Distantsõppe ja koduõppe erinevustest
Koduõppekogukondadelt üle maailma on palutud praeguse olukorraga toimetulekuks nõu ja abi, aga nad ei saa aidata. Miks me nii väidame? Sest koduõpe ja distantsõpe erinevad üksteisest väga olulistes aspektides ning kuigi on juba avaldatud mõtteid, et distantsõpe ei pea eriolukorra lõppemisel välja surema, tasub siiski meeles pidada, et praeguses ja võimaliku tuleviku vormis on sellel üsna vähe ühist koduõppega – sellisega, mille on teadlikult valinud lapsevanem.
Inimesed, kes ei ole vanema soovil koduõppega kuigi hästi kursis, imestavad, kuidas koduõppel olijad suudavad aastaid vastu pidada nii „tüütutes” tingimustes, nagu praegune ootamatu ja pealesunnitud distantsõpe neile tundub. Oleme TLPK koduõppe osakonna väärtustena sõnastanud märksõnad: teadlikkus, looming, paindlikkus ja koostöisus. Kuidas neis aspektides eristub koduõpe distantsõppest?
Teadlikkus ja paindlikkus
Koduse distantsõppe eesmärk on praegu ja saab vähemalt esialgu olema suuresti tavakooli rütmis ja meetoditel jätkamine. Eriolukord on toonud välja tavapärase õppetöö elemente, mis koduses keskkonnas ei toimi (varahommikused kohustuslikud veebitunnid, paindumatu päevaplaan, päeva jooksul tilkuvad ülesanded, tunnitöö ja kodutöö eristamine, paljudes ainetes üksikute lõimimata ja õppija jaoks eesmärgistamata õpiülesannete maht, mitmesuguste veebikeskkondade ülekasutamine), samas on Eestis praegu vaid paar kooli, kes on suutelised vanemate I kooliastme õpilaste õppimist toetama viisil, millest Grete Arro ja Kriste Talving on rääkinud oma live-koolitundides või Triin Noorkõiv oma külalistega HITSA iseseisva õppe veebiseminaridel.
Kuna Eesti kooli õpetajatel on üldiselt üsna kasinad horisontaalse ja vertikaalse planeerimise ning koostööoskused, jäävad distantsõppe nädalajuhised kardetavasti üsna sarnasteks õppehaldussüsteemide sissekannete ja koduste ülesannete loeteludega.
Koduõppijate vanemad seevastu juhinduvad eelkõige neile seadusega pandud kohustusest järgida Eesti riiklikku õppekava ja seal toodud õpieesmärke. See tähendab, et neil on palju paindlikumad võimalused jaotada nende eesmärkide saavutamine terve kalendriaasta peale, näiteks planeerida elusloodusega seonduv kevad- ja suvekuudesse või läbida ühe ainevaldkonna õppeained moodulina. Samuti on neil palju vabamad käed muuta õppetegevuste olemust, kui juhtub midagi ootamatut, nagu hamstri surm või eriolukord.
Looming ja koostöisus
Kuigi tänapäeva haridusteadus räägib palju konstruktivistlikust vaatest õppimisele ja tähenduse loomise olulisusest teadmiste omandamisel, oleme koolisüsteemina siiski veel kaugel sellest, et õpilasele (ja soovi korral ka perele) oleks antud võimalust ja aega selles protsessis aktiivselt osaleda. Kardetavasti on paljudes kodudes olukord praeguseks hull ja pinged kasvanud üle pea seetõttu, et lastel on tavalisest veelgi piiratumad võimalused oma vajadustest märku anda ning vanemad on surutud lihtsalt läbiviija rolli. Järgmise kooliaasta alguseks on eriolukord loodetavasti lõppenud, distantsõppe puhul aga jääb tõe monopol endiselt kooli kätte ning karta on, et õppija enese või perede võimalus individualiseerida ja kohandada jääb senisele tasemele.
Kasutegurina saab välja tuua võimaluse õppida rahulikumas keskkonnas sel noorel, kelle koolistressi üks põhjuseid on koormav suhtluskeskkond, eakaaslaste surve või koolikiusamine. Sotsialiseerumisest on oma koduõppeteemalises magistritöös kirjutanud ka Kärt Kao, kes viitab mitmel korral asjaolule, et terviklikuma ja ühiskonna ülesehitusele vastava sotsialiseerumiskogemuse saab laps, kellel on tasakaaluks samaealiste konkurentsiõhkkonnale võimalik turvaliselt suhelda koostöös eri põlvkondadest inimestega.
Koduõppesse on loominguline ja koostöine õppimine juba sisse kirjutatud. Vastupidiselt levinud müüdile, et koduõpe kultiveerib isolatsiooni ja eraklust, on koduõppijal märksa rohkem võimalusi suhelda oma pereliikmete ja sugulastega, reisida ning kõiki neid tegevusi õpieesmärke teenima panna. Ka koduõppija haridus on seotud mitmete õpetajate ja juhendajatega väljaspool kodu – huviringi juhendajad, treenerid, pilliõpetajad, koosõppegrupid, laagrid jne.
Praegune eriolukord mõjutab seega ka koduõppeperesid – kuigi juhendajad teevad veebitunde ja saadavad videoid, mille järgi iseseisvalt kodus harjutada, on ka koduõppija jaoks suhtlemine kaaslastega ja iseseisev liiklemine piiratud, nädala- ja päevarutiin häiritud, kõik päevad harjumatult ühetaolised. Kuid vähemalt ei lisandu sellele õppimisstressi, sest koduõppijale on loodud keskkond ja tegevused, milles ta tunneb end pädevana, mis on tema jaoks mõtestatud ja milles ta pole üksi. Need kolm aspekti on motivatsiooni käivitumiseks võtmetähtsusega.