Kiusamise vastu võitlev õpilane: oma läbielatut ei soovi ma kellelegi
See oli umbes üheksa aastat tagasi, käisin siis teises klassis, kui esmakordselt küberkiusamisega kokku puutusin. Mängisime klassikaaslastega arvutimänge ja millegipärast said sõbrad minu peale pahaseks. Miks, seda enam ei mäletagi. Meelde on jäänud aga koledad sõnad ja tunne, et ma ei kuulu enam nende seltskonda.
Krõbedate väljenditega pommitamine tegi juba toona haiget, aga sõpradest äralõikamine riivas mind kõige rohkem. Õnneks jagasin oma muret emaga ja koostöös klassikaaslaste vanematega olukord lahenes. Ent paraku ei jäänud see minu viimaseks kokkupuuteks kiusamisega.
Järgmine mälupilt tuleb ette kuuendast klassist, mil klassikaaslaste süütu nali minu loodud serveri lõhkumise ja paroolide vahetamisega tegi minu sees midagi katki. Vähemalt nii mulle pikka aega tundus. Ka siis otsustasin oma muret jagada ning klassijuhataja abiga sai seegi juhtum lahenduse.
Ometi ei piisanud kahest valusast õppetunnist, et kiusamist ja selle ebavajalikkust enda jaoks päriselt lahti mõtestada. Kiusamisest jagu saamine oli mõlemal korral vabastav, kuid peamiselt seepärast, et taastus tavapärane koolirütm ja rahumeelsed suhted koolikaaslastega.
Kiusatavast kiusajaks
Vaid aasta hiljem, seitsmendas klassis, sai minust koos sõbraga aga ise kiusaja. Esialgu oli see tunne tore, sest sain võimaluse end välja elada. Mis seal salata, jõupositsioonil olemine annab jõudu ja enesekindlust. Ent see hapral loogikal põhinev eneseusk murenes niipea, kui jäime ühele õpetajale ohvri kulul tehtud järjekordse naljaga vahele. Avalik noomimine kaasõpilaste ees oli piinlik ja see pani meid mõtlema, et naljakas oli vaid meil kahel.
Oma kogemusele tuginedes olen hiljem mõelnud, et kiusamine on nagu arvutimängude mängimine. Adrenaliin ja põnevus on laes, käivitunud on enneolematud instinktid. Enam pole kohta ega aega mõtlemiseks, vaja on tegutseda.
Meeskonnakaaslase ehk teise kiusajaga emotsioone jagades kasvab võidutunne veelgi. Nutikamad saavad ühel hetkel oma käitumisest aru ja mõtlevad ka teiste inimeste tunnetele – võita saab ju ka nii, et arvestad ümbritsevate inimestega. Hoogu sattunud kamraadid sõidavad aga murutraktorina kaaslastest üle, vajadusel ka teist, kolmandat ja neljandat korda, et end võidukalt ja paremini tunda.
Sekkumine nõuab julgust
Ma tean, et see kõlab pisut veidralt, aga olen tagantjärele mõlema kogemuse eest tänulik. Kiusatavana õppisin, kui ebameeldiv on selles rollis olla; kiusajana jõudis mulle aga kohale, kui suur on nii sõnade kui tegude mõju.
Võidukas tunne on petlik, tegelikult haavab kiusamine mõlemat poolt, ehkki alati ei paista see niimoodi välja. Tean omast kogemusest, kui oluline roll on vanematel ja õpetajatel. Nendeta poleks mina oma kiusujuhtumitest jagu saanud. Samas on väga oluline roll kõrvaltvaatajatel, eriti kübermaailmas, kuhu täiskasvanute pilk enamasti ei küüni. Kes teab, võib-olla laheneksid tuhanded kiusujuhtumid juba siis, kui kõrvalseisjatel oleks julgust öelda, et kiusajate teguviis on vale.
Seepärast on mul ka tohutu austus algatuste vastu, nagu Telia „Suurim julgus“ või KiVa kiusuennetuse programm, mille soov on muuta ühiskond paremaks ja panna (küber)kiusamisele piir. Palju saab aga ka ise ära teha. Tänavu kevadel panime oma koolivendadega seljad kokku. Igaüks meist on kiusamisega kokku puutunud ja tahame nüüd anda oma panuse, et iga koolilaps oleks teadlikum kiusamise ja kübermaailmaga seotud ohtudest. Oleme praeguseks oma kooli nooremates klassides kiusamisest rääkimas käinud, mõned koolitunnid ootavad veel ees.
Suurem eesmärk on jõuda ka teistesse koolidesse. Jagades oma kogemusi õpilaselt õpilasele, anname oma panuse turvalisema ja õnnelikuma koolipõlve heaks. Sama saab teha igaüks, kui vaid leiab endas julgust sekkuda ebaõiglusesse.
Veebikonstaabel: küberkiusamist ei osata ära tunda
Kooliõpilaste seas tehtud kiirküsitlusest selgus, et lausa 57 protsendi arvates pole nad küberkiusamisega otseselt ega kaudselt kokku puutunud. Veebikonstaabel Ville Räniku sõnul näitab see, kui vähe me seda laialt levinud probleemi teadvustame.
Samsungi ellu kutsutud „Õpilaste digitaalse IQ“ koolitusprogrammis toimunud loengus ja vestlusringis Viimsi gümnaasiumis korraldati ligi paarisaja õpilase seas küsitlus. Vastanutest tunnistas 34 protsenti, et on küberkiusamist kogenud, ning üheksa protsenti märkis, et on sellega kokku puutunud, kuid sai sellest alles hiljem aru. Ülejäänud 57 protsenti väitis, et pole kiusamisega digimaailmas kokku puutunud otseselt ega kaudselt.
Koos teiste ekspertide ja noorte sisuloojatega vestlusringis osalenud veebikonstaabel Ville Ränik selgitas, et puutume digimaailmas kiusamisega kokku märksa rohkem, kui ise arvame. „Selles ongi küberkiusamise probleem – seda on vahel raske ära tunda ja endale tunnistada. Küberkiusamine on igasugune ebameeldiv suhtlus veebikeskkonnas,“ märkis Ränik. „Kui me ütleksime või kommenteeriksime reaalses maailmas asju sarnaselt nagu veebis, liigitaksime selle kohe ebasobivaks. Digimaailmas peame aga näiteks halvustavaid kommentaare miskipärast täiesti tavaliseks.“
Veebikonstaabel lisas, et mingis vormis on küberkiusamisega kokku puutunud praktiliselt kõik interneti kasutajad, sest artiklite all olevaid kommentaare on ju enamik meist lugenud. Küberkiusamine on ka halvustavad väljaütlemised ühistes vestlustes, mõnitavad meemid või pildid jne.
Vestlusringis osalenud youtuber’id Victoria Villig ja Sidni Tomson tõdesid, et netis avalikult ja aktiivselt tegutsemise tõttu on nad tihti ebasobivate kommetaaride sihtmärk. „Minul on õnneks paks nahk, aga loen ma neid ikka. Püüan neile alati vastata positiivsete kommentaaridega,“ selgitas Sidni Tomson. „Rõõmsad ja õnnelikud inimesed ei käi teistele vihaseid kommentaare jagamas. Nende inimeste enda elus on midagi pahasti ning seepärast üritan ma neile pigem toeks olla ja tunnen neile kaasa.“
Mina lugesin ja arvasin et kiusamine võib tunduda äge kuid ei ole ja teistele see on ebameeldiv ning kiusamine ning arvan kui kiusad kedagi siis võib tunduda see ka halb ning mitte keegi ei soovi seda et neile seda tehaks.