Haridustehnoloog rakendab tehnoloogiat hariduse hüvanguks

21. veebr. 2020 Eda Tagamets Tartu ülikooli haridusteaduste instituudi kommunikatsioonispetsialist - Kommenteeri artiklit
Elo-Kai Kurel. Foto: erakogu

Tartu ülikoolis võetakse juba vastu dokumente magistriõppesse. Paljud Eesti õpetajad kasutavad võimalust õppida töö kõrvalt tasuta sessioonõppes, vähem teatakse aga seda, et ka ingliskeelsel ja tasulisel haridustehnoloogia õppekaval on stipendiumid, mis katavad õppetasu ning võimaldavad vaid aastaga omandada suure tulevikuperspektiiviga kvalifikatsiooni. Oma õpikogemusest räägib Tartu rahvusvahelise kooli matemaatikaõpetaja ja haridustehnoloog, kolme lapse ema Elo-Kai Kurel, kes 2018. aastal lõpetas Tartu ülikooli haridustehnoloogia magistriõppe esimese lennu.

Elo-Kai Kurel on õppinud põhikooli ja gümnaasiumi matemaatikaõpetajaks. Uuesti õppima minna ta ei plaaninud, aga koolil oli vaja haridustehnoloogi ja oli välja kujunenud, et kui arvutitega mingi probleem tekkis, küsiti ikka Kureli käest.

„Ilmselt oleks igaüks sellega hakkama saanud, võib-olla oskasin lihtsalt natuke paremini guugeldada ja mul oli rohkem kannatust juhendeid rahulikult läbi lugeda,“ räägib Kurel.

Informaatikat pole ta õppinud, küll aga käinud paaril kursusel ja juhendanud arvutiringe.

„Programmeerimine ja informaatika ei ole minu ala,“ tunnistab Kurel. „Kuid mulle pakkus huvi, kuidas nüüdisaegset tehnoloogiat tunnis nii kasutada, et sellest õpilastele tõesti kasu oleks.“

Kas magistriõpingud andsid selleks teadmisi?

Elo-Kai Kurel: Jaa, ikka. Eriti hea oli see, et kõike, mida ma ülikoolis õppisin, sain kohe koolis töötades rakendada. Näiteks hakkasin kasutama Google Classroomi. Enne olin seda ainult proovinud, aga nüüd õpetasin oma koolis ka teistele õpetajatele.

Mis võimalusi Google Classroom pakub?

Sinna saab tunnid täielikult üles ehitada. See on parem kui Moodle – kasutajasõbralikum nii õpilase kui õpetaja jaoks. Kannan sinna sisse õpilased, hinded, videod, viktoriinid ja muu. Kuni mõni laps on reisil, pildistan kasvõi raamatulehekülgi ja panen üles. See on üks vahend, kuidas õppimist personaliseerida, sest igaühele saan panna erinevad materjalid. Meil on ju liitklassid. Enne panin tahvlile kirja erinevad ülesanded, nüüd saavad nad teha oma ülesandeid nii telefonis kui arvutis, ka reisil viibides.

See eeldab Google’i konto olemasolu?

Jah, meil on koolis kasutusel Google’i G-suite for Education, lapsed saavad koolilt e-posti konto. Kõik õpetajad siiski ei hakanud seda kasutama ja ega me sundinud ka. Iga õpetaja valib ikka oma meetodid. Mõnes koolis on see küll kohustuslik ja hindamine toimub sealses keskkonnas, aga kuna meil käib hindamine nagunii Stuudiumis, ei hakanud me topelttööd tegema. Nüüd vaatasin küll, et Google Classroomis on ka uuendus – hindamiskriteeriumid. Pole veel jõudnud nendega tutvuda. Iseenesest saab seal kasutada ka sõnalist tagasisidet.

Kui rääkida haridustehnoloogia magistriõppest – kas eesti keele õpetaja oleks seal hakkama saanud?

Oleks ikka, kui oskab vaid piisavalt hästi inglise keelt – vähemalt B2-tasemel.

Lihtsalt eriala nimetust vaadates tekib tunne, et haridustehnoloog on see inimene, kes veab koolimajas juhtmeid.

