Mida toob rahvusülikoolile uus sajand?

Rahvusülikool läheb oma teisele sajandile vastu üleilmastuvas ja kiirelt muutuvas maailmas. Kuidas hoida rahvuslikku ja rahvusvahelist tasakaalus? Vaadet tänasesse ja tulevasse jagas Õpetajate Lehele antud intervjuus Tartu ülikooli rektor Toomas Asser.

1. detsembril 1919, kui Eesti Vabariigis käis veel sõda, oli Tartu lipuehtes ning linna saabusid tähtsad külalised. Tartu ülikooli aulas toimus rahvusülikooli ametlik avaaktus. 1632. aastal Rootsi kuninga Gustav II Adolfi asutatud ülikoolist oli saanud eestikeelne ülikool.

Rahvusülikooli sajandat aastapäeva on tähistatud juba kevadest saati paljude üritustega. Pidustused kulmineerusid aktusega ülikooli aulas 1. detsembril. Tartlased heiskasid sel päeval sinimustvalged nagu saja aasta eestki.

Rektori kabineti seinalt vaatab vastu Heinrich Koppel, rektor aastail 1920–1928.

„Istume siin siis nüüd temaga kahekesi. Sada aastat vahet ja ongi teine arst rektoriks,“ osutab mullu augustis rektoriks valitud Toomas Asser, tunnustatud neurokirurg. „Koppel jätkas rektorina arstitööd. Mõtlen vahel, kuidas ta küll suutis. Muidugi olid arsti kohustused siis teistsugused. Raske öelda, kas rektoril oli toona kohustusi vähem. Algushetk oli ju keeruline, küllap tuli arstiamet kasuks.“

Rahvusülikooli sajale aastale tagasi vaadates: millal on olnud suurim oht emakeele säilimisele ja millal suurim õitseng?

Toomas Asser: Juba rahvuskeelse ülikooli sünni hetk oli keeruline, polnud ju eestikeelseid õppejõude. Aga kuidagi saadi hakkama. Saja aasta vältel on alati oht olnud – sõja eel, venestamise perioodil Nõukogude ajal, aga sellest kõigest on välja tuldud ja need ajad edukalt üle elatud. Kandev jõud, mis meid on läbi vedanud, on patriotism ja inimeste pühendumine, seesmine arusaam, et ülikooli on eestikeelsena vaja. See on olnud jõud väliste jõudude vastu.

Rahvusvahelises elus osalemine on ülikoolidele hädavajalik. Rahvusülikool peab aga tagama emakeele ja kultuuri säilimise ja arengu. Kus on rahvusliku ja rahvusvahelise tasakaalupunkt? Kummale poole oleme kaldu?

Minu isiklik veendumus on, et neid ei saa ega tohigi vastandada. Ei ole võimalik rääkida ainult ühest või teisest. Ülikooli eesmärk on olla eestvedaja ja tasakaalustaja. Peame ühiskonnale haritlasi kasvatama. Keegi ei kujuta ette, et seda saaks teha rahvusvahelise keskkonnata. Küsimused, mida teadusülikoolina lahendame, tulevad suuresti ju väljastpoolt, Euroopast ja kogu maailmast.

Ka riigi ülesanded, näiteks säästva arengu programmid, on seotud muu maailmaga. Ei kujuta ette, et oleksime võimelised neid lahendama rahvusvaheliste kontaktide ja keelteoskuseta. Ainult eesti keeles ja kõike ise tehes leiutaksime jalgrattaid, mis mujal olemas, ja kulutaksime mõttetult ja sihipäratult oma ressurssi. Mina ei kavatsegi rahvuslikku ja rahvusvahelist lahutada.

Praegu pole häda midagi, rahvusvaheliste kontaktide võrk on avardunud. Ega varemgi kardetud rahvusvahelist. Minu enda valdkonnas, meditsiinis, oli professor Ludvig Puusepp väga rahvusvaheline mees. Ka Nõukogude ajal hoiti meie väga head teadust üleval tänu rahvusvahelistele kontaktidele, niipalju kui see võimalik oli.

Tartu ülikool on rahvusvahelistes edetabelites oma positsioone järjest parandanud. Mis on ülikooli suurim tugevus nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt?

