Kuidas hinnata koolijuhti?

17. jaan. 2020 Mihkel Rebane Kiili gümnaasiumi õpetaja, Eesti 200 haridustoimkond - Kuidas hinnata koolijuhti? kommenteerimine on välja lülitatud
Mihkel Rebane.

Ma ei taha pikalt peatuda Kiviõli 1. keskkooli, Lüganuse valla või Viimsi valla juhtumitel, sest need rumalusest ja/või võimuülbusest põhjustatud jamad on olnud meedia igapäevateemad juba pikalt. Ilvi Suislepa artikkel püstitab aga taas kord küsimuse koolijuhi professionaalsuse määratlusest ja koolipidaja pädevusest seda hinnata. See on vana teema, mis ikka ja jälle tülidena üles kerkib, aga nagu ütleb poliitvanasõna: head kriisi ei tohi lasta raisku minna.

Seetõttu võiks taas kord rääkida koolijuhtide professionaalsusest ja selle hindamisest. Kui sel teemal haridusinimestega vestelda, siis ollakse hindamise vajalikkusega enamasti nõus, sealhulgas koolijuhid ise ning ka haridusministeerium, poliitikud jne. Samas kahtleb aga enamik selle teostatavuses, sest pädev koolijuhtimine olevat piisava selgusega sõnastamata ning koolipidajatel polevat võimekust koolijuhi hindamiseks.

Ka seaduseandjad kemplevad tulutult juba aastaid, miks ja kuidas koolijuhti hinnata. Viimase pooleteise aasta jooksul on opositsioon korduvalt koolidirektorite hindamise eelnõu sisse andnud ja koalitsioon selle edukalt tagasi lükanud. Ettepanekuga seadusemuudatuseks on soovitud, et riiklikult moodustatud komisjonid hindaksid iga viie aasta järel kõiki koolijuhte ja kui juht hindamisel korduvalt põrub, teeks komisjon koolipidajale ettepaneku leping lõpetada.

Justkui lihtne ja loogiline: moodustame erapooletud komisjonid, kuhu kuuluvad ministeeriumi, üleriigilise omavalitsusliidu ja koolijuhtide ühenduse esindajad, ja hakkame koolijuhte atesteerima. Koole juhiksid siis professionaalsed atesteeritud koolijuhid ja me võiksime loota, et neid suvalistel (poliitkultuuritutel või kättemaksu) põhjustel kergekäeliselt vallandada ei saa, aga lausa tuleb vallandada, kui nad „direktorieksamit“ korduvalt ära ei tee. Kõik võiksid rahul olla, aga nagu ikka asjad on keerulisemad, kui esimesel pilgul paistavad.

Hindamise probleemid

Esimene raskus on selles, et enam kui 500 koolijuhi riiklik hindamine on väga suure mahuga tegevus: materjalide ettevalmistamine, kordushindamine, vaidluste lahendamise korraldamine jne. Nende ülesannete täitmine eeldab selleks inimeste tööle võtmist nii haridus- ja teadusministeeriumisse, linnade ja valdade liitu kui ka koolijuhtide ühenduse juurde. Näib, et osapooltel puudub entusiasm kuluka ja kohmaka süsteemi ülesehitamiseks.

Teine probleem seisneb selles, et kohalikule omavalitsusele peab jääma enesekorraldusõigus otsustamaks töötajaga töölepingu jätkamise või lõpetamise osas ning keskselt korraldatud hindamine võib viia ka selleni, et koolipidaja vastutus koolile hea juhi leidmisel väheneb ning võidakse eeldada, et keskselt võetakse üle ka ülesanne koolijuhte arendada.

Peamine probleem on aga see, et me lõplikult ja üheselt ikkagi ei tea, mida hindame. Koolijuhi kvalifikatsiooninõudeks on magistrikraad või sellele vastav kvalifikatsioon ja juhtimiskompetentsus: organisatsiooni arengu juhtimine, õpikeskkonna kujundamine, personalijuhtimine, ressursside juhtimine ja enesejuhtimine. Koolijuhi juhtimiskompetentsus on kokku lepitud koolijuhi kompetentsimudelis, mida on arendatud ja uuendatud alates 2006. aastast ning mille viimane arendus on e-keskkond 360-kraadise tagasisidemeetodi kasutamiseks. Hindamisprotsessi on läbinud umbes sada juhti ja ka koolipidajatele tehakse vastavaid koolitusi.

Kindlasti on protsessi läbimine selles osalenud juhte arendanud, aga häda on selles, et meil on kaks mudelit: 2012. aasta mudelile toetub koolijuhi kvalifikatsioonimäärus ja 2016. aasta omale 360 kraadi hindamisvahend. Erinevad ka mudelite sisu ja eesmärgid. 2012. aastal lähtuti koolijuhi tööpraktikas välja kujunenud oluliste tegevuste ja oskuste kokkuleppimisest, aga 2016. aasta mudel on pigem tulevikku suunatud ning eelkõige paremaks saamise enesearenduslik tööriist.

Ilmselt vajame uut kompetentsimudelit, mis oleks kooskõlas koolijuhi kvalifikatsiooninõuetega ja võimaldaks ka 360-kraadist hindamist, siis poleks vaja mõistatada, mida me hindame.

Atesteerimine või tähtajalised lepingud

Algatused koolijuhte iga viie aasta järel hinnata on praegu takerdunud, samas soovime, et Eesti koolid oleksid parimad, sest neid juhivad professionaalsed koolijuhid, kelle pädevust on hindamise kaudu toetatud ja arendatud. Seetõttu peame jätkuvalt lahendusi otsima ja kui hindamiskriteeriumid on paigas, võime arutada, kas regulaarne atesteerimine, tähtajalised lepingud või nii üks kui teine.

Minu arvates tasub tõsiselt kaaluda, kas taastada tähtajalised lepingud. Tippjuhi puhul, kes koolijuht on ju, on see tavaline ja normaalne, mida kinnitavad ka paljud koolijuhid, nimetades tähtajatutele lepingutele üleminekut ajalooliseks veaks. Tähtajalised lepingud elavdavad juhtide rotatsiooni, parendavad motivatsiooni olla hea ja ennast arendada ning pakuvad mõnevõrra rohkem kaitset poliitiliselt laetud omavalitsustes. Eespool kirjeldatud hindamisvahendid võimaldavad tööandjal koolijuhi viie (või seitsme) aasta jooksul tehtut pädevalt hinnata.

Muidugi ei lahenda me nii kõiki töösuhete probleeme, aga see polnudki kirjutise mõte. Eesmärk oli mõelda kaasa teemal, kuidas me teame, et koolijuht on professionaal.


SAMAL TEEMAL: Ilvi Suislepp „Kes kaitseb koolijuhti?“ (Õpetajate Leht, 10.01)