Ei, see on ikka IT-spetsialisti töö. Meil ongi dilemma, kes on siis haridustehnoloog ja mis on tema ülesanded. Tõsi, vahel tegelen ka juhtmetega, kuna meil on väike kool ja IT-teenust ostame sisse, nii et alati ei pruugi olla spetsialisti käepärast. Mõned „juhtmete vedamise“ teemad olen ka selgeks saanud. Aga minu silmis peab haridustehnoloogil olema pedagoogiline taust ja ta peab oskama rakendada tehnoloogiat hariduse hüvanguks. Mitte sellepärast, et „digi on äge“ või et koolil on juhuslikult seadmed olemas. Mis pole ka iseenesest halb, kui alustatakse sellest, et koolil on seadmed olemas. Oma magistritöös uurisin, kuidas meie kooli õpetajad tehnoloogiat kasutades selle oma käe järgi mugandavad. See oli minu jaoks väga rakenduslik – nägin, kes vajab tuge ja milles.

Teil on rahvusvaheline kool ja õpetajaid eri riikidest – kas tehnoloogia kasutamise harjumustes on ka erinevusi?

Vahe on rohkem vanuses. Nooremad kasutavad digivahendeid rohkem, keskealised ja vanemad tegutsevad vana harjumuse järgi. Kui tunnivaatlustes ja intervjuudes neilt küsisin, oli neil tavaliselt ka mõistlik põhjendus – näiteks ütles õpetaja, et tal on kaardimängu jaoks paberkaardid juba tehtud ja õpilastele meeldivad need; pealegi sisaldab pabermäng käelise tegevuse komponenti.

Kursusel oli teil teisigi tegevõpetajaid?

Oli õpetajaid, õppejõude, haridustehnolooge väga erinevatest riikidest. Eks me vahetasime veebiseminarides ka oma töökogemusi. Tundus, et kõik liiguvad üldjoontes rohkema digiseadmete kasutuse suunas, aga võimalused on erinevad. Näiteks Ukrainas polnud ülikoolis igas ruumis Wifit, kuigi õppejõud oli väga entusiastlik. Ka pidi ta kasutama õpilaste enda seadmeid, sest ülikool neid ei võimaldanud.

Ka mina lasen õpilastel kasutada nende enda seadmeid – et nad näeksid, et see on ka töövahend, mitte ainult mänguasi. See on minu silmis väga tähtis! Nad tunnevad oma seadmeid nii hästi, las siis teevad nendes ka esitlusi, kui neil see hästi välja tuleb.

Aga nutiseadmed vahetunnis?

Sellest aastast on meil koolis reegel, et telefoni tohib kasutada ainult tunnis õppimiseks ja õpetaja loal. Lastele oli see muidugi väga raske, aga vanemad olid reegli poolt. Näen, et see on hea ja vajalik, et õpilased rohkem omavahel suhtleksid, mitte ei teeks asju, mida koolis ei peaks tegema. Muidugi, kui vahetunnis on vaja Stuudiumi vaadata, siis õpetaja loal võib seda teha.

Kuidas sessioonõppe koormus tegevõpetajale tundus?

Töö ja pere kõrvalt oli see suur koormus. Lapsed tuletavad senini meelde, et emme oli kogu aeg arvutis. Kui perega kuhugi sõitsime, lugesin mina kooliasju. Kodu toetus oli minu jaoks väga tähtis. Aga ise olin enda jaoks selgeks mõelnud, et see on ainult kaheksa või kümme kuud suurt pingutust ja siis on see tehtud.

Mis oli kõige raskem?

Algul olid veebiseminarides tehnilised viperused, mis tekitasid stressi, aga sellest saime üle. Enda jaoks oli raske kodus öelda, et mind ei tohi praegu segada. Kui magistritööd kirjutasin, siis lapsed lihtsalt tulid, istusid mu kõrval ja vaatasid. Kirjutama hakkasin aprillis, mais võtsin ka õppepuhkust. Kogu kursuse vältel tuli igal õhtul natuke artikleid või raamatuid lugeda. Palju kasu oli kursusekaaslase soovitatud rakendusest, mis loeb pdf-vormingus dokumente ette. Nii ma siis koristasin tube ja kuulasin kõrvaklappidest õppematerjale.

Tagantjärgi hinnates, kas tulemus oli seda vaeva väärt?

Muidugi oli! Sain sealt väga palju huvitavaid kontakte. Ka koolile oli see väga kasulik.

Mida vastaksid, kui mõni õpetaja küsiks, kas soovitad haridustehnoloogia magistriõppesse astuda?

Ikka soovitan. Ei ole see koormus nii hull. Naljaga ütleksin, et eestlane saab hakkama. Tegelikult said ikka kõik, nii eestlased kui välismaalased. Programm ei ole ju massikursus, see on omaette väike kogukond, kus kõik on väga toetavad. See oli hoopis teistsugune ülikoolikogemus kui minul omal ajal.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!