Kodalukuvaimustusest sündis õpetajal oma näitus ERM-is

Tallinna Tondi põhikooli puu- ja metallitöö õpetaja Heidi Solo on vaimustunud kodalukkudest, mida sajandeid taluhoonete uste ees kasutati, kuid mis nüüdseks unarusse vajunud on. Solo vaimustus on koguni nii suur, et ta osutus ERM-i näituseideede konkursil väljavalituks ja sai võimaluse teha muuseumis kodalukkudest oma näitus.

Heidi Solo näitus Eesti Rahva Muuseumi osalussaalis kannab mitmemõttelist pealkirja „LuKKsus“. Seal on väljas mitu haruldust, nagu kahe võtmega kodalukk, mille avamiseks on tarvis kahte inimest. Hiiumaalt pärit lukk rändas 1918. aastal Lübeckisse ja Solol kulus selle jälgi ajades mitu aastat. Lukku jälitades polnud tal veel aimugi, et kord õnnestub oma näitus kokku panna.

Huvi kodalukkude vastu tekkis disainerikogemusega ja Kopli ametikoolis tulevasi meistrimehi õpetanud naisel mitmel põhjusel. Töö kõrvalt asus ta õppima Olustvere teenindus- ja maamajanduskoolis rahvuslikku puutööd.

„Kui olin puitu masinatega töödelnud ja oma tooteid laatadel pakkunud, tekkis huvi, mida vanasti tehti toorest ja mida märjast puidust,“ räägib Heidi Solo. Kursusekaaslased soovitasid proovida kodalukku valmistada. Mul oligi just puukuurile lukku vaja. Millest muust seda teha kui puust!“

Solo uuris muuseumide infosüsteemist MUIS fotosid, kuid ei saanud kodalukkude ehitusest esialgu sotti. Pealtvaatest ei taju ju peenhäälestust – kuidas muugid kanalites paiknevad jne. Otsides inimest, kes teaks asjast midagi, sattus naine lukuspetsialist Aivar Piirisilla artikli peale ja sai meistriga ka kokku.

Kõige esimesena valmis Solol traditsiooniline Skandinaavia tüüpi lukk, mis ka Eestis kasutusel olnud.

„Aivar Piirisild õpetas mind Messengeri vahendusel, praegu on ta Põlvamaal Rosmal Johannese koolis matemaatika- ja füüsikaõpetaja,“ mainib Heidi Solo. „Sealt hakkas minu jaoks pall veerema. Endiselt konsulteerin temaga vahel lukkude tehniliste lahenduste asjus ja ka näitusel on Piirisilla erakogust lukk, pärit Läänemaalt.“

Olustvere lõputööks tegi Solo neli kodalukku. Üks neist rändas kingitusena Soome. Lukk oli pihlapuust, Solo usub puude kaitsemaagiasse.

Teeks tunnis kodaluku

Õpetaja vaimustus nakatas ka Kopli ametikooli õppureid ja kaks noort valisid lõputööks just kodaluku valmistamise.

„Kõige tüüpilisemat kohalikku lukku võib teha ka põhikooliõpilastega,“ ütleb äsja Tondi põhikooli tööle asunud Heidi Solo. Ta on valmis nõustama õpetajaid, kes soovivad kodalukku oma lastega tunnis valmistada.

„Näituse avamisel käiski Kiviõli vene kooli tööõpetuse õpetaja Aleksander Ragni oma õpilastega juba luurel,“ sõnab Heidi Solo. „Ta on pikki aastaid juhendanud puutööringi ja väga erinevaid esemeid valmistada proovinud. Nüüd lubasid nad meisterdada valmis kodaluku.“

Milliseid töövahendeid selleks vaja on?

„Esiteks väga head ja teravat peitlit,“ vastab Solo. Laiema peitliga kitsast muuki teha ei õnnestu. Peitli asemel saab kasutada ka käsipuuri. Vaja on nuga pindade puhastamiseks ja saagi võtme detailide tegemiseks. Ei pea olema elektrisaag. Vanasti tehti kõike käsitsi.

Kas lapsed võiks lukku kodus edasi teha, kui tunnis pooleli jääb?

„Ei usu, et kodudes enam selleks vajalikke tööriistu on, vast vaid üksikutes peredes, kui seal on samasugune hull nagu mina, kes mõtleb ainult puutööle,“ muigab Solo.

