Koolipsühholoog Karmen Maikalu: „Väga tõsine probleem on ennast vigastavad noored“

27. sept. 2019 Tiina Vapper toimetaja - 1 Kommentaar
Seaduse järgi peab psühholoog olema kättesaadav igas koolis, aga on ainult kolmandikus ning nende töökoormus on suur. 700 õpilasega Põltsamaa ühisgümnaasiumis on Karmen Maikalu ainus psühholoog. Foto: Kaija Kits

KOOLIAASTA ALGUSEST PEALE ON OLNUD FOOKUSES VAIMSE TERVISE TEEMAD. 10. SEPTEMBRIL OLI RAHVUSVAHELINE SUITSIIDIENNETUSPÄEV. 16. SEPTEMBRIL KÄIVITUS PEAASI.EE PORTAALI EESTVEDAMISEL ÄREVUST JA ÄREVUSHÄIREID TUTVUSTAV KAMPAANIA. 10. OKTOOBRIL TÄHISTATAKSE ÜLEMAAILMSET VAIMSE TERVISE PÄEVA NING OKTOOBER ONGI KUULUTATUD VAIMSE TERVISE KUUKS.

Põltsamaa ühisgümnaasiumi koolipsühholoog ja Eesti koolipsühholoogide ühingu juht Karmen Maikalu, kas õpilased tulid pärast suvepuhkust kooli puhanute ja rõõmsatena?

Enamik küll, aga mitte kõik. On ka selliseid lapsi, kelle jaoks kooliaasta algus tähendab ebastabiilsest kodusest keskkonnast pääsemist või kellel on mingil põhjusel keeruline koolikeskkonnas toime tulla.

Viimasel ajal räägime palju ärevusest ja ärevushäiretest. Kui palju ärevus koolilapsi puudutab?

Ärevust esineb aeg-ajalt kõigil ja see on täiesti normaalne. Kui aga ärevus kasvab nii suureks, et hakkab takistama igapäevaelu – näiteks ei ole õpilane selle tõttu võimeline klassis vastama või teistega suhtlema –, võib tegemist olla ärevushäirega. Siis on oluline konsulteerida spetsialistiga, näiteks perearsti või koolipsühholoogiga.

Kas kodustel on põhjust muretseda, kui laps muutub kurvameelseks, väsib kiiresti, kurdab pea- või kõhuvalu, ei maga hästi, puhkeb kergesti nutma?

Jah. Lapse äkitselt muutunud käitumine peaks panema häiretuled põlema. Näiteks kui seni rõõmus ja kõigiga suhtlev laps hakkab ühel hetkel omaette hoidma, või vastupidi, laps, kes varem on eelistanud rohkem üksi olla, tahab järsku väljas käia ja muutub trotslikuks, peaksid vanemad mõtlema, mis on selle põhjus. Kehaliste vaevuste korral tuleks kõigepealt pöörduda perearsti poole, et välistada füüsilised haigused. Edasi suunab perearst lapse vajadusel juba psühholoogi juurde.

Mis saab siis, kui lapsevanem neid muutusi ei märka või neile ei reageeri?

Siis võib probleem süveneda. Kui probleemi märkab mõni teine täiskasvanu, näiteks õpetaja, tuleb sellest delikaatselt lapsevanemaga rääkida, kindlasti mitte süüdistada. Kui lapsevanem õpetajat usaldab, siis ta ka kuulab, mida õpetaja räägib.

Kui koolis lähevad ootamatult hinded alla ja käitumine halvaks, kui laps muutub agressiivseks teiste või iseenda suhtes või tal ilmnevad haigussümptomid, millele arstid põhjust ei leia, on see sageli märk sellest, et lapsel on mingil põhjusel suur pinge ja mure. Oma töös näen sageli, et kui kodus on mõni tõsine probleem – näiteks perevägivald, pingeline paarisuhe, lapsevanema depressioon või sõltuvushäire –, siis laps ühel hetkel reageerib sellele. Lapsed on väga tundlikud oma vanemate pingete suhtes ja kannavad neid sageli edasi. Kui sel juhul hakata last n-ö korda tegema – näiteks motiveerida teda rohkem õppima või rääkida talle, kuidas oma emotsioonidega toime tulla ja rahumeelselt konflikte lahendada, uurimata tema probleemide tegelikku põhjust, siis sellest üksi pole kasu. Tegelema peab põhjuste, mitte ainult tagajärgedega. Sageli juhtub nii, et kui hakata tegelema sellega, mis kodus toimub, kaovad lapse probleemid iseenesest.

