Personaliseeritud õpe kui neljakordne uuendus
Heli Aru-Chabilan. 
Piret Lehiste. 
Peep Küngas.
Personaliseeritud õppele üleminek eeldab uut moodi õpilast, uut moodi õpetajat, uut moodi digitaalset platvormi ja isegi uut moodi õpperuume.
Detsembris käis HITSA delegatsioon Singapuris ülemaailmsel haridusmessil EduTech Asia, mille üks põhiteema oli personaliseeritud õpe. Messi külastajad said kinnitust, et personaliseeritud õppele üleminek võib kujuneda arvatust oluliselt keerukamaks. HITSA Singapuri delegatsiooni kuulusid Heli Aru-Chabilan, Piret Lehiste, Peep Küngas. Nad olid nõus oma messimuljeid Õpetajate Lehe lugejatega jagama.
Uut moodi õpilane
Heli Aru-Chabilani sõnul oli Singapuri haridusmessi üks huvitavamaid hetki kohtumine Singapuri Ameerika kooliga, kus rakendatakse personaliseeritud õpet juba kolmandat aastat. Selle kooli õpetajatega vesteldes saigi kinnitust tõsiasi, et personaliseeritud õppele üleminek on väga suur muutus kogu õppekorralduses. Singapuri õpetajad rõhutasid, et tähtsaim eeldus pole mitte parimal tasemel tehnoloogia, nagu tihti arvatakse, vaid oma eesmärke teadev ja iseseisvalt õppida oskav õpilane. Tehnoloogia on loomulikult samuti tähtis, kui aga õpilane ei oska seda oma huvides kasutada, vaid unustab end näiteks internetti suhtlema, siis on tulemused küsitavad.
Heli Aru-Chabilan meenutas, et Singapuri Ameerika koolis sai HITSA delegatsioon kohtuda ka ühe õpilasega, kes oli gümnaasiumi kaks viimast aastat õppinud personaliseeritud õppe programmi järgi. See 16-aastane tütarlaps jättis kõigile unustamatu mulje, sest tema oligi piltlik näide meil Eestiski paljuräägitud ennastjuhtivast õppijast. Ta teadis väga täpselt, kuhu välja jõuda tahab ja mida on tal vaja selle eesmärgi saavutamiseks süvenemisega õppida. Ta oli oma kooli robootikameeskonna kapten ja tahab tulevikus pühenduda keskkonna teemale. Et selleni jõuda, valis ta oma mentoriteks loodusteaduste valdkonnaga tegelevad eksperdid, õppis koolis süvendatult loodusega seotud teemasid jne. Ta oli sihikindel õppija, kes ei lasknud ennast kõrvalistest asjadest ahvatleda, ütles Heli Aru-Chabilan.
Sellised sihikindlad õppijad ei sünni muidugi iseenesest, vaid ikkagi õpetajate sihikindla tegevuse tulemusena. Singapuri Ameerika kooli õpetajad ütlesid, et nad olid personaliseeritud õppele ülemineku eel külastanud ligi 150 kooli ja õppinud sealsetest kogemustest ning eriti õpilaste iseseisvalt õppima innustamise kogemustest. Teistes koolides nähtu põhjal töötasid nad välja oma õpilastele sobiva personaliseeritud õppe mudeli. Väga-väga palju oli arutelusid ja kokkuleppeid, samuti koolitusi ja arendustööd, meenutasid õpetajad.
Eesti koolid võiksid sellistest näidetest innustust saada ja juba praegu aktiivselt ennastjuhtivat õppijat toetama hakata, arvas Heli Aru-Chabilan. Et iseseisvalt õppimisest saaks harjumus, selleks pole vaja suurt tehnoloogilist pööret oodata. Hea näide selle kohta on Roostiku kool, kus lapsed arutavad iga esmaspäeva hommikul koos õpetajaga läbi, mida ja kuidas nad eeloleval nädalal õpivad. Iga õpilane mõtleb siis läbi, kus on tema nõrgad kohad ja mida ta peab sel nädalal suurema pingutusega õppima, et kõik vajalik selgeks saaks. Niisugust nädala planeerimise süsteemi kasutatakse ka paljudes Soome koolides, et õpilased harjuksid oma õppimist ise planeerima ja ise õpitava materjali kohta otsuseid tegema.
