Selge prioriteet: koolieelne haridus

Kuigi haridust käsitletakse eelkõige süsteemina, alates koolieelsest ehk lasteaiaharidusest ja lõpetades täiskasvanuõppega eri vanusegruppidele, peeti seekordsel maailma haridusfoorumil vajalikuks pöörata erilist tähelepanu õppimise alustamisele õigel ajal ja viisil. Seega kuulutati koolieelne haridus üksmeelselt prioriteediks ja põhjendati seda üsna veenvalt.

School readiness

Kõigepealt on vaja luua korralik alus laste kooliminekuks. Lepiti kokku tähistada see mõistega „koolivalmidus“ (school readiness, varem kasutati ka terminit school maturity, mis viitas eelkõige lapse sotsiaalsele küpsusele). Rõhutati vajadust kasutada optimaalselt laste arenguperioode, ettekandjad tõid esile vajaduse laiendada ühisteadmist võimalustest kujundada laste koolivalmidust eri kultuurikontekstides.

Kõige olulisem on arvestada kohalikke traditsioone ja olusid, sest laste esmane sotsialiseerumine toimub nende elukohas ja lähitingimustes. Dr Howard Taylor pidas konverentsi teisel päeval ettekande alushariduse kättesaadavusest ja turvalise keskkonna loomisest lastele. Arusaadavalt on tingimused erinevad ja nn rikaste ja vaesemate riikide vahe paraku vaid süveneb. Samas on näha selge seos alushariduse ja 10-aastaste lugemisoskuse ning PISA uuringu tulemuste vahel.

Kõneleja tsiteeris Nobeli majanduspreemia laureaati James Heckmanni, kelle uurimused on näidanud, et parima tulemuse tagavad varased investeeringud. Soovitus oligi investeerida õigel ajal koolieelsesse haridusse, see looks piisava aluse nii õpinguteks koolis kui ka edaspidi. Samas kõneldi ka sellest, et vaja on teada investeeringute kulutasuvust ning oldi seisukohal, et suured investeeringud ei ole alati efektiivsed, eriti kui minnakse kaasa nn moevoolude või haridustoodete üliaktiivsete müügikampaaniatega.

Päeva silmapaistvaima ettekande tegi Felicity Gillespie laste koolieelse arengu võimalustest ja etappidest. Felicity Gillespie on Oxfordi taustaga KINDRED-fondi peadirektor ja parteidevaheline haridusekspert, kes nõustab nii valitsusi kui ka varivalitsusi. Ta esindab Ühendkuningriike mitmes Euroopa komisjonis ja teiste riikide ning rahvusvahelistes nõukogudes ja on sage esineja paljudel foorumitel üle kogu maailma.

Ettekandes oli palju andmeid laste arengu kohta, erilist tähelepanu pälvis laste varane areng. Uuringud on näidanud kahetsusväärselt suurt mahajäämust laste eeldatavas arengus juba kolmandaks eluaastaks. Erilisel kohal on laste kõne areng, eriti nende sõnavara maht. Viiendaks eluaastaks on laps omandanud 85% vajalikust keeleoskusest, ja kui seda pole saavutatud, on lapse areng pärsitud mitmes valdkonnas. Ebapiisava sõnavaraga lastel on neli korda suuremad raskused lugemisoskuse omandamisel ning neil esineb kolm korda rohkem vaimse arenguga seotud probleeme. Kehv akadeemiline edukus läheb omakorda palju maksma nii lastevanematele kui ka riigile, kui arvestada vajalikke tugiteenuseid, emotsionaalsest aspektist ning konfliktolukordadest kõnelemata.

Õige aeg

Tähelepanuväärne oli lühiülevaade Ühendkuningriigis korraldatavast poliitikaülesest suuruuringust, mida juhib professionaalide komisjon (cross-party commission). On algatatud lausa rahvuslik kampaania, edendamaks koolieelset haridust ja laste koolivalmiduse teadlikku kujundamist lastevanemate, meedikute ja lasteaiatöötajate koostöös. Osa ettekandest oli pühendatud beebide arendamisele ning vanuserühmale 0–3 eluaastat. Selles käsitleti nii lastevanemate kui ka lasteaednike tegevusi. On oluline teada, et suurem osa beebi ajust areneb välja ammu enne seda, kui ta kõnelema hakkab. Seetõttu ongi vaja temaga kõnelda ja talle laulda, isegi kui meloodiat täpselt ei tabata.

Felicity Gillespie näitas ka videot sellest, kuidas lapsed reageerivad täiskasvanu kõnele ja muusikale, sh haiglas viibivad lapsed. Seda videot demonstreeriti osalejate soovil teinegi kord, sest nii emotsionaalselt mõjusat ning eetiliselt kõnekat materjali näeb harva.

Tähelepanuväärse ettekande alushariduse vallas tegi ka Kanada Alberta erafondi Palix rajaja ja patroon, filantroop ja laste psühhiaater Nancy Mannix. Fond püüab ühendada aju-uuringuid ja poliitikaanalüüse sotsiaalse kogemusega, nõustades ning koolitades perekondi. Tähelepanu all on laste arengu õigeaegne ja oskuslik toetamine, laste ja perekondade vaimne tervis, võitlus sõltuvusprobleemidega.

