Eesti hariduse edulugu – mis seda seletab?

30. aug. 2019 Sandra Haugas Praxise hariduspoliitika analüütik - 4 kommentaari
Huvitegevused toetavad õpilaste loovust ja toovad esile nende potentsiaali. Huvitegevuses osalemisel on mitmeid positiivseid tagajärgi, näiteks õpilase kõrgem enesekindlus, säilenõtkus ja madalam oht haigestuda depressiooni. Foto: Vladislav Musakko, Virumaa Teataja / Scanpix
Sandra Haugas.

Mis seletab Eesti hariduse edulugu ja mida on teistel sellest õppida? Eesti õpilaste head tulemused põhinevad kolmel olulisel tasandil: ühiskondlik kultuur, poliitikad ning kool/klassiruum.

Eesti põhikooliõpilased on PISA testides ühed maailma parimatest – see üllatab ilmselt väheseid. Märksa vähem teatakse aga, et meie õpilaste õpiedu ei sõltu nii väga nende vanemate sotsiaalsest taustast. Teisisõnu, olgu laps pärit jõukast ja kõrgelt haritute või vaesest ja madalamalt haritute perest, tema haridustulemused on PISA andmetel laias laastus ühtviisi head.

BRAVEdu projektis osalesid lisaks Eestile Horvaatia, Sloveenia ja Makedoonia. Neid maid ühendavad kommunistlik taust ja selle järelmid, sh vaesus- või sotsiaalse tõrjutuse riskis inimeste kõrge osakaal. Mis aga eristab, on see, et kui Horvaatias, Sloveenias ja Makedoonias peegeldub sotsiaalmajanduslik ebavõrdsus ka õpilaste haridustulemustes, siis Eestis mitte. 48% Eesti madala sotsiaalmajandusliku taustaga õpilastest saavutab väga kõrgeid tulemusi, samal ajal kui näiteks Horvaatias kõigest 24%.

Kui OECD riikides keskmiselt seletab õpilase sotsiaalmajanduslik taust õpilaste haridustulemuste varieeruvust 13% ulatuses, siis Eestis on see näitaja kõigest 8%.

Ühiskondlik kultuur: hariduseusk

Muu Euroopa taustal tugeva ilmalikkusega silma paistes ütleme mõnikord enda kohta: meie, eestlased, oleme hariduseusku. Tõepoolest, haridus on eesti inimeste elus olulist rolli mänginud sajandeid.

Avalikes koolides sai Eestis õppida juba 17. sajandil ning 19. sajandiks oli kirjaoskajate osakaal Eestis Euroopa üks kõrgemaid. Sealjuures ei ole haridust Eestis peetud mitte eliidi lõbuks, vaid millekski, millele on õigus kõigil. Võiks isegi öelda, et mitte ainult õigus, vaid haridus on ka kohustus, sest meil on läbi aja usutud, et igaüks on oma õnne sepp – see, kui hästi meil elus läheb, sõltub ennekõike meist endist, ja seega on oluline edu nimel kõvasti õppida ja tööd teha.

Seesugune protestantlik eetika, millel põhinevad ka mitmed meie rahvuslikku identiteeti kujundanud kirjanduslikud tüvitekstid eesotsas Tammsaare „Tõe ja õigusega“, ei ole kadunud ka 21. sajandi eestlaste väärtuspagasist – nii näitas näiteks Tallinna ülikooli teadlaste tehtud poliitilise kultuuri uuring, et eestlasi kõige enam iseloomustavad ja nende käitumist vormivad väärtused on individualism (sh individuaalne vastutus), materiaalsus ja vähene hierarhiataluvus.

Haridus- ja sotsiaalpoliitika

Poliitikate tasandil toetavad Eesti õpilaste kõrgeid ja sotsiaalselt õiglasi haridustulemusi ennekõike strateegiline hariduspoliitika kujundamine ning universaalsed sotsiaalpoliitikad, nagu näiteks tasuta koolilõuna, õppevahendid, arstiabi ning transport kooli ja kodu vahel.

Kui BRAVEdu projektipartnerite kinnitusel on hariduspoliitika kujundamine nende koduriikides sageli politiseeritud ja vähesüsteemne – valitsuse vahetus võib pea peale pöörata lisaks teistele valdkonnapoliitikatele ka hariduspoliitika senised suunad –, siis Eestis on alates taasiseseisvumisest hoitud hariduspoliitikas ühtlast ning pikalt ja süsteemselt planeeritud joont.

