Õpetajatöö valu asendub võluga, kui teame, kuidas laps õpib

Metakognitiivsete õpioskuste õpetamine pole Pärnu Vanalinna põhikooli õpetaja Kriste Talvingu ainetundides ühekordne õpistrateegiate tutvustamine, vaid õppeprotsessi lõimitud tegevus. Selle tulemusena suudavad õpilased teadlikult õppida ning vajadusel ka teisi õpetada.

Pärnu Vanalinna põhikooli inglise keele õpetaja Kriste Talving on särasilmne noor pedagoog, kes lisaks aineteadmiste kujundamisele tegeleb eesmärgipäraselt ka õpilaste õpioskuste arendamise ning toetamisega.

Ta peab oluliseks metakognitiivsete õpioskuste teadvustamist ning õppimisprotsessi planeerimisel, jälgimisel ja hindamisel on tal tähelepanu keskmes just õpilaste õppima õpetamine.

Viibides vaatlejana õpetaja Kriste Talvingu inglise keele tundides, kõnetas mind töine, kuid pingevaba õpikeskkond, kus õpilaste aktiivne kaasatus väljendus nende oskuses selgesõnaliselt oma õpiprotsessi juhtida, analüüsida, vajadusel argumenteerida, võrrelda ning varem õpituga seostada. Õpetaja roll oli motiveeriv ja toetav ning suunas sihipäraselt eri õpioskuste omandamisele, sealhulgas mõtlemise analüüsimisele.

Õpioskuste eesmärgistatud õpetamise tulemuslikkus avaldus suurepäraselt, võrreldes kolmanda ja üheksanda klassi õpilasi. Kui nooremad alles õppisid ennast õppijatena tundma, siis üheksandikud valdasid vabalt õpistrateegiaid ning olid suutelised ka sõnaliselt enda õppimisprotsessi kaasõpilastele põhjalikult kirjeldama.

Kriste Talving töötab ka Tallinna ülikooli haridusinnovatsioonikeskuses õpetajakoolituse arendaja ja õppejõuna ning koolitab õpetajaid ja lapsevanemaid õpilaste arengu ja õppimise toetamise teemadel.

Milliseid väljakutseid õpetajatöö teile pakub?

Minu jaoks on õpetamine ääretult põnev maailm. Me ei õpeta ju pelgalt ainet, vaid eelkõige inimest, õppijat ennast. Iga õppija on omamoodi eriline – ja see ongi õpetajatöö võlu. Kohati võib kuulda arvamust, et see on ka õpetajatöö valu, kuid kui õpetaja tunneb ja teab põhjalikult õppimise olemust ehk kuidas laps õpib, mis lapse arengut ja õppimist toetab, mida peaks õppija toetamiseks tegema, ning oskab seda kõike ka teaduspõhiselt selgitada ja põhjendada, siis asendub see valu hoopis võluga.

Õpetamise alusväärtused on minu hinnangul õpetaja ja õpilaste vastastikune austus, usaldus, avatus ning koostöö. Kuid siinkohal on oluline mõista, et oma olemuselt ei saa pidada õpetaja ja õpilase suhet võrdseks, ning eespool nimetatud väärtustel põhineva suhte võti on kindlasti õpetaja käes, kes vastutab usaldusliku suhte kujunemise eest eelkõige oma isikliku eeskuju ja käitumisega.

Milliste konkreetsete tegevuste kaudu saab õpetaja õpilast õppimisprotsessis toetada?

Konkreetsed ainealased eesmärgid on vaid osa tunni eesmärkidest. Minu kõige olulisem eesmärk on õpikeskkond, kus kesksel kohal on õppija teadlikkus endast kui õppijast ning positiivsed ja negatiivsed aspektid, mis õppimisprotsessi mõjutavad. Seejuures on minu kui õpetaja ülesanne anda õpilasele teadmised ja oskused, kuidas õppimist planeerida, jälgida ja vajadusel ka reguleerida. Teisisõnu on üks olulisemaid eesmärke õpilaste metakognitiivsete õpioskuste arendamine, mis õppijatena aitab neid tohutult.

