Ma olen tõlkija, mis on sinu supervõime?

Esmaspäeval, 30. septembril tähistatakse rahvusvahelist tõlkijate päeva, mille tähistamise kinnitas 2017. aastal Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peaassamblee. Nii eesti keele aasta kui selle tähtpäeva puhul on paslik rääkida tänapäeva tõlkijale vajalikest pädevustest.

Levinud müüdid

Tõlkimise kohta levib ühiskonnas mitmeid müüte ning üks levinumaid on tõlkija kuvand. Tõlkijat kujutatakse kui masinat, kes mõnda võõrkeelt ladusalt osates kerge vaeva ja erilise pingutuseta ühe võõrkeelse teksti teise keelde ümber paneb. Siinkohal kasutaksin just väljendit „ümber panema“, mis seda tegevust kõige paremini piltlikult kujutab.

Just selline arusaam tõlketööst ilmneb ka Tallinna ülikooli kirjaliku tõlke vastuvõtukatsetel tudengikandidaatide suust. Potentsiaalsed üliõpilased õpivad hoolikalt selgeks laused, nagu „Ma tahan saada tõlkijaks, sest võõrkeeled on mind alati huvitanud,“ või „Ma oskan väga hästi inglise keelt ja tahan nüüd tõlkida“. Neist mind-on-võõrkeeled-alati-huvitanud-tüüpidest ei saa alati aga head tõlkijad.

Ehkki C1-tasemel võõrkeeleoskus on vajalik eeldus tõlkijaks saamisel, peab lisaks sellele olema üliõpilasel veel mitmetahulisi pädevusi, millest siinne artikkel ka ülevaate annab.

Teine levinud müüt on, et C1-tasemel võõrkeeleoskajal tuleb tõlkimine välja iseenesest ning vajab vähe pingutust. Ometi selgub üliõpilaste jaoks juba õpinguid alustades, et lisaks väga heale võõrkeeleoskusele peab tõlkija suurepäraselt valdama ka oma emakeelt. Rikastamaks oma emakeelt, tuleb kasuks suur lugemus ja oma mõtete selge väljendamine.

Tänapäeva tõlketeaduses ollakse arvamusel, ja seda tõestavad arvukad uuringud, et sellist mõistet nagu „otsetõlge“ pole olemas. Võõrkeelest ei saa teksti emakeelde tõlkida n-ö otse, sest rääkimata sõnavarast, kus sageli puuduvad üks ühele vasted võõr- ja emakeeles, on igal keelel omanäoline grammatika ning see teeb otsetõlke sisuliselt võimatuks.

Kolmas müüt tuleneb kahest eelnevast. Nimelt arvatakse, et tõlkija on masin: lased võõrkeelse teksti sisse ja sealt tuleb emakeelne välja umbes nagu printerist. Tõlkijalt nõutakse mõnikord ebainimlikku kiirust, kuid tõlkija töö on ja peabki olema omajagu loominguline protsess, mis nõuab õigete sõnade leidmist ja ladusat sõnastust.

Tegelikkuses on nii, et tõlkija pole mitte ise masin, vaid tal on abiks juba masintõlkest läbi lastud tekst, mida tõlkija siis suupärasemaks muudab. Viimane kehtib siiski vaid tarbeteksti tõlkimisel, ilukirjandusega tuleb tõlkijal senini endal hakkama saada, sest nii võimsaid süsteeme veel välja arendatud pole, mis ilukirjandust teise keelde oleksid võimelised tõlkima. Lõpuks peab ju lugejal olema teksti hea lugeda ning nagu halva, tunneb ka hea teksti emakeelne lugeja alati ära. Enamasti ei soovi me ju lugeda teksti, mis ei kõla emakeelsena, paljastades meile teksti tõlkelise iseloomu.
Kolmanda müüdi juures ei saa me üle ega ümber ka tõlkija kõikuvast kuvandist ühiskonnas. Kipub levima arvamus, et tõlkija teeb oma tööd masinlikult ja et see on kerge. Seetõttu ei ole tõlketöö võrreldes teiste spetsialistidega nii kõrgelt tasustatud. On kurb tõsiasi, et tõlkijal on ennast tänapäeval suhteliselt raske tõlkimisega ära elatada, eriti käib see ilukirjanduse tõlkijate kohta, kui mõned tunnustatud tõlkijad välja arvata. Seega on oluline teha teavitustööd, et selgitada, milliseid pädevusi tänapäeva tõlkija vajab, et eelnimetatud väärkuvand saaks paraneda.