Meie suurim tugevus on, et oleme ainus eestikeelne täisampluaaga tippülikool.

Teaduse kvaliteet on meie edu põhilisi faktoreid. Reitingud ja mõõtskaalad pole olnud vahetu eesmärk, aga praeguse seisuga oleme Ida-Euroopa ülikoolide absoluutses tipus. Kasvutempo on olnud peadpööritav, paarkümmend kohta aastas. Me pole seadnud eesmärki jõuda järgmisse etappi teatud ajaks, aga seesmiselt on ambitsioon olemas. See eeldab riiklikku mõistmist, aga ma ei oska öelda, kui palju seda praegu on. Kui kvaliteedinäitajad veel paranevad, läheme ehk veelgi ülespoole.

Kas kõrgharidus peaks olema tasuta või tasuline?

Kui midagi on tasuta, tuleb defineerida, kui palju on tasuta ja kui hästi oleme võimelised seda tegema. Kui tasuta kõrgharidus käivitati, oli haridusele mõeldud SKP-st 1,5%, aga praegu on see kukkunud umbes 1% peale. Peab hakkama otsustama, kas paneme midagi kinni, kui tahame kvaliteeti säilitada. Kui riik saab aru, et teatud mahus on meil vaja tasuta haridust, kas ta siis toetab seda? Kui riiklikult seda ei otsustata, peab mingi teine rahastusskeem olema. Järgmises riigieelarvestrateegias neljaks aastaks pole rahastuse kasvu ette nähtud, mis tähendab, et probleem on olemas.

Kõrghariduses töötavate inimeste palgasurve on arvestatav ja ahelreaktsioonina tuleneb sellest see, kes tahab siia tulla ja keda meie tahame kutsuda.

Ehk õnnestub alarahastuse tõttu vähendada dubleerimist? Kui kandideerisite rektoriks, ütlesite, et on õige aeg vaadata üle vastutusvaldkondade jaotus ja vähendada õppekavade arvu igas ülikoolis ja ülikoolide vahel.

Dubleerimine on ka praegu olemas, kuigi vahepeal oli teatud nihkeid. Avalik-õiguslikel ülikoolidel on oma vastutusvaldkonnad ja vastavalt sellele on riiklik rahastus. Kui ülikool teeb väljaspool neid valdkondi midagi, siis pole see majanduslikult mõistlik, aga keelatud ka mitte.

Võtsime tänavu vastu veidi üle 4000 üliõpilase, neist üle 150 olid need, kes ei kuulu otseselt meie vastutusvaldkonda, see on 3,5%. Neist paarkümmend inimest maksavad ise ja veidi üle paarikümne on õppekaval, mille paneme kinni. Ma pole veendunud, et see arv on nii fundamentaalne, et oleks kuidagi kahjulik.

Osalt on dubleerimine vajalik, näiteks sellistes valdkondades nagu IT. Aga on kohti, kus ülikoolid suudaksid rohkem koostööd teha ja võidaksid sellest. Kvaliteet tõuseks ja majanduslikult oleks optimaalsem.

Kas alarahastamine on märk ka sellest, et meil on kõrgharidust liiga palju? Ehk piisaks ühest ülikoolist, nagu kümmekond aastat tagasi pakkus Alar Karis?

Ma ei arva, et ühest piisab. Kõiki asju ei pea panema ühe administratiivse vastutuse alla. On valdkondi, mille tugevus seisneb nende omaette olekus. Kas või tehnikaalad. Aga see ei tähenda, et ei peaks koostööd tegema. Kuni pakutav haridus on kvaliteetne, pole hullu, aga kui mingis ülikoolis hakkab kvaliteet langema, siis küll.

Kõrvaltvaatajale tundub, et n-ö putukate tagumiste jalgade uurijaid on liiga palju ja mitmes ülikoolis.

Kui see näide aluseks võtta, siis kindlasti on siin arutelukoht ja valdkondlikult annab midagi konsolideerida.

Kuidas värvata parimaid teadlasi-õppejõude? Isegi tudengid juba piketeerisid.