Kust tuleb ennastjuhtiv õppija?
Piret Lehiste toetas Heli Aru-Chabilani mõtet, et Eestis on aeg hakata õpilaste vabu valikuid toetama, sest selleta ei tule personaliseeritud õppest midagi välja ning lisaks võivad õpilased koolist isegi võõrduda. Selline kool, kus kõik õpivad täpselt ühtesid ja samu asju täpselt samadeks tähtaegadeks, ning niimoodi üheksa aastat järjest, ei ole tänapäeva noortele vastuvõetav. On aeg õpilaste huvisid ja eeldusi aluseks võtta ning siis õppimisega neile sobivas tempos edasi liikuma hakata, toonitas Piret Lehiste.
Ent millest alustada? Piret Lehiste meenutas Singapuri haridusmessi töötube, kus demonstreeriti just seda, kuidas saab õppijale valikuid pakkuda ka digiplatvormita. Ta ise osales töötoas „Käed külge“ (Makerspace), kus loodi nt hambaharjadest, LED-pirnidest, patareidest, vaskteibist jms uusi lahendusi.
„Käed külge“ läbiviijad rõhutasid, et iga õpilane saab neil ise otsustada, mida ta meisterdama hakkab, sest nii õpib laps ise otsustama ja vastutama. Töötoa läbiviijad osutasid, et kui kõik lapsed teeksid tunnis täpselt ühte ja sama asja, ei oleks seal klassis ühtki ennastjuhtivat õppijat, sest kõiki juhiks ju õpetaja.
Ülesanded olid „Käed külge“ töötoas viies raskusastmes, nii et iga messikülastajagi sai valida endale jõukohase taseme, sealhulgas täieliku algaja oma. Igal tasemel sai vaadata õppevideot, mis aitas õppijal iseseisvalt oma ülesannet lahendada. Õpetaja kedagi otseselt juhendama ei pidanud. Vajadusel küsiti abi kaasõppijatelt. Oma tegevust tuli dokumenteerida, teha fotosid või videoid – see pani oma tegevust veel kord läbi mõtlema. Lõpuks tuli oma loodut kõigile esitleda ning rääkida, mida oli tehtust õppida. Kõik see oli liikumine ennastjuhtiva õppija suunas, toonitas Piret Lehiste.
Uut moodi õpetaja
Heli Aru-Chabilan märkis, et ennastjuhtivast õppijast lähtudes tuleb vaadata muidugi õpetajat. RAND Corporation on uurinud personaliseeritud õppele üle läinud koole ja analüüsist selgus, et kõige suuremad kulutused on tehtud just õpetajate meeskondade koolitamiseks ja arendamiseks, ning mitte infotehnoloogia ostmiseks, nagu enamasti arvatakse.
Piret Lehiste lisas, et tehnoloogia ise ei pruugi endaga uut moodi mõtlemist kaasa tuua. Näiteks on täheldatud, et tihti kasutavad õpetajad arvutit lihtsalt asendustegevusena, mis klassi midagi sisuliselt uut ei too. Näiteks kirjutatakse tekste arvutisse, mitte paberile, vaadatakse pilte arvutist, mitte raamatust jne. Õpilastele pakub selline asendustegevus vaheldust, kuid ei midagi enamat.
Tegelikult on vaja mõtelda sellele, mida arvuti ja internet saavad õppimisele juurde anda ja kuidas õpilasest saaks pigem uue looja kui selle tarbija. Kui õpilane näiteks jagab omatehtud looduskaitseplakatit avalikult internetis, siis see on juba midagi uut. Varem nägi tema plakatit ainult õpetaja ja temagi vaid hindamise hetkel. Singapuris näidati ka Skype’i tundi kuulsa loodusteadlasega Austraaliast – selline asi polnud varem võimalik. Arvutimängude abil saab õpilane oma teadmisi kinnistada, e-testide abil oskusi kontrollida ja hinnata jne. Singapuri messil tutvustati ka suurepärast reaal- ja loodusainete (matiku) mängu Planeteers (https://www.planeteersgame.com/). Mängija sõidab seal mööda planeeti ringi, lahendab peatudes loodusteaduste ja programmeerimisega seotud ülesandeid ning liigub omas tempos ühelt tasemelt teisele.