Eesti haridusstrateegiad on läbivalt kestnud kauem kui üks valitsemisperiood (näiteks kehtiv elukestva õppe strateegia loodi aastateks 2014–2020). Seega on Eesti hariduspoliitika parteipoliitiliste võitluste suhtes küllaltki immuunne ning kõige olulisemates õigusaktides kirjas olevates põhimõtetes („Igaühel on õigus haridusele“ ja „Kvaliteetne üldharidus on võrdväärselt kättesaadav kõigile isikutele, sõltumata nende sotsiaalsest ja majanduslikust taustast, rahvusest, soost, elukohast või hariduslikust erivajadusest“) järjepidev.

Nendest põhimõtetest on kantud ka õppimist toetavad sotsiaalsed hüved, mida pakutakse Eestis kõigile sama tasandi õpilastele võrdselt ja ühel alusel õpilasi sotsiaalmajandusliku tausta põhjal eristamata (näiteks tasuta töövihikud kõigile põhikooliõpilastele, tasuta koolilõuna ja psühholoogiline abi kõigile põhikooli- ja gümnaasiumiõpilastele) ehk nende poliitikate universaalsus.

On palju riike, kus tasuta koolilõunat või õppematerjale pakutakse vaid kõige vaesematele ja aeg-ajalt on sarnasele süsteemile üleminekut pakutud ka Eesti avalikkuses, kuid siinkohal on oluline üle rõhutada, et õppimist toetavate sotsiaalpoliitikate väärtus seisneb just nende universaalsuses, mis aitab ära hoida haavatavate gruppide stigmatiseerimist ning sellega seotud õpilaste haridustulemuste langust, sest uuringud on näidanud, et sihistatud poliitikate võimalike tagajärgedena tekkivad stigmatiseerimine ja sotsiaalne tõrjutus korreleeruvad haridustulemustega.

Kool ja klassiruum

Kuigi ühiskondlikku kultuuri on teistel riikidel üle võtta võimatu ning poliitikate muutust esile kutsuda keeruline, tõi meie uuring esile mitmeid edutegureid, mis peituvad klassiruumis endas. Leidsime lausa kuus olulist põhimõtet, mida õpetajad ja koolijuhid saavad õpilaste haridustulemuste mõjutamiseks ära teha.

Esimene neist on: võta autonoomia, mis sul on, ning kasuta seda vastutustundlikult. Uuringud on näidanud, et koolisüsteemides, mida iseloomustab õpetajate suur autonoomia, on õpilaste haridustulemused üldiselt paremad ning õpetajate motiveeritus ja võimestatus kõrgem – viimane panustab nii kaasava kooli- ja klassiõhustiku tekkesse kui selle ühe võimaliku tagajärjena ka õpilaste sotsiaalmajanduslikust taustast sõltumatusse haridustulemuste paranemisse.

Rahvusvahelises võrdluses keskmisest autonoomsemad on nii Eesti õpetajad, kellel on vabadus valida ise sobivad õppemeetodid ja -vahendid ning rääkida kaasa kooli õppekava koostamises, kui ka koolijuhid, kes langetavad otsuseid seoses koolieelarve kasutamisega, töötajate palkamise ning kooli arenguplaanidega. Ehkki õpetajate ja koolijuhtide autonoomia erineb riigiti ja süsteemiti, on iga õpetaja ja koolijuht teatud piirides siiski vaba ja hea tahte korral seega võimeline õpilaste heaolu parimal võimalikul moel toetama.

Teine võtmesõnum: kaasav koolikeskkond eeldab jagatud eestvedamist. Uuringute kohaselt on jagatud eestvedamine iseäranis oluline mitmekesise õpilaskonnaga koolides, aidates eri osapooli hõlmavate mitmekülgsete interaktsioonide kaudu luua ühist tähendusruumi ning panna paika ühiseid eesmärke.

Ehkki Eesti koolid ei ole juhtkonna koosseisu ja juhtimisstiili poolest kindlasti ühetaolised, paistavad paljud siiski silma jagatud eestvedamisega: Eesti kooli ei juhi üldjuhul mitte koolijuht üksi, vaid ta teeb seda koos õppealajuh(t)i(de) ning sageli ka huvijuhi, haldusjuhi ja teiste valdkondlike juhtidega. Kollektiivselt võetakse vastu otsuseid ning pannakse alus haridusasutuse õppekavale.

