. Õpilased pidid käed külge panema igal pool, kus oli abi vaja – nii vastutasid kõik, et töö saaks ühiselt lõpetatud.

Koostöö. Õpetajatele meeldisid koolid, kus kõik kooli töötajad esitasid õpilastele ühesuguseid nõudmisi.

Mulle väga meeldis, kuidas direktor jälgis koolielu igapäeva. Kõik vastutasid ja hoidsid tähelepanu erksad, olles samal ajal ise eeskujuks ka teistele. Eesmärk, mille poole nad on püüelnud, on see, et kõigil on sama arusaam toimuvast ning tähelepanu heale korrale peavad võrdselt pöörama kõik õpetajad. Ei ole neid, kes keelavad, ja neid, kes lubavad. Õpetajad on leppinud kokku ühise hoiaku. Koolis oli meeldiv õhkkond ning tajutav oli sõbralik suhtumine üksteisesse.

VEPA. Kui paar aastat tagasi uurisime oma koolis VEPA meetodi kasutamist, siis see erilist entusiasmi meil ei tekitanud. Nüüdse töövarjutamise ajal nägid aga meie õpetajad, kui hästi see meetod toimis, ja neli meie kooli õpetajat on veendunud soovis VEPA kasutusele võtta.

Projektinädal. Märtsi oleme plaaninud teise selle õppeaasta suurettevõtmise – nädalase projektinädala toidu ja toitumise teemal. Julguse ja arusaamise projektinädala edukast ettevalmistusest saime just külastatud koolidest, kel sellised ettevõtmised juba tavapärased.

Nutitelefon. Pea kõik õpetajad jagasid tagasisides tähelepanekuid mobiiltelefonide kasutamise reeglitest ja tavadest. Ning mis seal salata, muljet avaldasid koolid, kus on suudetud reeglid kehtestada ning nendele truuks jääda. Mitte kõik ei ole sellega hakkama saanud. Keelata või lubada – see on arutelu- ja vaidluse koht paljude jaoks.

Peab möönma, et täieliku nutivaba vahetunni saavutanud koolide lapsed paistsid silma rõõmsameelsete ja avatutena. Selge, et puhas keelamine millegi asemele pakkumiseta on tühi ja mõttetu. Müts maha nende koolide ees, kelle päevakava sisaldab endas iseenesestmõistetavat ülekoolilist õuevahetundi. Selliste korralduslike ettevõtmiste edu võti on meeskonna üksmeel.

Igas klassis oli mobiilikasutust keelava luuletusega plakat ja võimalus mobiilid ära panna (vahedega kast, taskud).

Telefonid pandi enne tunni algust klassis olevasse kasti ja pärast tundi võeti sealt kaasa.

Aitäh koolidele, kes meid vastu võtsid!

Hea oli tõdeda, et ise õppides saime ka teistele pakkuda – nimelt leiti mitmes koolis, et peavad samuti sellise töövarjupäeva tegema. Igal juhul on Suure-Jaani kooli meel ja uksed kolleegide jaoks valla. Tere tulemast!

Lõpetuseks tuhat tänu koolidele, kes meid oma igapäevaelu jälgima lubasid: Raasiku põhikool, Tartu TERA kool, Muraste kool, Gustav Adolfi gümnaasium, Kiviõli 1. keskkool, Tartu Raatuse kool, Tallinna Kuristiku gümnaasium, Tartu Forseliuse kool, Viljandi Kesklinna kool, Kilingi-Nõmme gümnaasium, Vändra gümnaasium, Tartu Veeriku kool, Saarepeedi kool, Rapla Vesiroosi kool, Tarvastu lasteaed, Tallinna Vaba Waldorfkool, Viljandi Paalalinna kool.

 


Kuidas me kolmesaja õpilasega töövarjuks käisime

 

Indrek Rigor, Järveküla kooli arendusjuht:

Sel aastal liitus Järveküla kool Eesti kaubandus-tööstuskoja algatatud üleriigilise projektiga „Tööle kaasa!“, mis kutsub tööandjaid, lapsevanemaid ja koole looma lastele ja noortele tööeluga tutvumiseks uusi võimalusi.

Algatusest võttis osa üle poole Järveküla kooli õpilastest (üle 300). Igaüks jälgis ühe lapsevanema tööpäeva. Õpilased pidid leidma vanema tööd jälgides üles need oskused, mille kujundamisele saab koolis tähelepanu pöörata. Uuriti tööeluga kaasnevaid ohtusid. Hinnati enda sobivust ametikohale.

Vanemaga koos veedetud tööpäeva kohta kirjutasid näiteks esimese kooliastme (1.–3. klass) õpilased, et nad said teada, et riik peab makse koguma, liikluses peab olema tähelepanelik ja ettevaatlik, töötamine ei ole lihtne, kuidas koosolekuid peetakse ja tööd jaotatakse, jpm.

Teises kooliastmes (4.–6. klass) pandi tähele, mida lapsevanema töö lapsele õpetas: „Klientidega tuleb viisakalt suhelda“, „oluline on meeskonnatöö“, „tähtis on täpsus ja korrektsus“. Aga saadi ka teada, mida mingi töö endast kujutab: „isa suhtleb palju“, „advokaat koostab dokumente ja vaidleb“ jpm.

Kolmandas kooliastmes (7.-8. klass) said lapsed vanemaid intervjueerides teada, mis on oluline elukutsevalikul: „Juristiks saamisel on oluline lugemis- ja kirjutamisoskus ning oskus teisi läbi näha.“

Õpilastele meeldis, kuidas nende vanemad töö juures nalja tegid ja et lastele kakaod ja kooki pakuti. Kuid kogeti ka igavust ja rutiini. Terase pilguga noor märkas sedagi, et täiskasvanud ei viitsi reedel väga tööd teha. Kogeti üllatusega, et täiskasvanudki õpivad.

Kokkuvõtteks märkisid õpilased, et koolis on väga tähtis matemaatikat ja võõrkeeli õppida, meeskonnatööd teha ning oma suhtlemisoskust arendada.


Comments are closed.