Palk on oluline. Pole ju normaalne, et õpetatav teenib õpetajast suuremat või temaga samaväärset palka! Kõrgharidus on jäänud vaeslapse rolli. Kui andekas noor teab, et palgatingimused pole head, leiab ta muu töökoha. Ja tippteadlastel pole nii huvi meile tulla.

Rahastuse sõltumine ainult konkurentsipõhisest projektist kindlust ei taga. Ja veel – keskkond peab olema ka siia tulijate pereliikmetele atraktiivne.

Avalik-õiguslike ülikoolide ootused olid päris suured mullu detsembris, kui allkirjastasime teadusleppe, mis andnuks stabiilsuse, aga tulemusi pole. See on pettumus.

Millisena näeb rektoraat haridusteaduste ja õpetajakoolituse tulevikku?

Haridusteadlased on saavutanud rahvusvahelises konkurentsis silmapaistvaid tulemusi. Times Higher Education’i edetabelis on nad arvestataval kohal.

Õpetajakoolitus peab olema riigi prioriteet. Dubleerimine polegi siin halb, sest õpetajate puudus on suur. Tänavu oli konkurents õpetajakoolitusse pisut kõrgem. Vaatame, mis tulevik toob.

Haridus peaks olema kogu elukaare kestel kättesaadav eri vormides, seega peab ka ülikool suutma seda pakkuda. Ülikool peaks pakkuma ka töötajatele enesetäiendamise võimalusi ja õpetajakoolitus sellega arvestama.

Asusite rektorikohale juubeliaasta künnisel. Mis teile kõige meeldejäävam on olnud?

Huvitav on olnud ülikooliga tutvuda teise nurga alt. Väga võimas ja muljetavaldav on, mida kõigis valdkondades tehakse. Juubeliga seotu on olnud väga huvitav. Emotsionaalseimaid hetki oli Kanada eestlaskonna külastamine ja kohtumine Toronto ülikooli rektoriga. Muide, Torontos käis ka rektor Jüri Kärner novembris 1988. Arvan, et ta sai Torontost ja sealsetelt eestlastelt suunda muutvaid mõtteid. Endel Tulving andis nõu, kuidas ülikool uues käsituses võiks välja näha. Kohtumine Tulvinguga oli nüüd ka mulle väga emotsionaalne.

Tunnustan oma kolleege rektoraadis ja vastutusvaldkondade juhte. Arvan, et meil on väga hea meeskond.

Kas jääb aega ka nuga veel kätte võtta? Olite ju tippneurokirurg.

Poolteist aastat tagasi otsustasin, et see on igaveseks lõpetatud teema. Nooremad kolleegid töötavad. Igal asjal on oma aeg.

Kuidas kujunevad rahvusvahelised edetabelid?

Aune Valk, TÜ õppeprorektor:

Pingeridade tegijaid on palju ja TÜ on esindatud vähemalt kuues suures edetabelis. Kõige enam levinud ja kasutatud on kaks üleilmset edetabelit: THE (Times Higher Education) ja QS (Quacquarelli Symonds), kus TÜ on mõlemas ca 300. kohal. Mõlemad reastavad ka valdkondi ja erialasid: QS 48 eriala, TÜ on seal esindatud 16-s; THE reastab 11 eriala, TÜ on üheksas.

Edetabelite kujunemise alused on erinevad. Mõned arvestavad rohkem teadustöö tulemusi, teised püüavad vaadata eri tegevusi. Erinevus tuleneb ka sellest, kas vaadatakse kogu ülikooli või üksikuid erialasid.

Ülalviidatud edetabelid võtavad ülikoolide reastamisel arvesse nii teaduse kui õppe kvaliteeti, asutuse mainet akadeemilises maailmas ja tööandjate seas. Teaduse kvaliteet on lühidalt selle maht, viitamine ja maine. Õppetöö kvaliteedi alla lähevad üliõpilaste-õppejõudude ning doktorantide-bakalaureuste suhtarv, aga ka rahastus. Samuti hinnatakse rahvusvahelisust nii teaduses kui õppes.

Erialade edetabelites on suurem osa mainel akadeemilises kogukonnas ja teadustöö kvaliteedil.