Heli Aru-Chabilan osutas ootuspärasele tõsiasjale, et personaliseeritud õppe korral teeb õpetaja õpilastega palju rohkem individuaalset tööd. Lõpuks ometi, ütleb enamik õpetajaid selle kohta. Võimalikuks muudavad selle digiülesanded ja infotehnoloogia, mis teevad õpetaja eest palju tööd ära. Igatahes kinnitasid Singapuri kooli õpetajad üheskoos, et personaliseeritud õppe puhul ei suhtle õpilased sugugi ainult arvutiga, nagu arvatakse, vaid küsivad kogu aeg ka õpetaja käest nõu, ja seda nii tundides kui ka pärast tunde e-kirja teel.
Eksib see, kes arvab, et personaliseeritud õpe on lihtsalt lapse ja arvuti suhe. Lapse ja arvuti suhte tekkimise eeldus on väga pikk ja põhjalik ettevalmistus kooli poolt (nt meeskonna koolitamine jms). Lisaks käib lapse ja arvuti suhte juurde tihe suhtlemine õpetajaga – mitu korda tihedam kui frontaalse õppe puhul.
Heli Aru-Chabilan tõi välja huvitava asjaolu, et tihti toob suurem uuendus endaga kaasa hulga teisi uuendusi. Näiteks Singapuri Ameerika koolis seati seoses personaliseeritud õppele üleminekuga lisaks haridustehnoloogi ametile sisse ka STEAM-ainete (matik) koordinaatori ametikoht. STEAM-ainete koordinaator ei anna otseselt ühtki õppeainet, aga ta on nii tugev spetsialist, et korraldab reaal- ja loodusainete õpetajate koostööd, aitab algatada uusi ja huvitavaid projekte, millega saab reaal- ja loodusaineid omavahel integreerida. Võib-olla tasuks ka Eestis sellisele ametikohale mõelda, küsib Heli Aru-Chabilan.
Uut moodi tehnoloogia
Peep Küngas toonitas, et ilma tehnoloogiata ei ole siiski võimalik personaliseeritud õppele üle minna. Kui arvuti ei tee suurt osa õpetaja tööst ära, siis ta lihtsalt ei jõua ennastjuhtivate õppijatega piisavalt suhelda.
Paraku on probleem selles, et kogu maailma ulatuses napib sellist uut tehnoloogiat, mis personaalsele õppele üleminekut toetaks, näiteks õpetaja töövaeva vähendaks ja õpilaste iseseisvalt õppimist soodustaks, nentis Peep Küngas. Singapuri messil torkasid positiivselt silma ainult rootslaste Sana Labs (sanalabs.com) ja soomlaste Eduten (eduten.com). Üksikute õppeainete efektiivsemaks õppimiseks oli teisigi digitaalseid rakendusi, kuid mitte otseselt ulatuslikuma personaliseeritud õppe jaoks. Nii oli Singapuri messil eksponeeritud rakendustest vaid kümnendik otseselt õpianalüütikaga seotud, mis tähendab, et enamasti jääb vägagi ajamahukas analüüs endiselt õpetaja teha.
Seevastu vana hea paberklassiruumi toetamiseks pakuti Singapuris päris palju huvitavaid lahendusi, nentis Peep Küngas. Näiteks lünkharjutuse täitmise pliiats, mis ütleb arvuti kaudu õpetajale, missuguste ülesannete juures mõtles õpilane vähe ja missuguste juures kaua. Õpetajal aitab selline seade aru saada, millised ülesanded on õpilase jaoks raskemad. Peep Küngas ütles kokkuvõtteks, et uute digilahendustega toetatigi sellel messil eelkõige ennast juba tõestanud vanu õppemeetodeid, kuid õppetöö uuele tasemele viivaid lahendusi oli vähe.