Õpioskusi ei omandata intuitiivselt, vaid neid tuleb lastele selgesõnaliselt ja järjepidevalt õpetada. Inglise keele õppimisega käsikäes arutleme ja analüüsime igas tunnis õppimise olemust: kuidas midagi parasjagu õpime ning miks just nii midagi teeme, kuidas vastusteni jõuame ning oma mõtlemist suunata võime. Räägime õpilastega neist teemadest avatult ja ausalt, mõtestame üheskoos õppimist ja analüüsime oma mõtlemist.

Kirjeldage palun metakognitiivsete õpioskuste õpetamise protsessi lähemalt.

Alustaksin seisukohast, et vead ei ole õppimisprotsessis mitte lihtsalt vältimatud, vaid lausa oodatud. Oleme lastega arutlenud, miks on kasulik õppimise juures eksida, kuidas toetab eksimine, millele järgneb muidugi vigade analüüsimine ja kogu see pusimine ja pingutamine, nende pikaajalisi mälusisusid. Minu õpilased valivad vigade parandamiseks oma lemmikvärvi kirjutusvahendi, mis aitab neil kinnistada arusaama vigade positiivsest mõjust õppimisprotsessi käigus avalduvatele õpitulemustele.

Pikaajaliselt õpistrateegiatega tegelenud uurijad Soderstrom ja Bjork rõhutavad, et tingimused, kus õppimisel tehakse rohkesti vigu, viivad sageli kõige sisukama ja edukama õppimiseni, kus hirm eksimuste ees asendub sooviga ennast proovile panna.

Lisaks analüüsime tunnis pikaajaliste mälusisude tekkimist soodustavate tegevuste – meenutamise, õpitava materjali suuliselt või kirjalikult formuleerimise ning edasi andmise – olulisust. Lapsed on harjunud tegema väikeseid, mittehindelisi mälusisusid aktiveerivaid kirjalikke meenutusülesandeid, mis õpetavad neid mälust vajalikku infot ammutama.

Eriti tõhus on mitmesuguste tunnitegevuste ja meetodite kaudu juhtida lapsed arusaamani, kuidas õppida nii, et õpitu ka homme ja kaugemas tulevikus meeles püsiks. Näiteks uue teksti korduv läbilugemine ei ole efektiivne õpimeetod, vaid teeb õpilastest ainult suurepärased lugejad, kuid olulisem on õppija oskus saadud infot õigete õpistrateegiate abil edasi töödelda.

Tunnis analüüsime eranditult kõiki vastuseid, ka õigeid, ning püüame õpilastega sõnastada oma mõtteid ja viise, kuidas mingi vastuse või lahenduseni jõudsime ning missuguseid teadmisi seejuures kasutasime. Vastuste analüüsimine aitab vältida olukorda, kus õpilane vastas õigesti näiteks juhuslikult või talle tundus see vastus parajasti kõige loogilisem. Vale vastuse korral aitab analüüsimine õpilasel mõista, millisel hetkel ta oma mõttega vales suunas liikuma hakkas.

Kokkuvõtvalt on tegemist protsessiga, kus toimub pidev arutelu ja analüüs õppimise ning mõtlemise teemadel, kus rõhk pole õigetel ja valedel vastustel, vaid vastuste põhjendamisel.

Millised on teie hinnangul suurimad väljakutsed õpioskuste õpetamise kaasamisel tundidesse? Kuidas on õpetajad teie koolis vastu võtnud ennast juhtiva õppimis- ja õpetamisprotsessi?

Eks neid väljakutseid ole erinevaid. Kuid ühe kaalukamana tooksin välja õpetajate ebakindluse, mis on seotud antud teema süvitsi valdamisega. Keegi meist ei kipu ju suure õhinaga tegema asju, milles end kindlalt ei tunne. Samas on minu kolleegid Pärnu Vanalinna koolist väga toetavad ja igati valmis ka ise õppima ning oma arengusse panustama. Oktoobris viisin läbi koolituse tervele meie kooliperele, kus ühiselt selgitasime välja tegevused, mida iga päev selles valdkonnas juba kasutame, ning jagasime tekkinud mõtteid ja võtteid edasiseks arenguks. Olen külastanud ka kolleegide tunde eesmärgiga nähtut ja kogetut põhjalikult tagasisidestada. Õpetajad on saadud kogemust kõrgelt hinnanud ning kirjalikku tagasi- ja edasisidet oma tegevuses praktiseerima asunud. Kolleegide eesmärgipärane vastastikune tunnivaatlus on minu hinnangul väga suur professionaalse arengu hüppelaud.