Kes on hea tõlkija?

Tallinna ülikooli kirjaliku tõlke õppekaval mõistetakse tõlkimist kui protsessi, mitte kui kiiret ärategemist nõudvat ülesannet. Meile on õppima oodatud nii need tudengikandidaadid, kes on varem puutunud kokku (võõr)keeltega, kui ka need, kes keeli üldse õppinud ei ole. Keeli õppinud üliõpilased võivad, aga ei pruugi saada suurepärasteks tõlkijateks, nagu ka mistahes muu eriala omandanud inimesed.

Olen Tallinna ülikooli õppekava kuraatorina näinud nii inglise filoloogia bakalaureusekraadiga tudengeid, kes näevad tõlkimisega palju vaeva, kui ka nt biolooge või geograafe, kelle ladus eneseväljendus emakeeles tagab suurepärased eeldused saada heaks tõlkijaks. Nagu iga ameti õppimisel saadakse õpipoisist selliks ja alles seejärel meistriks.

Tõlkimine vajab esmalt harjumist ja seejärel harjutamist, väga palju harjutamist. Tallinna ülikoolis oleme oma õppekava koostanud nii, et tasakaalus oleksid nii teoreetilised kui ka praktilised ained. Ühelt poolt on siiski tegemist ülikooli ja ülikoolis õpetatava õppekavaga, seega on algajale tõlkijale vaja anda teadmisi sellest, kuidas tõlkimist mõistetakse, kuidas seda läbi ajaloo on mõistetud või tõlgendatud ning milliseid lähenemisi tõlke uurimisele on kasutatud.

Vähem oluliseks ei saa tõlkimise juures pidada seda, mis on keel, kuidas me keelt mõistame ja kuidas kasutame keelt kultuuri(de) kontekstis. Seda mõistes saame paremaks praktikuks.

Lisaks oskustele ja teadmistele peab tänapäeva tõlkija valdama valdkonna tehnoloogilisi vahendeid. Tõlkija peab oskama kasutada masintõlget, tõlkeabiprogramme ning kasuks tulevad teadmised järeltoimetamisest. Enda õppekavas pöörame tähelepanu ka sellele, et see sisaldaks piisaval määral praktilist tõlkimist soodustavaid aineid, kus tõlkijaks õppija saab iseseisvalt tõlkimist harjutada, et õppida ja areneda selle kaudu.

Kõik meie vilistlased ei asu tööle tõlkijana, vaid osa neist siirdub tõlkefirmasse projektijuhiks või loob oma firma. Erinevalt ettekujutusest, et tõlkija töötab individuaalselt, peab tänapäeva tõlkija olema tegelikkuses suurepärane suhtleja, sest tõlkimine on tõlkija, toimetaja, projektijuhi ja kliendi meeskonnatöö. Üksi ei saavuta midagi.

Kõiki tänapäeva tõlkijale vajalikke pädevusi kirjeldades saab ühtlasi selgeks, et tõlkija peab olema omajagu üliinimene, kes on hea keelevaistuga, oskab kasutada tehnoloogilisi abivahendeid, tunneb kultuure ning on suurepärane suhtleja. Heaks tõlkijaks saavad need, kes oskavad alati kõiges kahelda, on uudishimulikud, arendavad ja täiustavad end pidevalt ning hoiavad silmad ja kõrvad nii enese kui teiste keelte suhtes lahti. Inglise keeles võiks tõlkija pädevust kirjeldada nii: „I’m a translator – what’s your superpower?“