„Troonipärijad“ ehk Kuidas mitte arendada oma lapsest isiksust, kes sind pigem surmani vihkab

20. märts 2020 Toivo Niiberg õpetaja, koolitaja, nõustaja - „Troonipärijad“ ehk Kuidas mitte arendada oma lapsest isiksust, kes sind pigem surmani vihkab kommenteerimine on välja lülitatud
Toivo Niiberg.

400 lk paksuses raamatus püüan kokku võtta oma pea 30-aastase teismeliste nõustamise kogemuse, püüdes luua mingi loogilise süsteemi vale vabakasvatuse ohvritest ja ohvriabist.

Sageli karistab noorem põlvkond oma last sellega, et neil puudub igasugune arusaam lapse arendamisest-kasvatamisest, puudub ka süsteem ja piiritletud lähenemine. Sageli nimetavad vanemad seda lapse vabalt kasvatamiseks, mille vanem põlvkond sageli õigustatult vaidlustab.

Olen samas ise suur vabakasvatuse pooldaja, aga mitte vale vabakasvatuse propageerija. Õige vabakasvatus on piire seadev suunav kasvatus, kus laps on enam-vähem võrdne partner, kellega arvestatakse, aga kellel ei lasta endale pähe istuda. Vaata vastsündinud inimlast, kassi- või hülgepoega – kui armsad, süütud ja lausa ise kaissu tikkuvad nad on. Iga väike elu alustaja siinses ilmas on oma olemuselt süütu ja süüdimatu.

Ometi ei sünni keegi ilma valge lehena, nagu see tundub, vaid sellele lehele on aastatuhanded kirjutanud oma pärilikkuse koodis ka palju seda, mis seal võiks olemata olla või mida seal võiks rohkem leiduda.

Üks imeline nähtus on inimese tahe ja tahtmine, mida pärilikkuses on vist üsna vähe leida ja mis tuleb igal inimesel elukaares taas avastada. Loomadele on loodus andnud igasugused instinktid ja oskused, aga inimesele vaba tahte ning avastamisrõõmu minna tippu, ringiratast või otse elu maanteekraavi. Tundub, et iga tahtmine siin ilmas on kolmest küljest kammitsetud. Seda kammitsevad

  • motiveeritus ja tung olla edukas,
  • moraal ja kehtestatud käitumisnormid, mis seda piiravad,
  • loovus, mis sageli viib kehtestatu eiramisele ning stereotüüpide lõhkumiseni (üks mees leiutas aatomi ja teine aatomipommi).

Kõiki neid külgi ühendab ja kroonib tahteline tegu, mis annab inimesele kas positiivse või negatiivse kogemuse. Kõik need küljed peidavad endas nii nähtavaid kui nähtamatuid karisid, mis võivad elulaevukese ka suhteliselt ilusa ilmaga põhja lasta. Samas on igal inimesel, rahvusel, rahvusrühmal, kultuuril ja ajastul omad tahtmised, mis ühele või teisele kõrvaltvaatajale võivad täiesti absurdse ja naeruväärsena näida.

Ometi oleme me vanematena lapse silmis nende nähtuste kandjad. Iga laps (muide ka loomalaps) hindab ja jälgib oma vanemate tegemisi, oodates objektiivseid hinnanguid oma tegemistele.