Detailne vaade rahvusvaheliste edetabelite koostamisele

Lauri Randveer, Tartu ülikooli rahvusvahelise koostöö peaspetsialist:

Ei oskagi öelda edetabelite täpset arvu, milles Tartu ülikool oma valdkondadega esindatud on. Igatahes on neid juba nii palju, et raske on järge pidada. Kindlalt võib väita, et kõigis suuremates edetabelites, mis reastavad ülikoole ka valdkondade ja erialade kaupa, on TÜ oma erialadega esindatud. Need on Quacquarelli Symonds (QS), Times Higher Education, ARWU (Academic Ranking of World Universities) ehk Shanghai edetabel, U.S. News & World Reporti edetabel.

Teadaolevalt oleme esindatud ka mõnes väiksemas, näiteks NTU (National Taiwan University edetabel, ametliku nimega Performance Ranking of Scientific Papers for World Universities) ja venelaste Round University Ranking (RUR).

QS reastab (2019. a seisuga) viit valdkonda (Broad Subject Areas) ja 48 eriala (Subjects), TÜ on viimases väljaandes esindatud neist 16-s; THE – 11 eriala (TÜ on esindatud üheksas); ARWU – 5 valdkonda (Fields), 54 eriala (TÜ on esindatud 14-s); U.S. News & World Report – 28 eriala (TÜ esindatud neist üheksas); NTU edetabel – 6 valdkonda (Fields), 24 eriala (TÜ on esindatud neist kuues).

Kommentaariks veel nii palju, et üldine tendents kõigi edetabelite puhul on erialade/valdkondade jaotust üha peenemaks ajada, st erialasid tuleb järjest juurde.

Mõned edetabelid (nt NTU) põhinevad läbinisti bibliomeetrilisel andmestikul (ülikooliga seotud teadlaste avaldatud kõrgel tasemel teaduspublikatsioonide arv ja nende mõjukus ehk viidatavus. Mõned arvestavad ka rahvusvahelises koostöös avaldatud artiklite osakaalu, mõned (QS, THE, U.S. News & World Report) korraldavad lisaks maineküsitlusi, kus akadeemilistel „arvajatel“ (QS-i puhul ka tööandjatel) palutakse avaldada arvamust, millised on nende erialal maailma parimad ülikoolid. ARWU edetabel erineb teistest selle poolest, et arvestab lisaks vastava eriala tippajakirjades ilmunud artiklite arvule ja nende viidatavusele ülikooli teadustöötajate pälvitud erialaauhindu (ajakirjade ja auhindade nimekiri koostatakse vastava eriala teadlaskonnas läbiviidava küsitluse alusel).

Konkreetse edetabelikoostaja poolt ülikoolide reastamisel kasutatav indikaatorite ja osakaalude kombinatsioon võib olla väga erinev (nt on suur vahe, kas lugeda viiteid publikatsiooni või ühe akadeemilise töötaja kohta). Tulemusi mõjutab ka see, milliseid andmebaase konkreetne edetabelikoostaja bibliomeetriliste andmete allikana kasutab, kuna eri andmebaaside ajakirjade valik on erinev. Kirjastuse Elsevier hallatav Scopuse viitamisandmebaas võtab arvesse rohkem sotsiaalteaduslikke ajakirju, Clarivate Analyticsi omanduses olev Web of Science on reaal- ja loodusteaduste kesksem.

Näiteks QS-i erialade pingeread, mis on ühed tuntumatest, moodustatakse nelja indikaatori põhjal: ülikooli vastava eriala maine teadlaste ja tööandjate seas, viitamiste arv publikatsiooni kohta ja Hirschi indeks (allikana kasutatakse kirjastuse Elsevier bibliograafilist andmebaasi Scopus).

Nende indikaatorite osakaalud varieeruvad erialati. Mõne eriala puhul (nt kunst ja disain) arvestatakse vaid maineuuringu tulemusi, suuremate publitseerimismahtudega reaalaladel on suurem kaal bibliomeetrial. Näiteks filosoofia puhul annab akadeemiliste ekspertide arvamusküsitlus 75% üldhindest, tööandjate arvamusküsitlus 5%, viitamiste arv publikatsiooni kohta 10%, Hirschi indeks 10%.