Mannixi tegevus perekonna ja eeskätt laste tervise ja heaolu edendamisel on tähelepanu pälvinud kogu maailmas ning see on ära märgitud paljude rahvusvaheliste auhindadega. Hariduspoliitiline sõnum ühiskonnale peab olema selge ja arusaadav ning kohalikku olukorda ja nõudlust arvestav. Kui toimivad valdavalt vaid eralasteaiad ja puudub riiklikult korraldatud ning kättesaadav kõige alumine haridusaste, jääbki lastel koolivalmidus saavutamata ning pöördumatu ressurss – sobiv aeg lapse arengu toetamiseks – kasutamata. Ebapiisav koolivalmidus aeglustab laste edasijõudmist koolis, see omakorda sunnib tegema kulutusi tugispetsialistidele olukorras, kus erivajadustega laste arv kõikides ühiskondades kasvab.

Eriti olulisena nimetati eetika ja humanistlike ühisväärtuste ning käitumisnormide omaksvõttu eelkõige koduse kasvatuse kaudu. Kasvatus tähendabki mõistmise õppimist, mida saab kasutada kogu elu jooksul. Eraldi käsitlust leidis haridusastmete omavahelise sidususe loomise vajadus.

Õpetajakoolitus

Alushariduse probleemide kõrval käsitleti põhjalikult õpetajakoolitust ning täiendusõpet ja süsteeme nende korraldamiseks. Ükski muutus ei saa õpetajate koolitamiseta teoks. Õpetajakoolituses on kvalifikatsiooninõuded küll riigiti erinevad, ent hoolimata hädavajalikust bakalaureusekraadist eeldatakse siiski rohkemat.

Ka meie naabrid Soomes soovivad, et alates lasteaiast oleks õpetajal magistritaseme haridus. Eraldi arutleti õpetaja autonoomia üle, mida mitu kõnelejat pidas vajalikuks. Oleme meiegi kuulnud terminit teacher empowerment, mis tähendab õpetaja asjatundlikkust ning võimekust saada hakkama kõikides tema töös ette tulevates valdkondades. Kõik kõnelejad rõhutasid aga selgelt, et autonoomia pole lihtsalt piirideta vabadus, nagu oleks mugav sellest mõelda, vaid see on alati ja ainult seotud professionaalsusega.

Vaid asjatundlikule ja kõrge eetikaga professionaalile saab anda õiguse kujundada oma (õpi)lastest lähtuvalt ja soovitud õpitulemuseni viiva õppeprotsessi. Selle komponentidena käsitleti õppesisu mahu doseerimist riiklikest õppekavadest lähtuvalt, õpilaste eripära arvestava õppemetoodika valikut ning toetava õppekeskkonna kujundamist. Kui õpetaja ei tunne oma hoolealuste lähtetaset, ei oska lugeda ja analüüsida õppekava isegi mitte kooliõppekava tasemel, siis on raske loota, et ta oskaks struktureerida eesmärgile viivaid õppetegevusi või neiks vajalikke õppekeskkondi.

Sobivat ja toetavat õppekeskkonda on võimalik kujundada vaid õppesisust lähtudes, sellest ka püüdlused ühtlustatud õppesisu poole. Ka loovuse kujunemiseks mis tahes haridusastmel on vaja alusoskusi, eelkõige keele- ja vaatlusoskusi millegi kirjeldamiseks/mõistmiseks ning teadmisi, mida ja kuidas uue pilguga vaadates kombineerida saaks. Sellest ka avastus- ja õuesõppe, muuseumikäikude, õppe-ekskursioonide ning muude võimaluste nägemine ja kasutamine õppetegevusteks.

Oli juttu ka õpetaja sotsiaalsest staatusest, isegi tema tervishoiust ja turvalisusest, koostööst kõikvõimalike kooliväliste asutuste ja eeskätt tööandjatega. Ent kõlama jäi riigi toe vajadus õpetaja professionaalsuse arendamisel. Enamikus riikides tähendab see sidusat süsteemi, millesse kuuluvad õpetaja põhikoolitus, täiendusõpe, koostöö ametiühingute ja lastevanemate organisatsioonidega.

Küllap on Eestiski vaja mõelda õpetaja põhikoolituse sisu uuendusele, õpetajate täienduskoolitussüsteemi taastamisele ja haridusnõudluse professionaalsele seirele, mis lubaks õpetajal kavandada oma professionaalset arengut individuaalsete õpiteede kaudu. Meilgi on vaja määratleda õpetaja professionaalseks arenguks selgem ja rohkemate ametijärkudega karjäärisüsteem, mis loodetavasti tõstab nii õpetajatöö prestiiži kui ka õpetaja motivatsiooni jätkata liikumist kõrgema kvalifikatsiooni poole.

SAMAL TEEMAL: „Mida on vaja hariduse ümberkujundamiseks?“, 31.01