Kolmas võtmesõnum: toeta osapoolte usaldusväärsete suhete kujunemist. Uuringud näitavad, et õpilaste ja õpetajate soojad suhted mõjuvad iseäranis motiveerivalt ja kasulikult just madala sotsiaalmajandusliku taustaga õpilastele. Meeldivaks suhtlemiseks mõeldud keskkonna (näiteks õpetajate tubade ja puhkenurkade) ja regulaarsete (nii õpetaja ja koolijuhi kui õpetaja, õpilase ja lapsevanema vaheliste) arenguvestluste olemasolu ning lapsevanemate muul moel kooliellu kaasamine Eesti koolides näitab, et sõbralikud suhted ja eri osapoolte koostöö on Eesti haridussüsteemis hinnatud.

Neljas võtmesõnum: suhtu õpilastesse kui ekspertidesse. Uuringud näitavad, et noored, kes tunnevad, et nende võimuses on muuta midagi iseendas või oma keskkonnas, on nii oma õpingutes kui edasises elus säilenõtkemad ja kohanemisvõimelisemad.

On mitmeid viiteid, et Eesti haridussüsteemis püütakse juurutada mõtteviisi õpilastest kui ekspertidest. Näiteks rõhutab õpilaste tegutsemisvõimet põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, mis ütleb muuhulgas järgnevat: õpilaskonnal on õigus moodustada liite teiste õpilaskondadega, otsustada ja korraldada mitmeid õpilaselu küsimusi, valida õpilasesindusi jne. PGS paneb paika isegi selle, et luues või muutes kooli õppekava, on juhtkond kohustatud küsima ka õpilasesinduse arvamust.

Uuringu käigus tuli lisaks ilmsiks mitmeid konkreetseid koolipõhiseid näiteid sellest, kuidas õpilaste arvamust koolielu korraldamises arvestatud on. Näiteks oli ühe kooli õpilasesindus suutnud vetostada juhtkonna koostatud arengukava põhjendusega, et dokument ei näinud ette taimetoitlaste menüü kehtestamist koolisööklas – tulemuseks oli arengukava ümber tegemine ning taimetoitlaste menüü sisseviimine.

Viies võtmesõnum: kujunda huvitegevusi, mis toetaks õpilaste loovust ja maksimeerimaks nende potentsiaali. Huvitegevuses osalemisel on mitmeid positiivseid tagajärgi, näiteks õpilase suurem enesekindlus, säilenõtkus ja madalam oht haigestuda depressiooni; madalam koolist välja ja meelemürkide ohvriks langemise oht; kõrgemad akadeemilised tulemused ning hariduslikud eesmärgid.

Huvitegevuses osalemisele pööratakse Eesti haridussüsteemis järjest enam tähelepanu. Erinevalt BRAVEdu projekti partnerriikidest tegutsevad Eesti koolides huvitegevust koordineerivad huvijuhid ning tuginedes 2016. aastal loodud „Noorte huvitegevuse toetussüsteemi kontseptsioonile“ on huvitegevuse rahastust riigi poolt aasta-aastalt märgatavalt tõstetud.

Kuues võtmesõnum: pööra järjepidevalt tähelepanu õpilaste ja õpetajate individuaalsetele vajadustele, toetamaks nende potentsiaali parimal moel. Uuringud näitavad, et õpetajad suudavad arendada õpilastes säilenõtkust ja kohanemisvõimet paremini siis, kui nad esiteks teadvustavad, et tulnud erinevast keskkonnast, on õpilaste õppimisega seotud hoiakud, väärtused, eesmärgid, motivatsioon ja õppimisviisid erinevad, ning teiseks on valmis nendest erinevustest tulenevaid õpilaste individuaalseid vajadusi märkama ning neile parimal võimalikul moel vastama.

Eesti haridussüsteemis viitavad õpetajate ja õpilaste individuaalsete vajadustega tegelemisele näiteks nii õpetajate kui õpilaste arenguvestlused, õpetajate professionaalse arengu toetamine nii kooli kui riigi tasandil, klassijuhataja oluline roll õpilaste ja nende vanematega suhtlemisel ning individuaalsete õppekavade loomise süsteem koolides.

Lugenud läbi kõik eespool kirjeldatud võtmesõnumid, võib skeptilisem lugeja küsida, kas kõike seda saab tõesti järeldada Eesti haridussüsteemi põhjal. Kas meil on kõik nii hästi? Tõepoolest, iseäranis just viimastel kuudel on avalikuks tulnud mitmeid juhtumeid Eesti koolidest, mis seavad küsimärgi alla nii mõne kooli juhtimiskvaliteedi, usalduslike suhete olemasolu kui ka õpilaste heaolu tagamise koolis.