Mõne eriala tabelisse pääsemiseks peab

• ülikool pakkuma vastava eriala õppekava;
• vähemalt 20 akadeemilist spetsialisti ja/või tööandjat paigutuma ülikooli antud erialal maailma 30 parima sekka;
• ülikooliga seotud teadlaste viimase viie aasta jooksul vastaval erialal avaldanud publikatsioonide arv ületama teatud künnise, mis erialati varieerub (nt filosoofias ja keeleteaduses on künnis 10 publikatsiooni, meditsiinis seevastu 190).

Reastatavate ülikoolide arv kõigub erialati 50-st (nt stomatoloogia, raamatukogundus ja veterinaaria) 600-ni (nt keemia, füüsika ja arvutiteadus).

KÜSIMUS JA VASTUS

Kus on see punkt, milles rahvuslik ja rahvusvaheline on rahvusülikoolis tasakaalus? Kuidas on praegu tasakaaluga lood?

Toomas Plank, TÜ füüsika instituudi direktor:

Tartu ülikool on nii rahvus- kui ka teadusülikool. Aga teadus juba on rahvusvaheline. Mitte ükski riik, isegi mitte Ameerika Ühendriigid, pole piisavalt suur, et üksinda kogu teadust käigus hoida.

Valdavalt on meie bakalaureuseõpe eestikeelne. Plaanikohaselt see nii jääb, kuigi mõnda ingliskeelset kava tahame lisaks pakkuda. Magistriõppe eestikeelsete kavade kõrval on üksjagu ingliskeelseid ja kogu meie doktoriõpe on juba ingliskeelne. Kui me ei kirjutaks doktoritöid inglise keeles, ei suudaks me leida välisriigist pärit retsensente, kes kvaliteeti hindaksid.

Meil töötavad maailma tippspetsialistid suhtlevad igapäevatöös inglise keeles. Kui neid poleks, jääks ka meie teadus üksjagu kehvemaks. Ingliskeelsetel õppekavadel õpivad koos eesti- ja mitte-eestikeelsed tudengid. Viimaste hulgas on palju talente, kelle kaasamine on meie riigi suurepärane võimalus.

Teiselt poolt on rahvusülikooli püha kohus oma vastutusvaldkondades hoida elus eesti teaduskeelt, kirjutades eestikeelseid (populaar)teaduslikke artikleid, pidades eestikeelseid (teadus)loenguid, vajadusel eesti (teadus)keelde uusi sõnu välja pakkudes. Kui meie seda ei tee, ei tee seda keegi.

Birute Klaas-Lang, TÜ eesti keele (võõrkeelena) professor:

Tartu ülikool on välisüliõpilastele järjest atraktiivsem õppekoht. Meie 13 395  tudengist on 1660 välisüliõpilased, kes õpivad põhiliselt ingliskeelsetel õppekavadel. Ka personali hulgas on oluliselt suurenenud välismaalaste osakaal, tähtajatute lepingutega töötab 60 kolleegi. Sellises olukorras on vaja läbi mõelda  ingliskeelse õppe levik erialati laiemalt. Kas oleme praegu või lähiajal situatsioonis, kus on erialasid, mille puhul pole võimalik saada eestikeelset kõrgharidust? Teine oluline väljakutse on ülikooli töökeel. TÜ on Eesti ülikool ja selleks ta ka jääb. Kui välismaalane soovib end pikemaks ajaks meie ülikooliga siduda, peab ta eesti keele vähemalt suhtlemistasandil omandama. Intelligentse inimese jaoks peaks see paari aastaga saavutatav olema. Põhjamaade ülikoolid propageerivad ja edendavad retseptiivset keeleoskust – saan aru kohalikust keelest, vastan (näiteks) inglise keeles.

Oluline teema on ingliskeelsetel kavadel õppivate üliõpilaste Eesti-teadmised ja eesti keele oskus. Kui soovime, et välistudeng pärast lõpetamist siia tööle jääks, tuleb aidata tal ennast Eestiga siduda. Selleks on eesti keele oskus hädavajalik.