Õpetajal endal kulub ühe luku tegemiseks kaks täispäeva. Seega võiks õpilaste puhul arvestada terve veerandiga.

„Õpetajal on tunnis tehtavate esemete valikul väga suur roll. Igav oleks teha ju puuautosid, mis on kui väljasaetud kobakad,“ ütleb Solo. „Võiks valmistada liikuvaid esemeid. Tore on näha lapse rõõmu valminud tööst.“

Mõnes koolis naudivad tüdrukudki masinatega töötamist. Tüdrukud on olnud usinad osalejad ka igal aastal toimuval puukäsitöö konkursil, mida Heidi Solo korraldab. On saanud ka auhinnalisi kohti. Kultuurkapitali toetusel saab välja anda juba päris korralikke rahapreemiaid. Varsti kuulutatakse välja neljas konkurss, teema on ummiknõu.

Kodaluku õppetunnid

Heidi Solo koostatud näitusel ERM-is on museaalid paigutatud pööratavatele stendidele, et näha saaks pealmist vaadet, ehitust ja nüansse. Stendid on valminud just selle näituse jaoks.

Heidi Solo selgitab kodaluku põhimõtet: „Süsteem töötab raskusjõu toimel. Torkad võtme sisse ja tõstad muugid üles, riivi hammastest vabaneb muuk ja siis saab riivi nihutada. Üksikjuhtudel on võtmeid kaks, siis on vaja kolme kätt. Hariduslikust seisukohast on tähtis, et inimene tajuks horisontaalset ja vertikaalset tapidetailide liikumist.“

Saab teadmisi ka puuliikidest. Maaülikooli laboris analüüsiti vanu lukke ja ühe luku puhul selgus huvitav fakt: senini arvati, et see on valmistatud kasepuidust, sest kask läheb seistes kergeks ja õhuliseks. Laboris osutus puu hoopis sanglepaks.

Näitusel saab teada sedagi, et kodalukkude tüüpe on palju, nagu Läti, Rooma, Egiptuse, Skandinaavia lukud ja lisaks veel modifikatsioonid, näiteks üks osa on Valjala ja teine Laiuse tüüpi.

„Iga talumees tegi oma luku ise, nagu fantaasia ja insenerioskused lubasid,“ ütleb Heidi Solo.

ERM-i kogudes on 92 kodalukku, mujal on neid veel kümmekond ja nii saabki öelda, mis mingile piirkonnale iseloomulik on.

Heidi Solo enda valmistatud lukkudest, mis näitusel väljas, äratab tähelepanu ümmarguse disainiga lukk. Solo sõnutsi selliseid polegi mujal maailmas ega Eestis. Sellel lukul jättis Solo viimistluse tegemata, et näeks kasutusmustust nelja kuu pärast. Kõik teised lukud on vahatatud, õlivahatatud või lakitud. Lukk on kaunistatud müntidega.

„Mulkidel olid rahvarõivastel mündikeed. Sellest lähtuvalt panin lukule dekoreeringuks mündid,“ ütleb Solo.

Ühe luku puitmaterjal on aga pärit Tallinna botaanikaaiast, suure tõenäosusega on selle puu omal ajal istutanud Konstantin Päts. Solo kuivatas materjali mitu aastat.

On ka oliivipuust lukk, mille materjal toodi Solole Saksamaalt. Mahagonist lukk kannab sama nime, mis näituski – LuKKsus. Materjal anti Solole kaasa Kose vallast ühe talumehe hoovist.

„Oli käest ära lastud, täiesti pehme ja sammaldunud,“ kommenteerib Solo. „Jätsin koore alles, valasin EPO massi sisse. Veebist vaadates tundus lihtne tegevus, aga jäädki lihvima. Ei tasu vaeva! Kuid õpilastega teeme EPO valamist varem või hiljem, et anda neile see kogemus.“

Heidi Solo kutsub õpetajaid koos õpilastega oma näitust vaatama. Ta on õnnelik, et sai võimaluse tuua välja asju, mida meil enne rahvale näidatud pole.

„Sain lasta fantaasial lennata ja mahtusin eelarvesse ära. Palju asju valmistasin ise. See võttis palju aega ja energiat. Olen tänulik, et Kopli ametikool tuli mulle vastu, ja ka Tondi koolis viibis mu õpetamise algus, sest näitus on võtnud lõviosa ajast,“ nendib Heidi Solo.

Näitus jääb avatuks 26. jaanuarini 2020.