Heli Aru-Chabilan märkis, et digikoolitust oli seal samuti vähe. Singapuri õpetajad olid väga uhked oma haridusinstituudi üle, mis viib läbi õpetajate täiendkoolitusi. Paraku tuli vestlusest välja, et infotehnoloogia kasutamist õppeprotsessis seal ei õpetata, koolid peavad leidma abi turult ehk erakonsultatsioonifirmadelt. Kui Singapuri õpetajad kuulsid, et meil Eestis on tegevõpetajate koostöövõrgustikud, kus on juba aastaid üksteisele tehnoloogia kasutamises vastastikku abi osutatud, ning et riik seda koostööd ka rahaga toetab, oli nende jaoks väga huvitav uudis.
Peep Küngas rõhutas, et kui mujalt maailmast ei ole meil personaliseeritud õppe jaoks väga palju võtta, siis seda suurem on HITSA vastutus. Praeguseks ongi HITSA hakanud personaliseeritud õppe taristut välja töötama. Koostöös Tallinna ülikooli ja haridusministeeriumiga on algus tehtud, kuid nüüd on vaja järgmisele tasemele minna. Kõige olulisemaks pidas Peep Küngas seda, et personaliseeritud õppele minek ei jääks kitsalt HITSA ülesandeks, vaid et see toimuks koostöös õpetajate, kirjastuste, ülikoolide ja ministeeriumiga, ja õnneks on see nii ka läinud.
Uued vestlusrobotid ja Chromebookid
Piret Lehiste täiendas tehnoloogia teemat, osutades, et väiksemaid tehnoloogilisi lahendusi, millega saab õpilasi iseseisvalt õppima harjutada, oli Singapuri haridusmessil siiski mitmeid.
Väga huvitav oli näiteks soomlaste suurte öökullisilmadega robot OVObot (pildil), kellel on ekraan kõhu peal (OVObots.com). Kui õpetaja tahab anda osale õpilastest eraldi ülesandeid, siis saab ta panna nad OVObotiga individuaalselt tööle. See robot võib kujutada oma ekraanil matemaatikaülesandeid või inglise keele uut sõnavara vms. OVObot saab aru, kas laps vastas õigesti või valesti. Ta saab ka lapse häälkõnest aru ja vastab talle. OVOboti tutvustajad kommenteerisid, et seda robotit oleks suhteliselt lihtne ka eesti keelele üle viia.
Veel tutvustati Singapuris ka Noodle Factory (noodlefactory.ai) vestlusrobotit, kes suutis talle ette antud teksti kiirelt selgeks õppida, ja seejärel said huvilised vestlusrobotile sama teksti kohta küsimusi esitada.
Heli Aru-Chabilan ütles, et Singapuris oli juttu ka Chromebookidest, mis on koolidele ideaalselt sobivad sülearvutid. Õpilane ei saa Chromebooki ise midagi alla laadida ega õppimise ajal kõrvaltegevustega tegelda, sest Chromebookis on kõik õpetaja paika pannud. Õpetajatel on tundides selliste arvutitega palju lihtsam töötada, sest need on internetipõhised ja hakkavad kohe pärast kaane avamist tööle. Õpilased saavad samuti paroole sisestamata kohe oma ülesannete juurde asuda. See arvuti on ka odav.
HITSA pöördus 2018. aasta kevadel Google’i Soome kontori poole küsimusega, kas Eesti koolid saaksid Chromebookid kasutusele võtta, nii et ka kasutajatugi oleks olemas. Praeguseks on paari-kolme Eesti ettevõtte esindajad esimesed Chromebooki koolitused Google’i juures läbi teinud ja varsti peaks see arvuti ka Eesti turul kättesaadav olema.
Individualiseerimine, diferentseerimine, personaliseerimine
Need kolm mõistet kipuvad personaliseeritud õppest rääkides segamini minema. Kuidas neid üksteisest eristada?
Personaliseeritud õppe puhul planeerib õpilane oma õpirada iseseisvalt, konsulteerides õpetajaga. Individualiseeritud ja diferentseeritud õpet planeerib ja juhib aga õpetaja. Individualiseeritud õppe puhul annab õpetaja spetsiaalselt ühele õpilasele sobivaid ülesandeid. Diferentseeritud õppe puhul saavad endale sobivaid ülesandeid rühmad.