Kas koolipsühholoog töötab siis kogu perega?

Ideaalis võiks see nii olla, aga paljudel koolipsühholoogidel pole sellist väljaõpet. Mina omandasingi koolipsühholoogi kutsele lisaks pereterapeudi kutse just seepärast, et väga raske on lapsi aidata, kui ei kaasa peret.

Kuidas te last ja peret aitate?

Kuna iga lugu on erinev, siis valmis retsepte pole. Sageli aitab psühholoog lepitada pingelisi suhteid, aitab üksteisest paremini aru saada. Psühholoog küsib küsimusi, mida inimene ise enda käest ei küsi, ja aitab sellega näha olukordi teise külje pealt. Niimoodi koos arutledes leiab inimene tihtipeale need vastused enda seest ise üles. On oluline mõista, et iga lapsevanem on just nii hea lapsevanem, kui ta parajasti oskab ja suudab. Kui ta ei oska ja ei suuda, vajabki ta abi. Mõnikord selgub, et vanemal on hoopis tervisemure või on ta omadega mõnel muul põhjusel puntras, siis tuleb soovitada talle, kuhu veel abi saama pöörduda: töötukassasse, ohvriabisse, kohaliku omavalitsuse sotsiaalosakonda, perearsti juurde.

Milliste probleemidega lapsi ja peresid on kõige raskem aidata?

Näiteks sõltuvushäired on rasked. Sõltuvusravi on pikaajaline ja keeruline ning sellest on mõjutatud kogu pere. Raske on ka selliste peredega, kus põlvkondade kaupa kordub üks ja sama muster: laps on katki, vanem on katki, juba vanavanemal oli sarnaseid probleeme. Suur mure on suitsiidsete laste ja noorukite, samuti nende laste pärast, kelle kodus on perevägivalda. On juhtunud, et hirmunud laps helistab psühholoogile ja küsib, mida ta peab tegema: emme ja issi tülitsevad ja kaklevad ning emme tahab ennast ära tappa. Väga tõsine probleem on ennast vigastavad noored. Olen töötanud koolipsühholoogina 20 aastat ja näen, et neid on varasemaga võrreldes mitu korda rohkem. Väga tõsiste probleemide korral ei tegele lapse ja perega psühholoog üksi, vaid kaasatud on ka teised spetsialistid.

Kui teie vastuvõtule tuleb nooruk, kes ennast lõigub, mida te talle ütlete?

Esimesena püüan luua temaga usaldusliku suhte. Tihti on need noored väga üksildased ega usalda kedagi. Kõigepealt tulebki temaga kontakt saada, et ta söandaks rääkida, mis tema elus ja hinges toimub. Tavaliselt kaasan millalgi ka vanemad. Töötan hästi palju selles suunas, et taastada lapse ja vanemate vahel usaldus.

Kas ravimite tarvitamine on laste puhul möödapääsmatu?

Arstid on lastele ravimite väljakirjutamisel üldjuhul väga ettevaatlikud. Eeskätt tuleb välja selgitada probleemi põhjused ja tegelda nendega. Tabletiravi on laste puhul viimane variant, kui miski muu ei toimi.

Kui sageli käib vaimsete pingetega kaasas alkohol?

Väga sageli. Alkohol on klassikaline ärevusega toimetulemise viis. Alkoholism saabki sageli alguse soovist maandada ärevust ja stressi, kuni muutub üha sagedasemaks, kasvab liigtarvitamiseks, kuritarvitamiseks ja ühel hetkel sõltuvuseks. Suitsetamist on noorte seas vähemaks jäänud, alkoholi aga tarbitakse endiselt palju. Sinna juurde kõikvõimalikke narkootilisi aineid, mis on noorte jaoks vägagi kättesaadavad.

Kas väikestes koolides on probleeme vähem kui suurtes?

Ei vähem ega rohkem. Kõik sõltub ikka konkreetsest lapsest ja sellest, millisest keskkonnast ta tuleb. Muidugi ka sellest, mida koolis väärtustatakse ja rõhutatakse. Näiteks Põltsamaa ühisgümnaasiumi missioon on olla heade eelduste looja. Peame oluliseks, et need head eeldused ei ole ainult kõrged akadeemilised saavutused, vaid ka eeldused olla õnnelik inimene. Näen mõningates koolides, kus õpilastele on ülikõrged nõudmised, et laps tunneb: ta peab kogu aeg rohkem saavutama, end tõestama ja kellestki parem olema. Sageli ei piisa sellestki, et olla parem, sa pead olema parim. Pinget, kiirustamist, survet olla edukas on praegusel ajal palju. Kahtlemata soosib see ärevuse ja muude psüühikahäirete tekkimist.