Koolide erinevale juhtimiskvaliteedile ja õpetajate professionaalse arengu toetamise suutlikkusele on osutanud ka mitmed viimastel aastatel korraldatud uuringud. On viiteid ka selle kohta, et suhtumine õpilastesse kui ekspertidesse paljudel juhtudel siiski juurdunud ei ole: sageli ei leia õppetöö aset mitte dialoogis ning õpetaja ja õpilase vahel vastastikku õppides, vaid pigem traditsioonilisel, teadmiste ühepoolsel (õpetajalt õpilasele) ülekandmise teel.

Kindlasti võiks olla praegusest enam lapsevanemate kaasamist kooliellu ning pöörata suuremat tähelepanu huviharidusele, sh selle integreerimiele formaalharidusega. Aga kitsaskohtade ja arenguvajadusteta ei ole mitte ükski süsteem, ükskõik kui hea ta kõrvaltvaatajale ka ei paista. Seega, olgem uhked oma eeskujulike ja sotsiaalselt õiglaste haridustulemuste üle ning õpetagem seda, mida me teame ja oskame ka teistele riikidele, nii nagu alles mõne kümnendi eest õppisime me ise, kuid ärgem unustagem välise kiituse taustal loorberitele puhkama jäädes süsteemi kitsaskohtadega aktiivselt tegelda, sest vastasel juhul ei pruugi meie haridusedu kesta pikalt.


4 kommentaari teemale “Eesti hariduse edulugu – mis seda seletab?”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Kolleegid!
    Suurt kahju teevad meie haridusele inimesed, kes ise koolis toimuvat ei tunne… Lugegem veelkord artikli viimast osa – “Kool ja klasiruum” – kohe on selge, et autor ei tea DIDAKTIKAST ega arengupsühholoogiast (resp õpetajatööst) midagi. Sellised kooli-teaduskauged “soovitused” ei aita ju kedagi. Ja õpetajate “koolitamine” ei käi ka ajalehe kaudu…

    Et PISA-testid ei näita koolis toimuvat, on juba aastaid teada (isegi Soomes!), aga artikli autoril mitte.

    Samas võib iga uurimistööde metoodikat tundev noor inimene viia läbi kitsamas valdkonnas uuringuid ja tulemusi matemaatilis-statistiliste meetoditega töödelda-esitada, kuid HINNANGUID Eesti HARIDUSELE artiklis toodud “analüüsiga” ei sobi anda… Keda me petame?

  2. Hilja ütleb:

    Mina sain nii aru, et autor ei jaga soovitusi ega ürita kedagi koolitada ega petta ega hinnanguid anda, vaid kõigest vahendab rahvusvahelise uurimisprojekti tulemusi (mille hulka kuulub ka järeldus, et tugevad PISA testide tulemused ei näita üksnes koolis toimuvat). Milleks erutuda?

    • Peep Leppik ütleb:

      Austatud Hilja -???

      Tsiteerin autorit – “Kool ja klassiruum” – “Leidsime lausa kuus olulist põhimõtet, mida õpetajad ja koolijuhid saavad õpilaste haridustulemuste mõjutamiseks ära teha”… ja järgneb kuus elukauget (mõistagi moodsat) soovitust. Kellele?

      Ma ei erutu Eestis enam mõtetuste ega rumalustegi peale…, aga nende nn vahendamine on eriti arutu.

      • Hilja ütleb:

        Need “soovitused” tulenevad ilmselt uurimisprojekti raames toimunud küsitluste ja intervjuude analüüsist. Mina sain aru nii, et (väga primitiivselt lihtsustades) kui küsitledes 100 kooli ja kõrvutades vastuseid PISA tulemustega selgub, et nendes koolides, kus õpetajad hindasid oma autonoomiat kõrgemalt, olid ka PISA tulemused statistiliselt olulisel määral kõrgemad, siis võib oletada, et need asjad on omavahel seotud. Lisaanalüüs võib kinnitada hüpoteesi, et suurem õpetaja autonoomia aitab kaasa õpilaste parematele tulemustele. See ei tähenda, et asi on 100% ära tõestatud, teaduses võib alati tulla järgmine uurija ja seda tulemust kinnitada või siis hoopis ümber lükata. See ei tähenda ka otsest soovitust koolijuhtidele, pigem ainet mõtlemiseks. Kui teadus tundub elukauge, siis on ka võimalus, et elu on liiga teaduskauge 🙂

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!