Miks on metakognitiivsete õpioskuste õpetamine tänapäeva haridussüsteemis möödapääsmatult vajalik?

Õpilaste õppimisprotsessi kaasamine, nendega koos õppimise olemuse, eri õpistrateegiate analüüsimine ja oma mõtlemisest mõtlemine muudab õppijad õpiprotsessis aktiivseteks, motiveeritud osalejateks. Metakognitiivsed õpioskused ning teadmised annavad õppijale võimaluse ja vabaduse teadvustatult rakendada kõiki saadud õpioskusi, parandada enda akadeemilisi õpitulemusi ning olla seeläbi ennastjuhtiv teadlik õppija.

Õpioskusi tuleb pidevalt õppida

Pealtnäha lihtsa õpieesmärgi varjus on pahatihti õpetajate teadmatus ning oskamatus õpilasi õppimisprotsessi mõtestamisse kaasata. Keskendutakse pelgalt vastuste täpsusele ning soorituste tulemuslikkusele. Sel juhul on õpilastel tunnis pigem vaatleja roll, mis ei motiveeri aktiivselt kuulama ja kaasa mõtlema, rääkimata uute teadmiste mõistmiseks ja kinnistamiseks vajalike õpistrateegiate omandamisest ning nende efektiivsest kasutamisoskusest.

Õpioskusi ehk õppimisel vajaminevaid oskusi tuleb järjepidevalt õppida ja õpetada. Metakognitiivsete oskuste kõrval, mis on seotud eelkõige õpilase teadlik olemisega enda õppimisest, peab võrdväärset tähelepanu pöörama kognitiivsetele ja afektiivsetele oskustele. Kognitiivsed oskused on seotud inimese vaimsete võimete ehk taju, mälu ja mõtlemisega, afektiivsed oskused enesetunnetuse ehk motivatsiooni, keskendumise ja ärevusega. Täiuslikus õppimisprotsessis toimiksid eespool nimetatud õpioskused koos vastastikuses, üksteist täiendavas sünergias.

Elu jooksul omandatud õpioskusi võib võrrelda tööriistakohvriga, mille loogiline korrastatus aitab vajalikul hetkel õige tööriista leida, seda eesmärgipäraselt kasutada, kõlbmatuteks osutunud tööriistad efektiivsemate vastu välja vahetada ning seeläbi parimal viisil oma töö tulemuslikkusest osa saada. Tööriistakohvri sisu täienedes avarduvad õppimisprotsessis ka ennast juhtivate õppijate võimalused, valikud ning väljakutsed, õpetades valikuvabadusega kaasnevat vastutust. Kohustus kellegi või millegi sunnil õppida asendub õpioskuste kasvades vabadusega vastutada ise oma õpingute planeerimise, juhtimise ja tulemuslikkuse eest.

Allikad:

• Hattie, J., Biggs, J., Purdie, N. Effects of learning skills interventions on student learning: A meta-analysis. 
• Jõgi, A.-L., Aus, K. Õpipädevus.

KOMMENTAAR

Kennert Viirmaa, Pärnu Vanalinna põhikooli 9. klassi õpilane:

Minu jaoks teevad õpetaja Kriste tunnid eriliseks tunni alguse arutelud igapäevaelu teemal ning loominguline lähenemine õppimisele. Kõige olulisem on minu arvates tähelepanelikkus ja keskendumine ning oskus vajalikku infot ise mälust kätte saada. Olen õppinud õppima pausidega, tegema jooniseid, leidma olulist ning seda enda jaoks hästi selgelt ja mõistetavalt üles märkima. Mulle meeldib see, et me arutleme tunnis vastuste üle ja ei pea eksimist kartma. Õppima saab õppida näiteks selle kaudu, kui ma jälgin, kas minu õppimine andis tulemusi ja kas ma õpitut ka hiljem mäletan. Kui ei, siis tuleb õppimisel midagi teisiti teha.