Tagane, elus inimene! Koroonaviirus juhib meid kõiki nutisõltlaste maailma
Ta hakkab nutma, karjuma, läheb hüsteeriasse. Ma ei suuda teda maha rahustada. Kokkulepitud ajal magamaminekust ei tule midagi välja.
Ta ei salli mu elukaaslast, sest kui mees on kodus, kehtivad kellaajalised piirangud. Ta lubas lastekaitsele niimoodi kaevata, et mees kinni läheb. Olukord kodus on pingeline.
Ta ähvardab ennast ära tappa, kui kogu aeg kontrollitakse, kas ta suletud ukse taga oma toas ikka õpib või tegeleb muude asjadega.
Ta võtab laualt toidu ja läheb oma tuppa krõbistama. Ei julge märkust teha, on ikkagi pühapäev ja kodus võiks olla rahulik ja vaikne.
Ta ei taha koos perega metsaradadele jalutama tulla. Sest see on nõme. Ta tahab oma toas istuda ja oma asjadega tegelda.
Ta ei mõista, miks sõbrad peavad talle koju külla tulema. Ta teatab, et suhtleb nendega niigi.
„Ta“ – see on laps, kellega päevast päeva oleme pidanud võitlust, et ta internetikodust päris koju tuleks.
Mõned spetsialistid ütlevad, et ta on sõltlane ja et teda peab ravima.
Lapsed võitsid! Eriolukord juhib meid kõiki Tema maailma. Ekraane vahtima.
Sõpru-sugulasi enda koju enam ei lubata.
Kui ise vastumeelselt kodust välja lähedki, et toiduvarusid täiendada, siis toiduriiulite juures kellegagi ühte ja sama tatrakotti haarama hakates vaatate hirmunult, isegi vaenulikult teineteisele otsa: tagane, elus inimene, oled mulle ohtlik!
Kuid inimene harjub kõigega. Kui me paar kuud internetikodus istume, võib pärast seda tõeline maailm ja elavad inimesed üsna ebameeldivatena tunduda. Nii hea oli nutikodus.
Aituma, AUTOR!
Te näitate väga kujukalt, kuhu meie laste-alaealiste elu (kodu+kool) on viimsel paaril aastakümnel liikunud (resp suunatud). Selle taga on võimas-rikas IT-maailm (ja praegu veel eriti!).
Loomulikult on sellel kõigel juba oma TAGAJÄRJED. Mõtlevad inimesed on tõsiselt kohkunud, et pea saja tuhande töötu juures ei leidu Eestis enam paari tuhandet inimest, kes maal tahaksid kasvõi hooajaliselt tõsist tööd teha. Meie oma KASVATUSE VILI! – peame olema ju suured suhtlejad ja tohutu empaatiavõimega, kindlasti pürgima (üleilmse!) kuulsuse poole, olema PILDIL, sõitma ringi mööda maailma, olema lausa kunstnikud kõiges, kus TAVALISE TÖÖ TEGEMINE pigem segab, s.t. me ei tohi mingil juhul olla NORMAALSED… Kasvatuslikult mõjuvad vaid protsessid, mitte sellest pläramine.
Mul ilmus hiljuti raamatuke “Carpe diem!”, kus lõpus 9-leheküljeline tõsiteadusliku pedagoogilis-psühholoogilise kirjanduse loetelu, mille olin ca 25 aastaga läbi töötanud. Kel pisutki aega – valige sealt lugemismaterjali ja te saate aru, et kommertslik ja vaimsuseta ameerika pragmaatiline elulaad hukutab meie VÄIKERAHVA …
Uue eluviisiga harjumine võtab kolm nädalat. Me olemegi juba kolm nädalat kodus olnud. Üsun, et koju toidu tellimine, esmatarbekaupade kojutellimine saab paljudele eluviisiks.
Kui inimene on midagi kuu aega järjekindlalt teinud, on tulemus märgata. Nii positiivse kui negatiivse elumuutuse korral.
Teiselt poolt aga märkame, kui palju on Eestis üleliigset kontoripinda.
Olen kuulnud hoopis lugusid, kus nagamann, kes varem iga koolivaba päeva puhul rõõmus hüppas, vaatab nüüd nukralt igatseva näoga aknast koolimaja poole — et saaks juba ometi kooli. Aga sõltuvus on haigus ja seda tuleb ravida. Vajadusel saaks ilmselt kooliga kokku leppida, et anda õpilasele mingil perioodil ainult nutivabu ülesandeid (kui arst on nii määranud)?
Mis puutub sellesse, et linnas töötuks jäänud ei taha (st neil ei tasu) minna maale madalapalgalistele hooajatöödele, siis see on ikka majandus-, mitte kasvatusprobleem. Küllap praegu tuure võttev kriis selle ühel või teisel viisil lahendab. Kas lõpeb Eestis maasikakasvatus ära või arendatakse kiirkorras välja maasikakorjamisrobot või läheb vaesus nii suureks (sh kaovad töötuabirahad, eluaseme- ja toimetulekutoetused), et leidub piisavalt neid, kes on valmis töötama narikoha ja supikausi eest.