Personaliseeritud õppele ülemineku esimene etapp on ilmselt diferentseeritud õpe, mille puhul ülesandeid antakse rühmadele. Muutus oleks aga see, et klassi ei jagata enam traditsiooniliselt kaheks rühmaks – edasijõudnud ja mahajääjad –, vaid neljaks-viieks rühmaks, kusjuures õpilasi ei jagata rühmadeks mitte tasemete, vaid huvide järgi. Lisaks oma klassi piires toimuvale rühmapõhisele õppele võidakse moodustada ka lennu- ja kooliastmeüleseid õpperühmi. Tavaliseks muutub pilt, kus näiteks 5. ja 7. klassi õpilased õpivad ühes ja samas rühmas midagi koos.
Personaliseeritud õppe neli aspekti
- Õpetaja. Õpetaja teab iga õpilase tugevaid külgi, huvisid, eesmärke, taset, arenguvajadusi. Seda kõike teavad tänu õpetajale ka laps ise ja tema vanemad.
- Õppija. Õpilane teadvustab kogu aeg endale oma eesmärke, samuti õppekava nõudeid. Õpilase asi on välja mõelda, missugust rada pidi ta oma eesmärkideni jõuab. Endas selgusele jõudmiseks konsulteerib õpilane pidevalt õpetajaga. Teiseks toetab õpilast tema valikutes n-ö playlist, kust ta saab valida kolme eri raskusastmega ülesandeid (lugemine, arvutamine, probleemülesande lahendamine jne). Nii saab õpilane endale õpetaja ja playlist‘i toel n-ö rätsepatööna valminud õpirajad.
- Kompetentsipõhine edenemine. Põhimõte on see, et õpilane vastab siis, kui ta on teema selgeks saanud. See põhimõte eeldab õpilase pidevat suhtlemist õpetajaga – nii suuliselt kui ka e-kirja teel. Õpilasele on loodud võimalus hinnata oma teadmisi ja oskusi ka ise, näiteks n-ö arusaamise teste täites ja praktilisi ülesandeid lahendades. Lõpuks teeb õpilane ülekoolilise testi.
- Paindlik klassiruum. Personaliseeritud õpe eeldab klassiruume, kus õpilased saavad õppida nii üksi, grupi kui ka terve klassina. Liigutatavad vaheseinad on siin hea lahendus. Paindlikkuse alla käib ka see, et tund ei kesta täpselt 45 minutit, vaid vastavalt vajadusele. Paindliku klassiruumi töös saab kaasa lüüa ka kodust, näiteks Skype’i teel.
Allikas: Informing Progress. Insights on Personalized Learning Implementation and Effects. RAND Corporation 2019.
Jälgisin seda klassi viieks rühmaks jagamist Inglismaal matemaatika tunnis. Arusaamatuks jäi, millal need viis eri rühma ühtsete tulemusteni jõuavad. Sest igal rühmal oli(on) erinev tempo ja jõudlus.
Katsuks aru saada ka sellest, et Singapuri Ameerika kooli ei astu tavaõpilased. Millegipärast jätavad kõik personaalse õpiraja propageerijad õpilaste sotsiaalse taustsüsteemi kõrvale, kuigi on teada.. Et kodu roll koolis edasijõudmises on 80%, kooli 20% vastu.
Raivo peaks mäletama, et rääkisin pesronaalsest õppest juba pea 10 aastat tagasi Islandilt tulles.
Asjast ülemäära vaimustunutele on tegelik sisu avatud artikli algul…
“Personaliseeritud õppele üleminek eeldab uut moodi õpilast, uut moodi õpetajat, uut moodi digitaalset platvormi ja isegi uut moodi õpperuume.”
Uusi õpilasi pole meil kuskilt võtta..ka õpetajaid mitte. Digitaalsed platvormid ei õpeta- õpetaja õpetab ja kaasava hariduse kontseptsiooni rakendamise ainus põhjus on rahapuudus. Kui ei ole raha,siis pole ka uut moodi õpperuume …