Juunikuu esimesil päevil jõudis raamatupoodidesse huviäratava pealkirjaga teos, „Naiste ülevisked“. On’s seal juttu enesekontrolli kaotanud valitsejannadest ja nende põhjustatud pöördelistest sündmustest ajaloos? Või suurimatest ebaõnnestumistest naiste korvpallis? Kaanepilt ja pealkirja teine pool – „rahvarõivaste juurde“ – annavad siiski aimu, et siin peab olema pistmist mingit muud sorti ülevisetega, mida kinnitavad ka koostaja isik ja väljaandja nimi – etnoloog Reet Piiri ja Eesti Rahva Muuseum.

Teose tutvustuses ongi öeldud, et „üleviskeid oli nii pidulikke kui argiseid, nii villaseid, poolvillaseid, linaseid kui ka takuseid“, ja nimetatud neid sealsamas veel õlakateteks, kangalaidudeks, linikuteks, suurrättideks ja … sõbadeks.

„Sõba“ tähistab peale üleviske, see tähendab õlgadele visatava riietuseseme (nagu näiteks sõnas „pruudisõba“) veel tekki või vaipa (nagu näiteks sõnades „higisõba“ ja „saanisõba“). Põlise soome-ugri tüve vasted sugulaskeeltes on näiteks vadja sõpa ‘rõivas, pesu, kangas’, lüüdi soba ‘riie, rõivas, särk’, vepsa soba ‘pesu, riided’, mansi sup ‘särk’, soome arhailis-poeetiline sopa ‘rõivad, rüü’.

„Sõbaga“ ajalooliselt sama tüvi on muuseas sõnal „sobima“ (võrdle ka vadja sopia, soome sopia, isuri soppiia, lüüdi sobida). „Sobima“ kasutusala, nagu võib lugeda „Eesti etümoloogiasõnaraamatust“, oli kunagi kitsam, seotud nimelt rõivaesemetega, aga muutus hiljem üldisemaks, nii et tänapäeval võivad sobida ka igasugused muud asjad, näiteks kombed ja ametid, mitte üksnes riided.

Kui „sobima“ on sage igapäevasõna, siis „sõbal“ on juba arhaismi münt küljes; vanade asjadega ühes kipuvad unustusse hääbuma ka neid tähistavad sõnad oma tähendustega. Tõsi küll, meil on veel üsna tuntud kujundlikud väljendid „sõba silmale saama“ ja „sõba silmale laskma“, aga kui tihti me neidki kasutades mõtleme „sõba“ tegelikule tähendusele?