Anti Kalda, TÜ meditsiiniteaduste valdkonna õppeprodekaan:

Rahvusvaheline rahvusülikool on diskussiooni tekitanud väga pikka aega, just välisüliõpilaste osakaalu ja eestikeelsete õppekavade ingliskeelseks muutmise seisukohalt. Rahvusvaheline mõõde aitab esile tõsta meie rahvuslikkust. Maailmas ei ole palju niivõrd väikeste riikide nagu Eesti rahvusülikoole, mis asetsevad rahvusvahelisi ülikoole positsioneerivates edetabelites kõrgel kohal. Selle üle tasub uhke olla. Rahvuslik ja rahvusvaheline ei välista teineteist, vaid täiendavad. Tasakaalupunkt leitakse laiapõhjalise akadeemilise diskussiooni kaudu, mis on järjepidevalt väldanud.

Meditsiiniteaduste valdkonnas on esindatud nii rahvuslik kui ka rahvusvaheline. TÜ on ainuke ülikool maailmas, kus saab eesti keeles õppida arstiteadust, hambaarstiteadust ja proviisoriõpet. Samas võtame igal aastal arstiteaduse ingliskeelsele õppekavale 24 üliõpilast. Oleme loonud midagi ülemaailmset, aga samas rahvuslikku. Hoidmaks rahvuslikku ja rahvusvahelist ülikooli tasakaalus, lõimime välistudengeid eesti keele õppe kaudu meie kultuuriruumi. Rahvusvahelise ja rahvusliku ülikooli tasakaalus hoidmine on protsess.

Krista Uibu, TÜ õpetajate seminari juhataja:

Tasakaalupunkt ei ole tegevuskavades, õigusaktides ja eeskirjades, vaid õpetlaste ja õppejõudude mõtteviisis, arusaamades, hoiakutes ja väärtustes. Need suunavad tegutsema ühel või teisel viisil. Tark ja vastutustundlik liikmeskond määrab oma valikutega tasakaalupunkti tegeliku asukoha rahvusülikoolis. Inimesed otsustavad, mis keeles ja meeles nad õpetavad ja kirjutavad. Teeme jõupingutusi, et arendada eesti teaduskeelt ning avaldada omakeelseid kõrgkooliõpikuid. Samuti pakume Eesti Haridusteaduste Ajakirja kaudu eestikeelset avaldamisruumi haridus- ja sellega piirnevate valdkondade teadlastele. Väga paljud teadlased ja õppejõud kirjutavadki kasvatus- ja haridusteaduslikest empiirilistest uurimustest eesti keeles ning rahvusvaheliselt laia kõlapinna leidnud välisautorid avaldavad originaalartikleid koos eestikeelse tõlkega. See on seitsmeaastase kaalutletud ja sihiteadliku tegutsemise tulemus, milleni on jõutud TÜ ja TLÜ koostöös.

Tarmo Soomere, Eesti teaduste akadeemia president:

Ülikool on palju rohkem kui komplekt tudengeid, õppejõude, tugiteenistus, ruumid, raamatukogu ja veebileht. See on tervik, mis on mitu korda suurem kui osade lihtne summa. Pigem elav organism, mis saab toimida vaid koos teistega. See on tsivilisatsiooni orgaaniline osa ja seetõttu – Arnold Toynbeed parafraseerides – oma olemuselt liikumine, mitte seisund. See on teekond või seiklus, aga mitte mingil juhul vaikne sadam või pelgupaik, veel vähem mugavustsoon, mille raames või taustal saaks defineerida tasakaaluseisu ja sinnapoole püüelda.

Tänapäeva ülikooli mõte on kombineerida kolm suurt ülesannet: tipptasemel õpetamine, suurepärane teadus ja parim võimalik tugi ühiskonnale. Kolme komponendi sisu muutub sama kiiresti, kui teiseneb vajadus kõrgharitute järele, tekivad uued teadmised ning vahelduvad ühiskonna vajadused. Ühiskonnaga on mõtet suhelda vaid keeles, mida ülikooli ümber tarvitatakse, kuid suur osa teaduskommunikatsioonist käib vältimatult üle riigi, rahvaste ja keelte piiride. Nii muutub ja peabki kogu aeg muutuma rahvusliku ja rahvusvahelise tasakaal ühes elavas ülikoolis nõnda, et kõrghariduse saanud inimesed oskaksid seda tasakaalu ühiskonda teenides tajuda ja saavutada.