Kuidas kool saab õpilaste stressi vähendada?

Koolis valitsev õhkkond, suhted kaaslaste ja õpetajatega, on väga olulised. Mul on hea meel, et viimasel ajal suhtutakse väga tõsiselt koolikiusamisse. Igasugused pingeread teevad minu hinnangul kasu asemel pigem kahju. On koole, kus pannakse isegi spordipäeva tulemused, alates esimesest kuni viimase kohani alade kaupa stendile kõikidele vaatamiseks välja. Seda põhjendatakse nii, et laps peab teadma oma võimeid, oskama end teistega võrrelda ja tublisid tuleb tunnustada. Arvan, et oma arengut jälgida, kiita ja tunnustada saab ka teisiti. Kui laastav võib olla näha enda nime nimekirjas iga kord viimaste seas, teades, et ka teised seda näevad?

Kui meelsasti lapsed koolipsühholoogi jutule tulevad?

Sõltub psühholoogist ja ka sellest, kui hästi psühholoogi koolis tuntakse. Oleneb ka, kuidas keegi psühholoogi juurde satub: kas paneb aja kinni lapsevanem, kas teda saadab õpetaja, tuleb ta ise või soovitab sõber tulla. Seda viimast on muide aina rohkem. Oluline on ka see, kuidas psühholoogi töö koolis on korraldatud. Ühe uue kooli psühholoogi kabinet ehitati nii, et seal pole ühtegi akent ja uks on klaasist. See kindlasti kedagi psühholoogi juurde tulema ei julgusta. Niisamuti ei tohiks psühholoogi kabinet asuda kooli kõige käidavamas kohas. Mina võtan lapsi vastu kooli territooriumil asuvas eraldi majas, kus on väga privaatne. Alati leidub ka neid õpilasi, kes eelistavad käia psühholoogi juures väljaspool kooli, ainult et see teenus on enamasti tasuline.

Kas kõik abivajajad saavad abi?

Kõik paraku mitte, sest koolipsühholooge on vähe. Seaduse järgi peaks psühholoog olema kättesaadav igas koolis, reaalsus on see, et nad on ainult kolmandikus koolidest. Sageli ei söanda ülikooli värskelt lõpetanud noored kooli tööle tulla, sest koolipsühholoogi tööpõld on lai, tal tuleb töötada nii laste, noorukite kui täiskasvanutega. Töö on keeruline, sest kool on kogu ühiskonna läbilõige ja probleeme, millega silmitsi seista, on seinast seina. Samas on see töö psühholoogile endale tohutult huvitav ja arendav ning kui näed, et saadki aidata noorte inimeste eludel muutuda, annab see jõudu. Põltsamaa ühisgümnaasiumis, kus on 700 õpilast, olen mina ainus psühholoog. Jõuan tegelda ainult kõige tõsisemate juhtumitega, aga osa lapsi – just need, kes kannatavad vaikselt ega kurda – jääb märkamata. Suureks abiks on siin õpetajad, kes sageli tajuvad mõne õpilase kirjandist, joonistusest või mõnest juhuslikult pillatud lausest, et lapsel on mure, ja saadavad ta siis psühholoogi juurde.

Et kõigi abi vajavate õpilasteni jõuda, peaks suurtes koolides olema rohkem kui üks psühholoog. Esiteks on õpilastel vaimse tervise probleeme üha rohkem. Teiseks kehtib meil kaasava hariduse põhimõte, mistõttu igas koolis õpib ka palju erivajadusega lapsi. Kolmandaks teadvustatakse oma probleeme paremini ning psühholoogi poole pöördutaksegi rohkem. Pealegi pole psühholoogi töö ainult tulekahjude kustutamine, sama oluline on ennetustöö ja kooli psühholoogilise õhkkonna kujundamine. Lisaks vajavad psühholoogi tuge last ümbritsevad täiskasvanud. Koolipsühholoogi töö ongi liikunud palju selles suunas, et ta nõustab üha enam õpetajaid ja lapsevanemaid, kes lapsega igapäevaelus kokku puutudes saavad teda kõige rohkem mõjutada ja toetada.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Koolipsühholoog Karmen Maikalu: „Väga tõsine probleem on ennast vigastavad noored“”

  1. […] selline õigus oleks, siis töötab sellisel ametikohal inimene vaid igas kolmandas koolis (Karmen Maikalu, Eesti Koolipsühholoogide Ühing). Seega, koolipsühholoogidele sellise õiguse andmine ei tagaks […]

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!